reede, 8. oktoober 2021

Vol 12 Iseendaks tagasi


Hõljusin kusagil vedeldunud ja tahke oleku vahepeal... See oli midagi sellist, mida ma ei olnud varem kogenud. Ma sain aru, et kõik ei ole korras, aga samas oli ka; ma sain aru, et ma olen kusagil, aga samas ma ei olnud ka. Mõtlemine, nagu me seda teame ja tunneme, oli teisendunud tajumiseks ja tühjaks olemiseks. Selles tühjuses - või peaksin ütlema kõiksuses - ei uidanud ühtegi mõtet. See ei olnud päris sama tunne nagu narkoosis olek, millest üldse mitte midagi ei mäleta. Pigem oli selles umbes 4% teadvust, 7% tajusid ning 89% midagi, millele ma ei oska nime panna. 

Aga kas mul oli halb? EI! Mul oli hea. Mul ei olnud ühtegi hirmu, muret, kahtlust, ärevust... mitte midagi. Ainult hõljuv helgus, headus, pehmus, soojus... ning siis ei olnud enam midagi... ja siis oli taas soojus, natuke valgust, kuldne plasma mu ajus veiklemas... ja siis oli aja ja ruumi täielik kadumine... ja siis tuli valgus, sädelus ja plasma jälle tagasi.

Tundsin, et mu keha raputatakse, aga ma ei andnud endale sellest mõistusega aru, see ei toonud mind plasmas hõljumast tagasi. Samas see raputamine oli häiriv, segas mind seda olekut täielikult nautimast, tõi mind vedelast olekust rohkem tahke oleku poolele. Tõsiselt häiriv! Mu teadvus sõitis kuldsesse siiruviirulisse plasmasse sisse, kuigi ma seda üldse ei tahtnud.

"Melöllälöl," ütlesin ja lootsin, et mind rahule jäetaks. Enda arvates ütlesin: "Ma olen läbi." Seejärel vajusin jälle plasmasse tagasi ja rohkem mulle miski enam korda ei läinud. Hea oli olla ja üle kõige tahtsin lihtsalt iseenda sees hõljuda. 

Kuulsin midagi, mille kohta ma teadsin, et see on minu nimi, aga sel hetkel ma ei saanud aru, et minuga räägitakse. Pigem toimus kõige tajumine mingi üheksanda meelega, mille olemasolust mul seni aimu ei olnud. Jah, keegi tahtis minust midagi, aga see oli kusagil seitsme maa ja mere taga, mingis muus universumis, täiesti teises dimensioonis. 

Ikka raputati. Plasma minu sees loksus ja läks harmooniast välja. Lõpetage! Üritasin silmi avada, aga poole üritamise ajal kadusid taas kõik tajud ja mu hiiglaslik pingutus ei kandnud vilja. Tahtsin rahu. Tahtsin hõljuda. Ja ikka raputati! Lisaks oli mul näol valus, kuigi valu ma tegelikult ei tundnud... tundsin pigem mingit kõrvetavat tunnet, ent teadsin, et see on tegelikult valu, mitte kuumus. Kõik oli sassis.

"Ässemennd," suutsin öelda. Ära sega mind. Ära fucking sega mind! Ainus keel, mida sellel hetkel valdasin, oli eesti keel, aga kuidas see kõlas, võin ainult oletada. Või mis oletada, tean täpselt - kõlas absoluutselt arusaamatult. Ma ei tea sedagi, kas ma tegelikult üldse midagi ütlesin või toimus see ainult minu kujutlustes.

"MARILIN! DESPIERTATE!"
Ah? Mitte midagi ei saanud aru, miks siin üldse karjutakse, miks mind segatakse, mida minust tahetakse... Mul on nii mõnus olla ja mul ei lasta selles õndsuses oleleda... Miks ometi... Lõpuks suutsin silmad avada. Nägemine ei fokusseerunud ning panin silmad uuesti kinni. Tahtsin olla a) pikali b) täiesti rahule jäetud c) mitte kunagi sellest unenäost välja tulla. Kõik. Rohkem ma ei tahtnud siin maailmas mitte midagi. Polnud ju ometi palju tahetud või kuidas?

"Mari! Estas bien? Maari!" sain laksu vastu põske. Kuulsin seda, aga aju mingit tundmust ei registreerinud. Tegin silmad uuesti lahti. Nägin Jesusi, aga ei saanud aru, kes ta on ja mis keeles ta räägib. Ja mind ei huvitanud ka. Panin silmad taas kinni. 

"Okei, baby, okei-okei-okei," kostis ta madal hääl vaikselt. Tundsin, kuidas mind maast diivanile tõsteti. Lamasin külili. Ah, kui hea seal oli! Vajusin taas oma sooja pehmesse plasmasse. Kõik oli maailmas nii hästi, kui vähegi olla sai. Tundsin, kuidas Jesus end mu selja taha magama sättis ja end tugevalt mu selja vastu surus. Nagu pehme ja soe ja mõnus lusikas. Tema käsi liikus üle mu külje ja puusa. Ülevalt alla. Alt üles. Aeglaselt.

"Okei," sosistas ta iga natukese aja tagant. "Okei." Ohates. 

Mu tajud ja mõtlemisvõime hakkasid vaikselt tagasi tulema, aga mitte sellel määral, et ma talle midagi vastata oleksin suutnud. Ah, valetasin, ei tulnud nad midagi, minu sees oli taas ainult kuldne plasma, soojus ja selles helges soojuses lahustumise tunne. Soojad pooliku teadvuse lained vaheldusid selgemate hetkedega, aga üldiselt neid selgemaid hetki ma ei tahtnud, mulle polnud neid vaja. Mul oli ilma nendetagi hea. Parem, kui kunagi varem...

Jesus silitas mu puusa ja libistas oma käe aeglaselt mu kliitorile. Ma sain sellest aru, aga ma ei suutnud reageerida. "Baby?" sosistas ta küsivalt. Jah, ma kuulsin teda, aga ma ei olnud sellises universumis, kus ma talle midagi vastata oleksin jaksanud. Polnud minu võimuses.

Ta suudles mu kaela ja õlga. Algul vargsi ja ettevaatlikult, seejärel aga juba sihikindlamalt. Tema hingamine oli muutunud. Sügavamaks. Kiiremaks. Ta pigistas mu rinda ja seejärel silitas tasakesi rinnanibu. Tegi mu naba ümber sõrmedega aeglaselt tiire. Siis liikus ta käsi uuesti mu kliitorile. Veidi hiljem tõmbas ta tampooni mu seest ettevaatlikult välja.

Jah, ma sain aru, et mu keha erutus. Ma taipasin seda ja mul ei olnud selle vastu midagi. Samas oli mu üleüldine naudingutunne juba enne seda, kui Jesus mu kehaga mängima hakkas, nii tugev, et seksuaalne erutus ei muutnud mu enesetundes mitte midagi enam paremaks. Kui ma nüüd üritan mingi kujundliku näite tuua, siis...

Võtame näiteks juuste föönitamise. Kui te teete seda jahedavõitu vannitoas, siis naudite seda, kuidas mõnus soe õhuvool puhub teie juuksed kuivaks ning kontrast föönist tuleva sooja õhu ning ümbritseva jaheda õhu vahel on selge ja tuntav. Kui aga föönitate oma juukseid kusagil 50-kraadises aurusaunas... siis teguviis iseenesest on ju sama, aga ega see aurusaunas föönitamine teie hetke elukvaliteedile midagi juurde ei anna - olemine on juba ilma föönitagi soe ning ega niiskes õhus juuste kuivatamise üritamine ka mingit suurt efekti ei anna. 

Nii oli ka praegu. Minu heaolu, õnnetunde ja naudingu tase oli juba enne nii kõrge, et seksuaalne nauding sellele järele ei jõudnud ega üle ei ulatunud. Märjaks muutusin küll, seda tundsin selgelt, eriti kui tema sõrmed minu sees ringe tegid ja g-punktist edasi-tagasi üle libisesid. Slurp slurp. Aga see kõik oli pigem nagu mingi refleks, instinkt, mitte eelmängust teadlik olemine.

Olin ühest küljest ikka veel kusagil hõljumas, ent teisest küljest segaduses. Ma sain aru, et minuga tehakse midagi, milles ma ei ole teadlik osaline. Aga täpselt sama hästi sain ma aru, et seda ma tahangi. Mul oli äraütlemata hea olla ja teadmine, et keegi mind tahab, see tundus nii ahvatlev ja erakordne ja... hommikune mõnus rammestunud seks korrutatud kümnega! Või mis kümnega, viiekümnega! Mu keha oli valmis. Vaim võib-olla mitte, aga keha ütles "okei, okei!"

Jesus üritas sealsamas diivanil mulle sisse tulla, aga selles asendis, milles ma olin, tal see ei õnnestunud. Omalt poolt ma ei suutnud kuidagi kaasa aidata. Tahtsin lihtsalt olla. Ma ei teadnud, mida ma rohkem tahan, kas oma kuldsesse plasmasse tagasi või tema riista enda sisse. Mulle tundus, et plasmat tahtsin rohkem. Aga päris kindel ma selles ei olnud. Ning mingi aja pärast segunes mõte tema riistast kuldse plasmaga üheks.

Mu kaaslane tõusis diivanilt ja sikutas mind põlvili põrandale, nii et mu keha jäi diivanile. See oli kummaline tunne. Mingi aisting sügaval minu alateadvuses ütles mulle, et ma peaksin tõrkuma, et mind kasutatakse ära, et see, mis toimub, ei ole õige mitte ühelgi viisil. Marilin, ärka nüüd ometi üles ja hakka vastu! Ja siis sõitis sellele tundele sisse minu loomalike instinktide pool, mis ütles laisa enesekindlusega - jah, jah, just, keera mulle taha, täpselt nii. Väga hea.

Tundsin, kuidas diivani nahk hõõrus mu lõuga ja põske, kui ta tõuked järjest tugevamaks läksid. Jesus hoidis oma käsi mu õlgadel ja tõmbas mind igal tõukel tugevasti enda poole. Mida ta teha tahtis? Koerapoosis mulle ajju välja jõuda? Või mida?

Põsel oli valus. Oigasin. Tõstsin pea.

"Baby? Baby! Kas sul on valus?"
"Ei," suutsin kuuldavale tuua. Jälle valetasin. Oli küll valus. Korjasin oma käed diivanilt kokku ja panin kaitseks põse alla. Kui see diivani vastu hõõrumise valu välja arvata, siis oli mul võrratult hea olla. Ma olin lõõgastunud, lõtv, avatud, mu tajud hakkasid tagasi tulema, mul oli soe, mu enesetunne oli imeline. Naeratasin endamisi. Avastasin, et sülg oli suunurgast välja jooksnud. Põsk oli märg. Aga mis siis! Naeratasin edasi. 

"Ah... ahh... ahhh...," oigasin nüüd vaikselt iga Jesusi tõukega.

"Ai nii, nii sulle meeldib, baby, jah? Sulle meeldib nii? Ma teadsin seda," sai Jesus minu reaktsioonist indu juurde. Talle vastamine olnuks liiga suur pingutus.

Tegelikult oli mul ükskõik, kas mulle meeldis või ei. Kõigest oli õndsalt ükskõik. Mul ei olnud sellel hetkel vaja mitte millelegi mõelda, lihtsalt loksusin selles rütmis, mille Jesus oli valinud. Ja see, mis kuldsest plasmast veel järele oli jäänud, loksus minu teadvuse pahupoolel kaasa.

Tundsin viimaseid tugevaid tõukeid ja seejärel soojust enda sees laiali valgumas. Jesus oli lõpetanud. Mina... ei saanud midagi aru. Ma ei saanud sellest vahekorrast mitte midagi. Isegi ärakasutatud tunnet mitte. Absoluutselt mitte kui midagi. Olin lihtsalt kusagil pilve peal heljumas. Kas seksiga või ilma seksita, sellel polnud mingit vahet.

Jesus tõstis mind diivanile tagasi ja pani mulle pleedi peale. Mulle see sobis. Kas jäin magama või sõitsin kusagile "ära", seda ma ei tea. Igal juhul oli mul väga hea olla. Väga. Hea. Olla. Olin õnnelik ja armastasin tervet maailma.


Kui ärkasin (või teadvusele tulin?) oli väljas öö. Mind äratas tänavalt kostnud politseiauto sireen. Jesus magas minu selja taga, tugevasti minu vastu liibunult. Tema soe ja sile päevitunud nahk, mis vastu mind puutus, oli higist märg. Võimalik, et ta oli nüüd ise uimas, igal juhul minu liigutamise peale ta ei ärganud. Politseil polnud meiega midagi tegemist, nemad tegid lihtsalt oma tööd ja juhtusid meie majast mööda sõitma, aga nende lärm ajas mu üles.

Kõik tuled toas põlesid. Teleris mängis Youtube mingit lõputut deep house mix'i. Mul oli halb olla. Silmade jaoks oli liiga valge. Igalt poolt oli valus. Kõht valutas. Pea valutas. Põsk valutas. Põlved valutasid. Jalgade vahel oli midagi kleepivat ja ebamugavat. Vaatasin pleedi alla. Nojah. Mul olid päevad hakanud. Pleed oli verine. Diivan oli verine. Ja mitte vähe.

Oh jumal, jumal, jumal küll, oigasin ja heitsin alla andnult uuesti pikali. Ega mul vist mõistust üldse ei ole. Kui oled nagu vati sees üles kasvanud ja pika ontliku seiklusvaese elu ära elanud, siis kus ma oleksingi saanud neid tänavatarkusi õppida, mida oleks tegelikult täna hädasti tarvis olnud? Ja lisaks kõigele muule veel ka... ilma kondoomita?

Fuck. Ma pean mõistuse pähe võtma. Sisuliselt mind uimastati (õigupoolest ma ise uimastasin ennast täiesti vabatahtlikult), seejärel vägistati - ja ma isegi ei saanud aru, et selles midagi halba oleks! Mulle tundus, et mu sisemine kompass oli ikka päris katki läinud. Või Eestisse maha jäänud.

Hõõrusin silmi. Tõstsin Jesusi käe enda pealt ära. Tõusin ja ukerdasin üle Jesusi diivanilt maha. Minu sisse kogunenud veri voolas spermaga segatuna mööda mu jalga alla. Veidi eemal oli saunalina, millega ennist duši alt tulin - võtsin selle maast ja puhastsin end ja põrandat nii palju kui sain. Nägin diivani kõrval laual kilenutsakut kokaiiniga. Öäkk. Õudne. Ma enam ei tee, ausõna.

Tampoon oli diivani kõrval põrandal ja oleksin sellele peaaegu peale astunud, kui oma üleni valutavat keha koos kulmuluude kohalt valutava peaga, mis suutis juba - õnneks või õnnetuseks - peaaegu normaalselt mõelda, vannituppa vedasin.

Keerasin sooja vee jooksma ja istusin duši alla maha. Mu sisemus värises. Kui mul oleks midagi oksendada olnud, siis ma oleksin ilmselt oksendanud, aga ma polnud eelnenud päeval praktiliselt mitte midagi söönud. Sellegipoolest ajas iiveldama. Enesetunne oli kohutav. Isegi soe dušš ei teinud midagi paremaks. Pigem vastupidi.

Vaatasin oma käsi - need värisesid. Vaatasin oma põlvi - üks põlv oli marraskil ja sinine. Ka peas tundus olevat muhk, mis tulitas ja tuikas. Mis hetkel ma selle veel sain?

Mul oli janu. Ajasin pea kuklasse, avasin suu ja lasin soojal veel omale kurku joosta. Ma tean küll, et kraanivett siin ei jooda, aga mul oli seda vett praegu väga vaja. Võimaliku kõhulahtisusega tegeleme hiljem, kui selleni jõuame. Praegu oli mul vaja ainult vett. Palju vett. Sooja vett. Tundsin, kuidas see rahustas mu sisikonda. Rahunesin ka ise veidi maha. Vibratsioon mu sees vähenes.

Sain aru, et pean elu üle pisut järele mõtlema. "Sa oled idioot," ütlesin iseendale surmtõsiselt. Siin ei ole enam mitte midagi ilustada - idioot, mis idioot.

kolmapäev, 29. september 2021

Vol 11 Kaine mõtlemine ja selge meel ennekõike, eks ole

 


Jõudsime hoonekompleksi juurde, kus asus Jesusi korter. Autoväravad olid suletud. Valvuriputkas ei olnud kedagi. Nägin väravatel silti – sissepääs ainult isikut tõendava dokumendi esitamisel. Muigasin. Olin siin varemgi käinud, aga dokumenti polnud keegi kunagi küsinud.

Osutasin sildile ja küsisin: “Mul peab dokument olema? Aga mul pole. Järelikult on mul aeg hostelisse tagasi minna, sest siia mind sisse ei lasta.”
Jesus hakkas naerma. “Ole nüüd. Sa oled ju minuga. Mitte keegi hakka sinult dokumenti küsima.”

Väravad avanesid, sõitsime parklasse. Väljusime autost. Jesus andis auto- ja korterivõtmed minu kätte. “Palun vajuta uksed kinni, kui ma kotid olen võtnud,” ütles ta mulle ja viipas pagasiruumi all jalaga. Luuk avanes, ta võttis asjad, luuk sulgus. Vajutasin võtmel lukuga nuppu ja auto vilgutas hüvastijätuks tulesid. Läksime korterisse, poolel teel basseinikompleksist möödudes. Lamamistoolid paistsid nii kutsuvad.

Tahtsin duši alla minna. “Kas sul mulle hommikumantlit on anda?”
“Ei. Milleks see. Meil ollakse siin alasti.”
“Palun anna siis mõni oma särk. Ma ei taha pärast dušši samu riideid selga panna. Alasti oleku jaoks on veel liiga varane kellaaeg.”
“Alasti olemiseks ei ole kunagi liiga vara ega liiga hilja. Selle jaoks on alati õige aeg.”
“Yada-yada-yada,” tegin sõrmedega lõugade lõksutamise žesti ja läksin naerdes ostukotist vett võtma. Kui juba kottides sorimiseks läks, siis võtsin ka Tramadoli pakist välja ning loputasin ühe kapsli rohke veega alla.

“Käin kiiresti duši all ära. Pärast võiks na-a-a-tukene midagi süüa,” hõikasin üle õla ja suundusin pessu.
See on nii mõnus tunne, kui sooja vett otse pähe ladistab. Mulle meenus, et Rauli juures ei olnud üldse sooja vett. Tal oli vannitoas duši küljes nn kohalik boiler, mis peaks teoreetiliselt läbivoolavat vett jooksvalt soojendama, aga see ei töötanud. Lisaks ei läinud seal vesi korralikult alla, nii et duši all käik lõppes alati külmas pahkluudeni lombis, mis alles paari tunni pärast ära jõudis voolata. Ja hoidku taevas, kui ma Wc-paberit Wc-potti juhtusin viskama. Sellest tuli skandaal. Neil on siin kanalisatsioonitorud nii kitsad, et paber tuleb alati prügikasti panna. Ning Rauli juures polnud sellel prügikastil kaant. Mis seal ikka, inimene harjub kõigega ja alati me ei märka, kuidas harjumuspärased asjad meie kodudes võõrastele paista võivad. Siin, Jesusi juures, oli kõik väga puhas ja noobel. Ent ikkagi tahtsin ma Rauli juures rohkem olla.

End seebitades jõudis mulle pärale, et mul ei ole siin sooja päikese all ammu enam reaalselt külm olnud. Kui mul kodus on kümme kuud aastas pidevalt käed ja jalad jääkülmad, siis siin tundsin, et mul ei ole mingeid muresid. Kõik oli hästi. Hea oli olla. Ja eriti hea oli olla pestud ja värske. Samas sain aru, et olemine oli isegi liigagi hea. Tavapärasest “hea olla” tundest veel umbes kolm korda parem. Kas Tramadol mõjub nii? Ei tea, proovisin seda esimest korda. Veelgi parem saaks olla ainult siis, kui Jesus praegu siia tuleks ja mind kareda nuustikuga meresoolast ja higist üleni puhtaks peseks. Aga heakene küll, mul on endal ka käed otsas.

Mõne aja pärast keerasin vee kinni, kuivatasin end põhjalikult ja panin käterätiku endale ümber. Ma ei hakanud juukseid föönitama, sest soojas õhus kuivavad need niisamagi piisavalt kiiresti ära. Tahtsin hambaid pesta, sest – halloo! Survepesuri juhtumit mäletate? – aga ma ei viitsinud minna kotist oma hambaharja tooma. Kui ma nagunii juba Jesusiga suudlen ja igasuguseid kehavedelikke vahetan, siis ei ole see ka maailma lõpp, kui ma kiirelt tema hambaharja kasutan. Kui on vaja, siis on vaja. Seejärel kasutasin tema deodoranti. See lõhn meeldis mulle. Ja kuna see oli meestelõhn, siis oma nahal seda tunda oli miskipärast kuidagi erutav.

Puhas, hästi lõhnav ja värske, läksin otsima, mida saaksin selga panna. Ja kotist tampoone võtma, sest mulle tundus, et kohe-kohe on see aeg, mil esimene kasutusele tuleb võtta.

Jesus oli elutoas ja tema ees laual oli 2 klaasi pruuni alkoholiga. Nägin ka pudelit – ahhaa, konjak! Tegelikult ju soovitataksegi vahel päevade alguses väike lonks konjakit võtta, see lõõgastab. Ma ei olnud selles kontekstis konjakit kunagi joonud, aga üks kord on ikka esimene kord.

Konjak oli toasoe ja kibe, aga samas oli päris hea tunne, kui tuline juga mööda söögitoru alla libises. Uhh! Krimpsutasin nägu. Väike lonks, aga kange!

Jesus naeris. Ta naer kõlas seksikalt ja heakskiitvalt. “Tubli tüdruk!” Ta rüüpas järgmise lonksu. “Sa meeldid mulle,” lisas ta mind pealaest jalatallani aeglaselt takseerides. “Võta käterätt ära.”

Näitasin talle keskmist sõrme ja läksin võtsin kotist tampoonipaki. “Juba alanud?” küsis Jesus üllatunult.
“Ei veel, aga mu alakõht annab juba tunda.”
“Siis me peame kiirustama.”
Ta tõusis, võttis mul käest, ja juhtis diivani poole. Käterätik oli juba eos kõigega nõus ja kukkus ise ümbert ära. Panin tampoonipaki käest ja keskendusime suudlemisele.

Aeglaselt suudlemine on mõnus. Aeglaselt silitamine on mõnus. Teadmine, et natuke veel ja kohe järgneb seks, on mõnus. Teadmine, et kiiret ei ole ning su partner sind väga tahab, on mõnus. Mugavustunne – mm, pehme diivan! – on mõnus. Auto ei ole see koht, kus ma seda edaspidi teha tahan.

Tõusin ja tõmbasin kardinad ette. “Täna naabritele show’d ei tule,” teatasin.
“Kahju,” vastas Jesus ja lasi muiates mul teda riidest lahti võtta. Mul ei olnud kiiret. Vabastasin ta suudluste ja silituste vahepeal järk-järgult kõigest, mis ülearune. Tundus, et ka temal ei olnud kiiret. Erektsiooni ei olnud.

“Tee mul kõvaks, baby,” palus ta.
“Heida pikali,” vastasin ning liibusin ta peale. Suudlesime. Liikusin edasi ta kõrva juurde, näksasin ta kõrvalesta ning seejärel libistasin keelega aeglaselt mööda kaela allapoole. Ta silitas mu selga. Võtsin tal randmetest kinni ja hoidsin ta käsi üle pea paigal. Suudlesin teda suule. Siis aga jätsin oma huuled mõne millimeetri eemale ja libistasin keelega üle ta huulte. Seejärel panin oma keeleotsa talle hammaste taha suulakke. Liigutasin seal oma keelt tasakesi, justkui ta suulaele pai tehes. Jesus tõi kuuldavale midagi ägisemise ja mõmisemise vahepealset. Ma jätkasin ta suulaes keeleotsaga väikeste ringide tegemist. Ta oigas.

“Mu jumal, ma võiksin sinuga niiviisi igavesti siia jääda,” sosistas ta. “Sa oled mu elu parim seks.”
Tundus olevat õige aeg veidi valetada.
“Sina minul ka,” sosistasin nii andunult, nagu mõtleksin seda päriselt. Väike valge vale… ja täiesti võimalik, et see vale oli mõlemapoolne. Me lihtsalt mängisime mängu nimega flirt ja üksteise tundma õppimine, ja selles mängus ei olnud kindlaks määratud reegleid. Kõike tuli improviseerida.

Jesus silitas mu selga, näpistas abaluid ja pigistas tasakesi tagumikku, kõike vahelduvalt ja samas ka kõike korraga. Ta vaatas mulle silma ja naeratas.
“Ma vist ei vajagi muud, kui seda, et sa niiviisi jääksidki, nagu sa praegu oled.”
Tundus tõepoolest, et ta ei vajanud midagi muud. Erektsiooni jätkuvalt ei olnud. Samas oli mu alakõht puhitunud ja tundlik ning ma sain aru, et on aeg püsti tõusta ja Wc-sse minna. Ma ei tahtnudki üldse seksida. Mõte penetratsioonist ei tundunud sugugi ahvatlev. Võtsin laualt tampoonikarbi.

“Kuhu sa lähed?”
“Wc-sse.”
“Ära mine.”
“Hmm… mul on vaja minna.”
“Kas pissile?”
“Ei,” vastasin ja kõigutasin käes tampoonikarpi.
“Siis ei ole sul vaja kusagile minna. Tee seda siin. Las ma vaatan,” ütles ta istuli tõustes.
Oh jumal, ohkasin mõttes ja pööritasin silmi. “Oled sa kindel, et sa tahad ainult vaadata,” tegin enda arvates iroonilist nalja.
Jesusi silmad lõid särama. “Anna mulle!” ütles ta heureka!-toonil ning krabas mult tampoonid. “Ma olen alati tahtnud teada, kuidas see käib.”
“Pervert!” jõudsin ainult vastata, kui ta mu juba diivanile pikali lükkas ning ise diivani ees maas istudes tampoonikarpi lahti harutama hakkas. Tahtsin püsti tõusta.
“Ei!” sundis Jesus mu taas pikali. “Ole siin!”

Jäin pikali. Mul oli naljakas olla. Ah et Jesus tahtis arstionu mängida. Ha! Olgu peale.

Ta võttis pakist ühe tampooni.
“Kas kile tuleb ära võtta?”
“Eeem… mida?” tõusid mu kulmud peaaegu pealae peale kokku. “Muidugi tuleb kile ära võtta. Kuidas see süsteem sinu arvates siis toimib?” küsisin poolenisti pahviks lööduna.

“Okei, okei, ma lihtsalt küsin. Kui ma tableti nõudepesumasinasse panen, siis on karbil kiri peal, et tableti kilet mitte eemaldada.”
Hahahaa, naljanumber. “Nõudepesutabletil ja tampoonil on vahe sees, kas tead,” mainisin talle igaks juhuks.

Jesus muigas, pani avamata tampooni mu kõrvale diivanile ja lükkas mu jalad laiali. Ta silitas aeglaselt mu jalgevahet.
“Mmm, nii mõnus! Just nii, nagu mulle meeldib. Ära raseeri ennast. Okei, pikad karvad ei ole head, aga natuke võiks midagi alles jääda. Kõige hullem on see, kui naisel on jalgade vahelt kõik okkaline ja vistrikke täis. Olgu siis kas päris puhas või mõnenädalane karv, aga mitte igapäevane raseerimine, see küll hea ei ole. Aga sina… sa oled lihtsalt perfektne,” seletas ta mu häbemel sõrmedega õrnalt vaevutuntavaid ringe tehes ja karvaotstega mängides.

Viimati käisin vahatamas enne reisile tulekut. Brasiiliapäraselt, nagu ikka. Ning vahepeal raseerinud ei olnud, nii et karvad olid umbes kaks nädalat kasvada saanud. Samas karvadele ja raseerimisele mõtlemine oli hetkel mu kõige viimane mure.

Jesus pani oma suu sinna, kus ta näpud äsja olid. Panin silmad kinni. Mu erutus kasvas nii suureks, et tekkis tunne, et kohe-kohe tõusevad mu juuksed peas püsti. Silitasin ta pead, samal ajal kui ta mulle aeglaselt suuseksi tegi. Mul oli kuradi hea. Aga suuseksiga ma tavaliselt ei lõpeta. Erutus kasvab, kasvab ja kasvab, ja seejärel läheb lihtsalt ühel hetkel üle. Ilma orgasmita. Orgasmi mängu toomiseks on vaja siiski bioloogilist riista mu sees või elektrilist riista mu kliitoril. Ainult keelega ei mängi välja. See salapärane "miski" jääb puudu, mis mind üle ääre soojadesse lainetesse lükkab.

Sasisin ta juukseid ja lükkasin ta pea õrnalt endast eemale. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas mõistvalt. Seejärel võttis ta tampooni, eemaldas selle ümbert kile ja pani selle endale hammaste vahele. Hakkasin taas naerma. Ta oskas mu tuju ühtviisi nii väga heaks kui väga halvaks teha. Seekord siis äraütlemata heaks.

“Ei, ära tee. See on täpne töö. Las ma panen ise,” nihelesin diivanil ja üritasin tampooni tema hammaste vahelt kätte saada.
Ta lükkas mu käe eemale. “Tasa! Ma teen seda ise! Tranquila!”

Tegigi. Täitsa hästi tegi. Pidin seda ise ainult natukene sügavamale lükkama.

Tundsin janu. Läksime kööki ja kallasin kaks klaasi vett täis. “Proosit! Chin-chin!”

“Kuule, me käisime ju Carlose juures! Oota,” ütles ta tühja klaasi tagasi lauale pannes ning läks võttis püksitaskust väikse paberisse mässitud pakikese. Sealt ilmus välja kilekotike valge pulbriga.

“Nii. Kuula mind nüüd hoolega. Mis iganes ka ei juhtuks, kui sa tunned, et sa tahad pikali heita, siis sa pead alati olema külili. Kas said aru. KÜ-LI-LI. Sa ei tohi mitte mingil juhul selili pikali heita. Ütle mulle, et sa said aru, mis ma ütlesin, ja jätsid endale meelde. Külili. Alati külili. Okei?” küsis Jesus nõudlikul toonil, ise mulle tõsisel pilgul otsa vaadates. Ta silmades ei olnud naeratuse jälgegi.

“Miks?”
“Ära vaeva oma pead. Lihtsalt kinnita, et sa said aru, et sa ei tohi selili heita.”
“Ma kinnitan, et ma sain aru, et ma ei tohi selili heita.”
Jesus noogutas tunnustavalt.
Ta võttis köögisahtlist kumera otsaga noa ja talutas mind käest hoides diivanile tagasi. Seejärel andis ta noa koos kokaiinipakiga minu kätte ja ütles: “Vamonos, princesa!”

Võtsin noa otsale silma järgi umbes sama palju kokaiini kui esimesel korral. Kuna toona oli esimesest annusest ilmselgelt vähe – tegime hiljem teise ju veel juurdegi -, siis ma koguse pärast väga ei muretsenud. Tõmbasin noa otsast pulbri ühte ninasõõrmesse ja ulatasin noa Jesusile. Seekord ei olnud pulber nii tuntavalt teraline nagu eelmisel korral. Ma ei saanud isegi väga aru, kas midagi ninasõõrmesse üldse tuli või ei, kuigi nina muutus veidi vesiseks. Nina pühkides jõudsin veel näha, kuidas ta noaga pakist pulbrit välja tõstis, kui äkki universum moondus, pilt silmade ees halliks muutus ja tekkis tunne, et ma langen. Vabalangus, täielik vabalangus. Otse õndsasse pehmesse sooja lainetavasse pimedusse. Külili või selili, sellel ei olnud enam vahet.

Fuuuuck meeee... Over and out.

Vol 10 Ostlemisi igast liigist

 


“Ma mõtlen, et me võiksime hiljem veel välja minna. Me pole su hostelist kaugel. Äkki sa tahad, et me sealt läbi põikame ja sa võtad mingeid riideid?”
“Mul pole sealt midagi võtta. Viisin kõik riided pesumajja. Mul on valida ainult kas need riided, mis mul seljas on. Või siis bikiinid.”
“Nojah, me võime muidugi ka kusagil hotellis päevapileti osta ja basseinipeole minna.”
“Nagu näiteks mõnes täiskasvanute hotellis?”
“Haha, miks mitte! Sulle meeldiks seal. See ongi alati nagu hullude kokkutulek. Sa sobituksid sinna suurepäraselt,” ütles Jesus surmtõsiselt.
“Ah, ole tasa. Vaata, kes räägib,” muigasin.
“Aga me peame ikkagi midagi välja mõtlema sinu riiete asjas. Ma ei vii sind mingite plätudega ometigi ööklubisse. Ja meikida võiksid veidi ka.”

Juba hakatakse reegleid seadma, mõtlesin. Kas ma võiksin, palun, kohtuda mõne sellise mehega, kes laseb mul olla mina ise ja ei kritiseeri ega kontrolli kogu aeg kõike?

“Millega ma meigin? Ja millega ma pärast meigi maha võtan? See pole nii lihtne. Pealegi peaksid mul kohe päevad hakkama. See tähendab, et mul ei saa olema vähimatki pidutuju, sest ma siis lihtsalt üle keha valutan, alates migreenist lõpetades kõhuvaluga. Ehk siis unusta igasugused kleidid ja ööklubid täna ära. Või otsi omale teine kaaslane. Mina ei tule.”

“Jah, aga poodi läheme me ikka. Ma tahan näha, milline sa välja näed, kui sa end üles oled löönud.”
“Ma ei viitsi.”
“Pole sinu viitsida,” vastas Jesus jahedalt ning keeras vastuvaidlemist mittesalliva otsusekindlusega kaubalinnaku parklasse. Ohkasin kuuldavalt.

“Mari, miks sa nii palju vaidled? Ma tahan, et meil oleks kõik hästi. Kogu aeg hästi. Miks me ei võiks teha nii, nagu mina ütlen, ja lihtsalt eluga rahul olla? Sest lõpuks teeme me ikkagi nii, nagu mina ütlen, ainult et me jõuame selleni alati läbi vaidlemise. Milleks?”
“Et sind hulluks ajada, mu sõber,” vastasin tüdinult. Kui aus olla, siis ega minagi viitsinud temaga enam vaielda. Meil oli omavahel häid hetki, kus me teineteist sõnadeta mõistsime, ning siis jällegi olime me nagu kass ja koer, kes ei suuda otsustada, kas parem on hiir või lendav taldrik. Olin sellest pidevast kemplemisest ise ka väsinud. Ma ei tahtnud enam Jesusiga aega veeta. Tahtsin Rauli juurde minna. Mu keha tõmbas nagu magnetiga Rauli poole ja ma ei saanud ise ka aru, miks ma ikka veel Jesusiga koos olen ja nagu hüpnotiseeritult tema plaanidega kogu aeg nõustun.

Jesus avas mulle ukse. Õuest tuli autosse pahvakas tulikuuma õhku. See mulle meeldis. Soojus mulle meeldis. Valgus mulle meeldis. Ning mees, kellega ma koos olin, polnud samuti ju tegelikult üldse paha. Ta võis kellegi jaoks kahtlemata jackpot tunduda. Ent mul ei olnud ta vastu mingeid tundeid peale selle, et ma tahtsin ükskord juba temaga voodis ära käia ja siis rahulikult hostelisse minna ning täna öösel oma voodis magada. Üksi. Mu sotsiaalse suhtluse sensorid hakkasid vaikselt ülekoormusest märku andma.

Jesus nõjatus küünarnukiga autouksele. “Kas me lähme poodi täna või millal?”
Väljusin autost. Kuna autol olid nagunii tumedad klaasid, ei hakanud ma oma kotti pagasiruumi peitma. Vaevalt, et keegi hakkab sellisesse autosse sisse murdma. Pigem varastatakse auto juba tükkis täiega, ja siis pole enam vahet, kas mu asjad on salongis või pagasiruumis.
“Juba tulen!”

Jalutasime käest kinni hoides Plazasse. Sees oli mõnusalt jahe ja väga puhas. Esimene pood ei pakkunud midagi, mis oleks mulle meeldinud. Teine pood samas pakkus täpselt selliseid rõivaid, mida kassid ostaksid. Eriti mina, Marilin Kass. Ostsime mulle stiilse roosa pluusi, mis mu päevitunud nahaga erakordselt hästi kokku läks, valged rebitud õhukesed stretch-teksapüksid ja ühe väga ilusate ehisdetailidega liibuva punase kleidi, mis sobis mu kehale nagu valatult. Olin meelega kõik asjad - sealhulgas rahakoti - autosse jätnud, nii ei tekkinud küsimustki, kes kassas maksab. Tema sundis mind ostlema, tema ka maksab.

Üsna pea leidsime ka kingad. Need olid puhtalt Jesusi valik. Mina sain valida ainult suuruse, ei enamat. Samas ei olnud ta valik sugugi paha. Ja oli kallis, kallim kui mu ükski teine kingapaar elus kunagi olnud on. Järgmisena võtsime ette pesupoe, aga seal ma tal ühtegi valikut teha ei lubanud, vaid palusin poe ette diivanile istuma jääda, kuniks ma teda kutsun. Valisin proovikabiini kaasa 3 erinevat pesukomplekti ning nendest kassasse viisin kaks – üks neist samasugune roosa nagu äsja ostetud pluus, teine aga valge, siidiselt pehme ja poolenisti läbipaistev. Kutsusin Jesusi maksma. Seejärel käisime läbi keldrikorruse toiduosakonnast ning suundusime tagasi autosse.

“Kui me õhtul klubisse lähme, siis ma tutvustan sind seal kui oma naist. Saad aru, mitte kui girlfriendi, aga naist.”
“Ma ei tule klubisse. Ma ei tea, keda sa seal oma naise…”
“MARILIN! Stop! Ära hakka jälle vaidlema!”
Panin suu kinni. See macho-kultuur hakkab mulle vaikselt juba täiega närvidele käima. Naine on siin kultuuris nagu ümmargune null (eelistatult suure tagumikuga ümmargune null) ja nad ei saa aru, et kui ma olen hoopis teistsuguses maailmas üles kasvanud, siis ei ole see mõtteviis mulle vastuvõetav. Mul on oma soovid, oma ettekujutused maailma asjadest ja õigus teha oma valikuid. Aga ma olin liiga väsinud, et sellel teemal sõna võtma hakata. Lõppkokkuvõttes oli see omamoodi tore, et ta oli kõik ostukotid ilma tseremooniata enda kanda võtnud. Eestis olin alati mina esimene, kes ostukotid haaras ning mees järgnes mulle, kaks kätt taskus. Sain nüüd aru, et olin täitsa loll olnud. Saab ju ka teisiti. “Yes, boss,” kostsin lihtsalt tasakesi vastuseks. “Como quieres,” lisasin õlgu kehitades. Mu pea hakkas sellest pidevast inglise-hispaania segakeelest väsima ja vaikselt juba valutama.

Autosse istudes vaatasin oma telefoni. Hulganisti sõnumeid, mõned vastamata kõned Raulilt. Pildid Chrisilt tema eilsest väljasõidust maajade templivaremete juurde. Teated sõpradelt ja kodusest Eestist. Olin välismaailmaga suhtluse täiesti unarusse jätnud. Ma ei suutnud praegu kellelegi vastata. Kõige enam ei suutnud ma aga vastata Raulile.

“Kas sul peavalu vastu rohtu on, Marilin? Juhuks, kui sul päriselt pea valutama hakkab?”
“Mul on mõni ibuprofen, aga üldiselt on see päevade valu vastu võimetu. Mul tuleb see valusid täis päev lihtsalt üle elada. Järgmine päev on alati juba parem.”
“Aga lähme siis apteegist läbi. Ostame midagi, mis aitab.”
“Ükski käsimüügi valuvaigisti tegelikult ei aita, nii et meil pole mõtet apteeki minna.”
“Me lähme apteeki.”
Läksimegi.

Võtsin riiulilt karbi tampoone ning edasi suundusime kassa juurde.
“Meil on vaja valuvaigistit,” seletas Jesus.
“Millist?”
“Kanget.”
“Kui kanget?”
“Mu naisel on päevad. Ja migreen.”
Farmatseut vaatas mind pilguga, mis ütles: “Ma tean, mida te tunnete.”
“Ei tea te midagi!” oli mul kiusatus vastata, aga ma ei öelnud midagi. Jesus pani käe mulle ümber ja tõmbas mind oma keha vastu.
“Kas ma annan migreenirohtu? Mida te võtnud olete? Või soovite Tramadoli? Või midagi kangemat? ”
“Kodus võtan 50 mg Ciniet või siis ninaspreid. Mulle ei tule selle nimi praegu meelde. Vahel veel Cerucali, oksendamise vastu. Aga mul valutab kõht ka lisaks migreenile, nii et vahet ei ole, mida te annate,” vastasin inglise keeles. Apteeker noogutas mõistvalt.
“Andke meile Tramadoli ja Oxyt,” teatas Jesus pärast hetkelist mõttepausi.
Ei tundunud olevat probleemi. Sain nii tampoonid kui tabletid. Lisaks ostis Jesus karbi Xanaxit.

Nii lihtsalt need asjad siinmaal siis käivadki.

teisipäev, 28. september 2021

Vol 9 Kujutlusvõimega on mul kõik korras

 



Üritasin oma toitu süüa, kuid sees keeras. Kas mu õlles oli korgijooki? Kui jah, siis kui palju sellest ma ära jõin? Ja milline kogus on see kogus, mis pildi eest võtab? Mida ma peaksin edasi tegema – kas lahkuma kohe või ootama, kuni päriselt halb hakkab? Ning kui ma tunnen, et nüüd on halb, siis kui kaua on mul aega tegutsemiseks, enne kui teadvus kaob?

Ilmselgelt ma ei hakka siin draamat tegema ega kiirabi kutsuma. Aga kas peaksin äkki Whatsappis kellelegi oma live location’i saatma? Samas telefon jäi ju autosse, olin oma rannakoti auto pagasiruumi pannud ning sööma tulles seda sealt kaasa ei haaranud. Mida, oh mida ma peaksin nüüd tegema?

Ma polnud ammu end nii halvasti tundnud. Ärevus kasvas. Tõusin, et wc-sse minna. Ma polnud kindel, kas tahan oksendada või piisab ainult sellest, kui veidi külma veega nägu loputan. Tundsin, et pulss on kõrgel. Õnneks tasakaaluga oli kõik korras. Ent tunne oli selline, et kohe-kohe midagi juhtub.

Wc oli mõõdukalt räpane ja kuigi trellitatud aken oli avatud, siis ajas sealne lõhn mul veelgi enam südame pahaks. Lasin kraanist vee jooksma, kuid see oli leige. Mnjah, ega sellises troopikas kraanist vist reaalselt külma vett ei tulegi. Lasin peopesad vett täis ja tegin näo märjaks. Juua see vesi ei kõlba. Kuigi väga oleksin tahtnud. Üritasin rahulikult hingata. Tegelikult ei olnud ju (veel?) midagi juhtunud. Äkki ma mõtlen üle?

Vaatasin end peeglist ja taipasin, et ma ei näe väga hea välja. Punetav nägu, väsinud silmad, nüüd veel ka tukk märg ja juuksedki on tänu soolasele mereveele igaüks isepidi kuivanud. Sundisin hingamist rahulikumaks. Võtsin näo kuivatamiseks ühest kabiinist Wc-paberit, seisin kraanikausi äärde peegli ette, hõõrusin näo ja käed kuivaks, hingasin sisse… ja kogu mu sisikond tuli üles. Nagu survepesurist. Ning enam-vähem samal ajal tuli Wc-sse ka teine klient.

“Perdoname,” suutsin hädavaevu kuuldavale tuua ja oksendasin uuesti. “Olin vist liiga kaua rannas päikese käes," kohmasin, kui suutsin taas mingeid helisid kuuldavale tuua. Aga teine klient oli juba Wc-kabiinis oma asju ajamas ning vaevalt, et teda mu seisukord huvitas. Igal juhul ta ei vastanud midagi. Kabiinist välja ka enam ei tulnud.

Loputasin suu, kuivatasin näo ja läksin saali tagasi. Kuidagi parem oli olla. Mehed ei olnud veel laua äärde tagasi jõudnud, kuigi olin ära olnud hea mitu minutit. Istusin, kuid süüa ei suutnud. Samas oli ärevus hakanud langema ning sain juba peaaegu normaalselt hingata, ilma et mingi pinge mul kopse kinni pitsitaks.

Peatselt nägin ka Jesusi ja Carlost koos tagasi tulemas. Poolel teel meie lauani Jesusi telefon helises, ta võttis kõne vastu ja läks saalist välja. Ilmselt oli restoran liiga lärmakas ja muusika liiga vali. Carlos tuli minu juurde lauda.

“Cuentame, Marilinn. Räägi mulle endast,” ütles Carlos heatujuliselt, tõstis õllepudeli suule ja jõi terve pudeli ühe hooga tühjaks. “Palavaga maitseb külm õlu nii hea, kuigi ma tavaliselt joon hoopis teist marki,” seletas ta tühja pudelit õhku tõstes. Seejärel koputas ta vastu pudelit, kuniks ettekandja teda märkas, ning tõstis 3 sõrme üles, ise pudelile viidates. Ettekandja sai vihjest aru ja oli hetkega uute õlledega lauas.

“Räägi mulle parem ise endast, Carlos. Mulle tundub, et sa oled palju huvitavam inimene kui mina.”
“Ma võin ju huvitavam olla, aga sina oled ilusam, nii et ütle mulle, kust sa tuled, mida sa siin teed, ning kuidas sa Jesusi tunned?”

“Elan Euroopas. Lahutasin hiljuti. Siia tulin lihtsalt kõike unustama ja puhkama. Ilus elu. Pura vida.”
“Kas Jesus maksab sulle?”
“Mida?”
“Ma mõtlen, et kas ta maksab sulle, et sa temaga aega veedaksid?”
“Ei. Ma ei teeni oma kehaga raha. Me kohtusime Tinderi kaudu.”
“Aga kui palju see maksaks, kui ma tahaksin saabuva nädalavahetuse sinuga veeta?”
Hingasin sügavalt välja. Panin silmad kinni ja raputasin aeglaselt pead.
Ta jätkas: “Kõik venelased ja ukrainlased, kes siin on, on raha peal väljas. Äri on äri. Kui ma tahan seda osta, mida sul müüa on, siis sa ei pea Jesusi peale mõtlema.”

Kui mu kott ei oleks Jesusi autos, jalutaksin sõnalausumata lihtsalt minema. Otsustasin siiski, et ootan ja vaatan, kas ja millal võimalik korgijook Carlosele mõjuma hakkab. Seni polnud sellest vähimatki märki.

Carlosega vesteldes asendus mu ärevus esialgu ärritusega, kuid nüüdseks oli kõik möödunud ja tundsin end täiesti rahulikult. Tegin vastamises väikse pausi, et rahulikult mõtted järjele saada ja õiged sõnad ritta panna.

“Esiteks. Ma pole ei venelane ega ukrainlane. Teiseks. Ma ei müü oma keha. Kolmandaks. Kui Jesus on su sõber, siis tema selja taga selliseid ettepanekuid teha on inetu. Neljandaks. Kui ma oma keha müüks, siis ma ikkagi valiks, kellele. Sina see kindlasti ei oleks. Viiendaks. Ma ei saa üldse aru, kuidas meil jutt nii kummalisele teele on läinud, alles oli ju kõik hästi? Kui sa tahad, et meie vahel oleks ka edaspidi kõik hästi, siis püüa veidi viisakam olla. Ning ma ei taha, et sa mind puudutad. Mu põlved ja mu tagumik on off-limits. Ei katsu,” manitsesin ja tõstsin näpu püsti. “Ei!” kordasin rõhutatult, talle otse silma vaadates. Räägi nagu koeraga, ausõna.

“Oh, vau,” kaotas Carlos hetkeks enesekindluse ja jõi teise õlle tühjaks. Tema naeratus haihtus ja ümmargune nägu ei tundunud enam pooltki nii ümmargune, hoopis väga pikk. Tundus, nagu temast oleks üleliigne õhk välja voolanud, igal juhul ei paistnud ta kõrvalt vaadates enam nii ülespuhutud.

Juba naases ka Jesus. “Mari, miks sa ei söö, kas sa pole näljane?”
“Juba sõin. Ma tahaksin ära minna.”
"Hm. Nii et kuningannat siis sinust lähiajal ei saa."
Muigasin. Ja otsustasin Carlose küsivat pilku täielikult ignoreerida.

Jesus lõpetas kiirelt prae, tõusime, tänasime Carlost ja lahkusime. Carlos ei näidanud ikka veel ühtegi märki sellest, et temaga midagi juhtuma hakkaks. Kas tõesti mõtlesin üle? Aga minu halb enesetunne? Südamepekslemine? Ärevus?

Autoni jõudes võtsin esimese asjana pagasiruumist oma koti ning kuigi see oli liivane ja natuke märg, panin selle salongi oma jalgade juurde. Enam kunagi ei lähe ma kusagile ilma telefonita.  “Palun vii mind nüüd hostelisse tagasi. Olen väsinud.”

“Ei vii. Me lähme nüüd minu juurde. Viime auto ära. Ma ei tea, kas seda on õige sulle öelda, aga Carlos on see mees, kelle käest saab siin linnas parimat kokaiini. See, mida me sinuga eelmisel korral tegime, oli paras pa*k. Ma tahan sulle näidata, milline on HEA kokaiin.”

“Carlos on siis narkodiiler? Miks ma ei imesta. Mul oli vahepeal veidi halb olla, mõtlesin, et te panite mulle GHB’d õlle sisse. Või midagi veel hullemat.”

Tundsin endal Jesuse üllatunud ja küsivat pilku ning seejärel pahvatas ta valjult naerma. “On sul alles fantaasia. Ei, kindlasti mitte. Ma ei laseks mitte kunagi midagi sellist sulle teha ega sinuga juhtuda. Mitte kunagi.”

Kirjeldasin talle, kuidas ma end restoranis vahepeal tundsin.
“Tead, mis. Sul oli paanikahoog. Mu emal oli seda sageli.”
“Pole võimalik. Mul ei ole mitte kunagi elus ühtegi paanikahoogu olnud. Ma küll olen sellest lugenud, aga mind see ei puuduta. Mul pole paanikahooge.”
“Jah, aga nüüd oli. Arvesta sellega, et sa pole siin just pailaps olnud. Narkootikumid muudavad kogu keemiat su sees ning keemia mõjutamisega kaasnevad igasugused muud asjad. Mul endal on kohati päris tugevad probleemid, aga see ei tähenda, et ma sellele kraamile “ei” ütleksin – mitte mingil juhul. Kaif kaalub kõik hilisemad kõrvalmõjud üles. Seniks, kuni ma vähegi normaalselt toimida suudan ja keegi mind hullumajja panema ei hakka, ei ole mul vähimatki plaani lõpetada.”

“Nii avameelselt räägidki minuga oma asjadest? Ning pärast seda, mida sa mulle just rääkisid, miks sa arvad, et ma sinuga nüüd täna õhtul kokaiini tegema hakkan? Ei, ma lähen hostelisse, palun vii mind sinna või kui seda on liiga palju palutud, siis ma võtan siitsamast takso.” Tundsin, et tahan duši alla ja siis Rauli käte vahele. Täpselt sellises järjekorras.

“Uff. Oota. Mitte kusagile sa ei lähe,” ütles Jesus, asetas oma käe mu reiele ja alustas sõitu. “Täna oled sa minu oma. Täna ma teen sinuga, mida tahan. Ja ma tahan sulle väga palju asju teha. Ma olen juba ammu valmis taas tahaistmele minema. Aga praegu sõidame kõigepealt minu juurde. Tengo una buena idea.”

reede, 24. september 2021

Vol 8 Juua või mitte juua, selles on küsimus...

 


Otsustasin ujuma minna ja jätsin Jesusi rannale riideid valvama. Vesi oli soe ja hellitas mu keha. Vaiksed lained kõigutasid mind siia-sinna ja ma tundsin, et just see siin on minu õige koht. Ma kuulun siia.

Pärast umbes pooletunnist looduslikku vesimassaaži jalutasin aeglaselt veest välja ja tundsin, et kõht on tühi. 
"Kas pakime asjad ja lähme sööma?" küsisin end kuivatades.
"Hästi. Mida sa süüa tahaksid?"
"Midagi tugevat. Friikartulite ja ribidega näiteks."
"Okei, mul tuli üks hea mõte. Vamonos!"

Vahetasin märjad bikiinid sealsamas rannal kuiva pesu vastu, tõmbasin kiiresti kleidi selga, panin asjad kokku ja olin valmis liikvele minema.
"Kui ma siit kõrvalt vaatasin, kuidas sa riideid vahetasid, kas sa arvad, et ma saan nüüd püsti tõusta?"
"Haha, ära muretse nii palju ja tõuse püsti. Kes sind ikka märkab."
"Hea küll. Aga kui keegi märkab, siis on sinu süü!"

Jalutasime hotellikompleksi vahelt läbi suure teeni, Jesusil minu niiske liivane rannarätt pükste ees üle käsivarre rippumas. "Kas võtame takso?" küsisin.
"Ei, ma parkisin sinnapoole, lähme!"
Hm, seni olin ma ainult ta auto võtit näinud ja polnud kindel, et tal on üldse auto, sest olime ainult taksoga sõitnud. Nüüd siis selgus, et auto on... ja veel milline auto! Kui ma sellist autot Eestis kellelgi näeksin, siis mõtleksin, et tegu on kas kellegi rikkuri lapsega, kes ei tunne raha väärtust, sest talle on kõik ilma vähimagi pingutusega kätte jooksnud, või mehega, kes on väliselt bravuurikas, aga sisemiselt ebakindel ja vajab... millegi pikendust. Nii need küünilised inimesed ju ikka kipuvad mõtlema, kui kellelgi on liiga soliidne auto. 

Jesus avas mulle ukse. Kui mõlemad olime tumedate peegelklaasidega Mercedesesse istunud, ütles Jesus: "Sul on juuksed märjad" ning pani parema käe mulle kaela taha, et mu juukseid sasida. Ta lisas: "Sul on merevee lõhn." 
"Ma loodan, et see on hea lõhn?"
"Muidugi," vastas Jesus ja hakkas, käsi mu kukla taga, mu pead oma pükstele lähemale tõmbama.

"Wow-wow-wow, mida sa teed?" hüüatasin ja tõmbasin pea ära.
"Ma tahan, et sa..."
"Ma saan aru, mida sa tahad, aga nii need asjad ei käi! Ma ei tee midagi käsu peale, ma teen seda siis, kui sa paned mu TAHTMA seda teha. Mitte nii, et surud mind nägupidi omale püksi ja minu mureks jääb ainult suu õigel hetkel lahti teha," vihastasin.
"Uff... aga ma ju tahan sind nii väga!"
"Unusta ära," nähvasin ja keerasin end paremalt poolt aknast välja vaatama. "Ja lisaks kõigele on mul kõht tühi. Kas minu soovid ja vajadused ei tähenda sulle midagi?"
"Okei-okei-okei, ära nüüd solvu. Ma ei tunne, et ma oleksin midagi valesti teinud, aga ma palun vabandust," ütles Jesus pahuralt välja hingates ja aeglaselt autoga paigalt võttes. Sõitsime vaikides kusagile, aga ma ei teadnud, kuhu, ja ma põhimõtteliselt ei küsinud ka.

Parkisime ühe pika ja madala maja ette, kus olid tüüpilised kauplused ja restoranid. Seejärel aga pani Jesus tagurpidikäigu sisse ja manööverdas hoopis ümber maja sisehoovi. Seal oli vaikne ning null liiklust.

"Ma tahaksin sinuga korra tahaistmele minna. Kas oled nõus? Ma ei palu sul midagi teha, lihtsalt lase mul ennast natuke hellitada," ütles ta mulle küsivalt otsa vaadates, naeruselt helkiv tuluke silmis, ja sõrme mingil lülitil hoides. Mõtlesin juba ei öelda, aga samas... see tuluke... ja tema lubadus, et ma ei pea midagi tegema, ainult lubama endale teha... Miks ma üldse pean kogu aeg nii palju pirtsutama? Ei pea ju.

Olin endalegi märkamatult hinge kinni hoidnud ning nüüd hingasin pahinal välja. "Hästi. Lähme," nõustusin pudelist päikese käes soojenenud vett rüübates, samal ajal kui Jesus lülitile vajutas ja mu tool ettepoole hakkas sõitma. Jesus väljus, tuli ümber auto minu juurde, avas ukse ja ulatas mulle käe.

Istusime mõlemad tagaistmele. Ühe käega ust kinni tõmmates oli ta teise käega juba mu kleidiääre all. Suudlesime. Kuigi eelmisel korral seks temaga oli nagu oli, ei hea ega halb, siis temaga suudlemises oli midagi väga meeldivat. Ta lihtsalt oskas seda teha. Ei midagi ülearu, ei midagi puudu, ning tema maitse ja lõhn meeldisid mulle. Ruumi meil just ülearu ei olnud. Ta pani mu tagaistmele pooleldi pikali ja vabastas mind aluspükstest. Kergitasin puusi.
"Tule, baby, las ma teen sul olemise mõnusamaks. Pane silmad kinni ja lihtsalt ole." Kleit jäigi mulle selga, ainult kleidi all ei olnud enam midagi. Nii tore, kui antakse ametlikult luba meritäht olla. 

Jesus tegi pöidla süljega märjaks, pani sõrmed mu kõhule ja pöidla kliitorile ning liigutas seda seal tasakesi, ise mulle otsa vaadates. "Printsess, sa oled nii ilus!"
"Miks sa mulle printsess ütled? Miks mitte kuninganna?"
Jesus muigas. "Sa ei ole kuninganna."
"Kuidas nii?"
"Kuningannadel on suur tagumik ja tugevad reied."
"Aaa... eee...," ma ei osanud enam mitte midagi öelda ja panin suu üldse kinni. Mida sa ikka nii raudse loogika peale kosta oskad? See oli tema poolt nüüd küll väga elegantne äraspidine kompliment ja ma tundsin, et mul oli suu vett täis. Ning mitte ainult suu. Jesus teadis, mida ta seal all teeb.

Panin silmad kinni. Tundsin, kuidas sõnad hakkavad liigseks muutuma. Õnneks oli Jesus autol mootori tööle ja konditsioneeri puhuma jätnud, aga vaatamata sellele olin higine ja märg. Tõenäoliselt ka näost juba üsna roosa. Peab ikkagi rohkem nägu ka päevitama, siis ei paista õhetavad põsed nii selgelt silma.

Seejärel tegi ta seda suu ja keelega. Kord aeglaselt, kord kiiresti, kord õrnalt, kord tugevamalt, kord imedes, kord puhudes, ja see kõik oli nii hea! Seejärel kuulsin ta püksirihma kõlksu ja avasin silmad.
"Printsess, sa oled nii kuradima ilus... ja minu jaoks valmis?"
"Jaa," vastasin vaevukuuldaval häälel, ise aeglaselt noogutades. 

Seks kestis lühikest aega. Oli küll mõnus, aga mitte plahvatavalt mõnus. Paar erinevat asendit ja lõpetasime koerapoosis. Õigupoolest mina ei lõpetanud, tema aga küll. Auto ei ole minu jaoks lihtsalt piisavalt mugav. Jah, nautisin, kõik oli meeldiv, aga ma ei jõudnud kordagi isegi orgasmi lähedale mitte. Ja ei hakanud seda ka teesklema. 

Teesklemisega on nii, et kui sa kord seda juba tegema hakkad, siis ei saa enam sellest rutiinist välja. Sa annad mehele signaali, et ta teeb kõik õigesti ja on ilmatuma tubli ja osav, aga tegelikult... ta ei arene siis ju edasi. Ta ei saa iialgi teada, mis sulle TEGELIKULT mõjub. Ta ei õpi su keha iialgi nii palju tundma, et asi ka TEGELIKULT lõpuni viia. Ehk siis kui ma tulen, siis ma tulen ja ei tee sellest saladust. Ja kui ei tule, siis ei tule, ning ei tee sellestki mingit saladust. 

"Millega ma ennast veidi puhastada saaksin?" uurisin end Jesusi alt ettevaatlikult kõrvale nihutades ja ümber pöörates.

"Hm, ega mul ei olegi siin autos midagi peale niiskete armatuuri puhastamise lappide. Kas annan ühe?" 

Pööritasin silmi ja pahvatasin naerma. "Ei, see küll hea mõte ei ole."

"Aga mis ma sulle siis annan? Okei, võta mu särk. Mul ei ole selle vastu midagi, kui ma sinu keha järgi lõhnan. Vastupidi. Ma ei pese seda särki enam kunagi."

Tegin talle pai ja nurrusin: "Sa oskad nii armas olla. Kui sa tahad. Ja sa õpid ruttu. Mul on sinuga hea ja lihtne olla."

Puhastasin end, panime püksid jalga ja sõitsime uuesti maja ette tagasi. Sõidu ajal kohendasin juuksed, jõin veel vett, vaatasin peeglist oma õhetavaid põski ja tundsin, et olen tõepoolest juba päris näljane. Jalutasime restorani poole, käest kinni. Nagu päris, mõtlesin ja naeratasin endamisi.

Astusime sisse ja meid tuli tervitama valgetes teksades ja valges maikas meesterahvas. "Tere, Carlos! See on Mari."
"Aa, Mari! Tere, Mari! Mari nagu Marisol?" 
"Ei, Mari nagu Marilin," vastasin.
"Tere tulemast, Mari nagu Marilinnn," ütles Carlos naerdes, tuli meie keskele, pani parema käe Jesusi õlale, vasaku käe minu tagumikule ja hakkas meid peremehelikult ühe nišilaua poole juhtima. See tundus olevat midagi VIP-tsooni taolist, mida sai ülejäänud ruumist sametkardinaga eraldada. Massiivse U-kujulise nahkdiivani ees oleva laua poole jalutades aga libises ta käsi mööda mu külge üles, kuniks ühel hetkel puudutas ta külje pealt mu rinda, ise samal ajal lõbusalt Jesusiga midagi vadistades. Umm... olin kergelt segaduses. Oot, mis nüüd toimub... Kuidas ma peaksin käituma? Aga juba olimegi nišis ja ta ulatas mulle käe, et võiksin sellele toetudes end istuma sättida.

Vaatasin Jesusi poole. Ma ei saanud aru, kas ta märkas, mis just toimunud oli, või ei saanud ta üldse mitte midagi aru. Mehed jätkasid omavahel kiiret vestlust ja naermist, ning ma olin oma mõtetega nii lühises, et ma ei mõistnud nende jutust suurt midagi. 

Toodi menüüd, valisime toidud. Carlos tõusis, läks baarileti taha ja peatselt naases kolme "Corona" õllega. Pudelid olid avatud ja igasse pudelisuusse oli surutud laimisektor, nagu ikka. Võtsin külma õlut. Aga minu teadvus ütles mulle, et see maitseb kuidagi... teistmoodi.

Stopp! Mu mõtetes süttis punane tuli. Ma olen kahe poolvõõra mehega mingis suvalises ruumis, mille kohta mul pole aimugi, kus see asub. Ma joon avatuna toodud jooki ja olen kahe mehe vahel sügaval nahkdiivanil nišis, mida saab kardinatega väga privaatseks teha. Ühe mehe käsi peatub aeg-ajalt nagu muuseas minu põlvel ja teise mehe käsi on enamiku ajast minu reiel, peaaegu kleidi all. Minu jook maitseb imelikult. Kas see on praegu õige koht ja hetk, et ma peaksin oma õlle lõpuni jooma või... ? 

Õnneks toodi lauale toidud. Asusime sööma. Mehed jätkasid omavahel millegi arutamist, millest sain aru ainult osalisi lausekatkendeid. Kiirest kõnest ja slängist aru saamiseks ei ole mu hispaania keel siiski veel piisavalt hea. Carlosel tundus ka teistsugune aktsent olevat ning tema juttu ei olnud sugugi lihtne jälgida. Enamiku s-tähtedest jättis ta hääldamata.

Mulle ei meeldi, kui mul on igav ja segasin neile vahele: "Kust sa pärit oled, Carlos?"
"Venezuelast. Sain sealt enne tulema, kui asjad päris hulluks läksid. Ja olen oma eluga siin päris rahul."
"Plaanid sa sinna kunagi tagasi minna?"
"Ei, mitte kunagi. Ma ei taha seda kõike näha, mis seal on toimunud. Enamik inimesi, keda kunagi tundsin, on kas samamoodi emigreerunud või lihtsalt surnud. Mul ei ole seal enam mitte midagi, mille nimel või kelle jaoks tagasi minna. Venezuela on minu jaoks tühi koht.
Algul peatusin aastakese Colombias, kuid tahtsin USA-le lähemale tulla ja siin ma nüüd siis olen. Kui ma siit üldse kunagi kusagile lähen, siis Floridasse."

Minu jaoks oli veidi kummaline kuulata, et keegi oma kodumaast nii räägib. Kas kodu ei peaks ikkagi jääma koduks, ka siis, kui ajad raskeks muutuvad? Ei tea, ei ole ise kogenud, sestap ei mõista nende inimeste tundeid, kes oma kodust lahkuma on pidanud.

Ühel hetkel tõusid nii Jesus kui Carlos laualt ning läksid kusagile. Ma ei saanud nende jutust aru, kuhu nad lähevad. Aga kasutasin hetke ja vahetasin sujuvalt ringi enda ja Carlose õllepudelid... las ta joob ise minu pudelist ja vaatame siis, mis saama hakkab.



teisipäev, 21. september 2021

Vol 7 Kergendus



 

Hommikul läksime koos Rauliga hostelisse. Tema läks tööle, mina tahtsin ainult magada. Nii läksingi oma kardinaga eraldatud nariboksi ja üritasin veidi veel und nautida.

Aga see ei õnnestunud. Ärkasin juba peagi selle peale, kui koristaja tuppa tuli. End hommikusöögile sättides taipasin kahte asja. Esiteks - mul pole enam puhtaid riideid, pean kõik asjad pesumajja viima. Ja teiseks - tahaks kellegi uuega tuttavaks saada. Eilse õhtu valguses olin aru saanud, et hakkan juba liigselt ära armuma ja vaat et kokku kolima mehega, kes lihtsalt on voodis hea, aga midagi muud ma temast ei tea. Ma ei tulnud siia ju armuma, ma tulin oma murtud südant parandama ja seda maailmajagu lähemalt uurima.

Hommikusöögil nägin mitmeid uusi nägusid, aga Leonie'd mitte. Saatsin talle sõnumi - kus sa oled, chica? Kohe saabus vastus: "Sõidan juba sinna-ja-sinna, otsustasin hääletada." Olin pettunud. Kuidas ma veel nii laheda wingwomani leian? 

Sain oma omleti kätte, võtsin hunnikust mõned arbuusitükid, soristasin termosest tassi kuuma hommikujooki ja manööverdasin end terrassile vaba laua taha. Vesi sillerdas terrassi ees laguunis ja õhk oli hommikuselt värske. Vaatasin ringi, kas Rauli on näha. Ei olnud. Siis vaatasin ringi selle pilguga, kas kusagil on kaameraid, millest Raul võiks mind näha :D Ei olnud. Võtsin välja telefoni ja avasin Tinderi, rüübates samal ajal elu kõige kehvemat kohvi. Aga kuna hommikusöök on hosteli hinna sees, siis pole siin põhjust nuriseda midagi, kui just päris lambiõli jooma ei sunnita.

"Hey, how are you?" Olin Tinderisse nii süvenenud, et ei pannud tähele, kuidas minu kõrvale oli saabunud üks pikk noormees. Mul ikka veab siin nende noorte meestega. Kas nad EI NÄE, et ma ei ole mingi spring chicken, või mis toimub? 

Vaatasin teda pealaest jalatallani ja ütlesin "I'm busy". Noormees pahvatas naerma.
"Ma vaatan siin jah, et sa oled Tinderiga busy. Võib-olla sellepärast ma tere ütlesingi?"

Leebusin veidi. Kui tal on naljasoont ja huumorimeelt, siis ma võin ju talle veidi aega pühendada, ega see mul tükki küljest ära ei võta. Küll aga võib mul hiljem tüki küljest ära võtta Raul, kui ta praegu näeb, et ma mingi võõraga suhtlen. Otse tema nina all. Mulle tundub, et ma lausa ise kutsun omale kogu aeg kurja kaela.

"Mina olen Chris. Kas ma võin siia istuda?"
"Okei."
"Kust sa tuled?"
"Lätist," vastasin. Mulle ei meeldi täiesti suvalistele juhututvustele 100% õigeid andmeid anda ja endast kõike kohe välja rääkida. Sageli ütlen vale riigi ja aeg-ajalt ka vale nime. Enamasti Maria. Vahel ka Mia. Oleneb, kuidas tuju on. Muidu on mu nimi Marilin. Või lihtsalt Mari.

"Ja mis sinu nimi on? Kas sa oled siin üksi?" uuris ta tooli mööda terrassi kriuksuga paika sättides.
"Mina olen Laima. Ei ole üksi, tulime tüdrukute reisile. Lihtsalt täna olen üksi, kuna teised läksid ekskursioonile, aga mina tahtsin rahulikult rannas olla. Mulle meeldib siinne sinine vesi." Valetasin nii, et silm ka ei pilkunud. Püüdsin mitte naeratada ega seltskondlik olla, sest eemal oli välja ilmunud - nagu tellitud - Raul, ja ma nägin perifeerselt, et ta jälgis meid. Ning ei olnud sealjuures selgelt kuigi rõõmus.

"Sa lähed randa? Kas siia üle tee randa? Ma tulen ka, nagunii oli mul sama plaan. Kas sobib?"
"Eks sa otsi mind siis seal üles," ütlesin viimast arbuusitükki suhu toppides ning püsti tõustes. Läksin, poolt hommikusööki alles jättes, nõusid ära viima. Kuna käed olid kinni, siis sülitasin viimased arbuusiseemned üle terrassiääre otse laguuni. Classy, very classy. Panin nõud kandikutornile ja tegin näo, et ei märka Rauli, kes baarileti ääres baarmeniga juttu ajas. Kui oma tuppa jõudsin, oli telefonis juba sõnum: "Kes see oli? Mida ta tahtis?" "See oli Chris. Hostelis ju ikka inimesed ütlevad üksteisele tere ja saavad omavahel tuttavaks," vastasin.

Ma ei osanud Chrisist midagi arvata. Ta oli noor. Väga noor. Väga pikk. Aga samas ka üsna paks. Vist natuke liiga suur mees minu jaoks? Mulle muidu meeldivad mehe moodi mehed kõvasti rohkem kui poisi moodi mehed. See tähendab, et kerge ülekaal ja turske(m) olek mulle pigem meeldib, aga Chris ei olnud päris minu maitse. Pakkisin kokku oma pesemist vajavad asjad ühte kotti ning rannatarbed teise, ja läksin kiirel sammul hostelist välja. Et Rauliga ei peaks kohtuma.

Viisin pesukoti pesumajja, järele paluti tulla homme täpselt samal ajal. Seejärel läksin randa. Jalutasin veidi eemale, et Chris mind ei leiaks. Panin rannaräti liivale ning laia äärega rannakübara näole. Esiteks ma ei taha väga nägu päevitada. Ja teiseks... arvasin, et see aitab mul rohkem incognito olla. Tahtsin lihtsalt rahu ja vaikust ning natuke päikeseenergiat koguda. Panin telefonist muusika mängima, kõrvaklapid pähe ning hingasin kergendusega sügavalt välja. Lõpuks ometi aeg iseendale!

Äkki muusika vaikis. Sisse tuli kõne. Kõrvaklappides teatas telefonirobot mulle tähtsa häälega puhtas inglise keeles - "Incoming call from Džiisas." Ha! Kui Jeesus ise mulle taevast helistab, siis peab ju vastu võtma. 

"Hei."
"Hei baby, kus sa oled?"
"Rannas."
"Kas samas kohas?"
"Ei, tulin rohkem vasakule poole. Siia, kus suur kivi vees on."
"Okei, ma tean, tulen sinna."
"Ära tule."
"Miks?????"
"Ma ei taha."
"Fuck you, ma tulen sinna!"
"Hahahaa, okei, ma nagunii ei viitsi su eest ära joosta. Kui tuled, siis leiad mu siit. Mul on katkise äärega rannakübar näo peal."
"Kas sa tahad midagi juua ka?"
Oh, wow, Jesus oli täna nii lahke, nii lahke. "Ma võtaks veidi piima." (Piim on hispaania keeles leche, aga leche on slängis ka... ah, parem googeldage, las Urban Dictionary ütleb teile, mis see on :))
"Dios mio, sa oled täitsa segane, hahahahaa, istusin juba autosse! Varsti olen kohal."

Lõpetasin kõne. Kõrvaklappides hakkas taas muusika mängima. Vajutasin heli valjemaks. Väga mõnus oli olla. Maailma parim temperatuur! Maailma parim päike! Maailma ilusaim sinine merevesi! Ja ma saan lihtsalt natuke puhata ja omaette olla ning oma mõtteid selgemaks mõelda.

"Ma'am! Ma'am!" keegi koputab vastu mu käsivart. Võtan kübara näolt ja klapid kõrvast.
"Massage? Only 500!"
"No, thanks."
Panen kõrvaklapid tagasi. Panen kübara õigesse kohta tagasi. Hingan mõnuga sisse ja välja. Keegi koputab vastu mu käsivart. Võtan kübara näolt ja klapid kõrvast.
"Mango? Fruta? Refrescos?"
"No, gracias."
Panen kõrvaklapid tagasi. Sätin kübara täpselt õigesse kohta tagasi. Hingan sisse ja välja. Vaevu olen paar lugu lõpuni kuulata jõudnud, kui keegi laskub hoo pealt mu kõrvale liivale, nii et olen üleni liiva täis. 

"Leidsin su üles!" Võtan kübara näolt ja klapid kõrvast. Pagan, see on Chris.
"Kuidas sa mind leidsid?"
"Juuste järgi."
"Ah, smart move," hakkasin naerma. Kuna (loodetavasti?) Raul meid siin pealt ei vaata, otsustasin natuke sõbralikum olla. Chris võttis särgi seljast. Ta oli nagu valge vaal. Vaatasin teda silmi kissitades ja mõtlesin - kas ma kujutlen end temaga hullamas ette või ei kujuta? Vastus oli kiire tulema - ei kujuta. Okei, järelikult tema tõmbame nimekirjast maha.

Chris tutvustas ennast ja rääkis, et elab Kanadas. Tuli sealt külma ja pimeduse eest kolmenädalasele puhkusele. Ja et paari päeva pärast läheb teise linna edasi. "Milline kokkusattumus. Ma lähen ka just täpselt sinna. Neljapäeval," haigutasin rammestunult talle vastuseks. Selle peale küsis Chris mu numbrit, et võib-olla võiksime ühenduses olla ja oma plaane koordineerida. Pikemalt mõtlemata olin nõus. Vahel on lihtsam, kui mõni tuttav nägu juba kusagil ees on, ei pea kõike taas nullist alustama. Ja Chris ei olnud kindlasti sellest kategooriast, kellega ma viitsiks flirtida, nii et täiesti turvaline valik. 

Vaatasin pidevalt kella ja Chrisile ei jäänud see märkamatuks. Ta küsis, kas ma ootan kedagi. Vastasin, et jah, tõepoolest, nii on. Selle peale hakkas ta naerma, pilgutas silma ja ütles "Well well well, it looks like Tinder works here pretty well!" 

"Ma ei tea veel seda. Aga ma loodan küll! Ja ma arvan, et ma pean su ära saatma, muidu äkki mu deit ei julge mulle läheneda," vastasin talle muiates ja tõstsin käe kõrva äärde, telefonikõnet imiteerides. "Hoiame ühendust! Näeme hiljem!"

Heitsin taas selili. Pani kõrvaklapid tagasi. Seadsin kübara näole. Hingasin rahulikult sisse ja välja. Ometi kord hek iseendale. Ja keegi paneb oma käe mu õlavarrele. Arvasin, et see on Jesus ja ei hakanud kübarat näolt ära võtma. Panin oma käe tema käe peale ja tervitasin "Hola, amor!" See "keegi" tõmbas järsult oma käe ära. Tundus kahtlane. Võtsin kübara näolt. Ja nägin... et täiesti võõras inimene, kaenlas kiletatud plakatid. Tõusin istuli ja hakkasin naerma. 

"Vabandust, arvasin, et mu sõber tuli. Ma ütlen kohe ära, et ma ei taha midagi osta. Mul ei ole raha. Ma tahan lihtsalt siin rannal elu nautida."
Hakkasin uuesti selili heitma, kuid tripimüüja ütles: "Oota! Kus hotellis sa peatud?"
"Ma ei peatu üheski hotellis. Ma olen siin lähedal hostelis, 8 naist ühes toas, ma ju ütlesin, et mul pole raha. Ma ei osta sult midagi. Kui sa just midagi eriti head ei müü."
"Aga mida sa tahaksid osta?"
"Praegusel hetkel vaikust ja rahu."
"Aga kellega sa siin oled?"
"Üksi. Ootan oma sõpra."
"Ma sain aru, et sa sõpra ootad, aga... noh... mina võiksin ju ka su sõber olla."
"Kahtlemata. Aga mul jätkuvalt ei ole raha ja ma ei osta midagi."
"Aga sellel pole tähtsust. Ma mõtlen, et kui sa mu sõber oleksid, siis sa võiksid minu juures olla, ei peaks hostelis elama. 8 naist ühes toas pole eriti tore."
"On küll."
"Ei usu. Tule parem minu juurde."
"Ma sulle üüri nagunii ei jaksaks maksta, nii et plaan on tore, agaaa..." venitasin ma käsi laiutades.
"Ei mingit aga. Ma saan aru, et sa ei osta midagi ja sa ei taha raha kulutada. Aga ma võiksin sind ju üleval pidada."
"Miiiidaaaaaa?" See vestlus arenes nii uskumatus suunas, et hakkasin südamest naerma.
"Sa mõtled, et ma teen nalja. Aga ma räägin tõsiselt! Minu korter on näed, selles majas seal, 18. korrusel!" viipas ta eemalt paistva mitmekorruselise maja poole. 

Kui aus olla, siis ma arvasin, et siin ranna ääres on kõik hotellid, aga võta näpust.
"Mis su nimi on?" uurisin.
"Luis." Tõmmu pruunisilmne tätoveeritud mees nimega Luis hakkas vaikselt mu käsivart paitama. Luis, kellel on siinsamas rannal korter. Ja väga hoolikalt piiratud viiepäevane habe. Mis ilmselt väga mõnusalt mu kõhtu kõditaks. Ja tema vasakusse kulmu on osav juuksur väikese karvavaba triibu tekitanud, mis näeb välja nagu arm. Ning sellest triibust jookseb mõtteline joon üles soengusse, mis on pealt pikem, külgedelt lühem, ning lühemat ja pikemat osa eraldab samasugune peen kiilas triip. Vaatasin ta kätt, mis minu kätt silitas. Lihased. Selgelt välja joonistunud lihased päikesepruuni naha all. Mnjah. Pole midagi öelda. S.e.k.s.i.k.a.s.

"Mida sa müüd, Luis?" küsisin ja tõmbasin oma käe tasakesi eemale. Mulle tundus, et mu nina sügeles. Või siis ka mitte. Näppisin niisama oma nina. Vist kohmetusest, sest ma tegelikult tahtsin talle jah öelda, aga samas ei tahtnud ka :D

"Ma ise tavaliselt siin ei müü, mul on üks ekskursioonibüroo, pakume erinevaid väljasõite ja teemaparke. Aga täna mul polnud midagi kodus teha ja kuna kahel müügimehel korraga on täna vaba päev, siis mõtlesin ise natuke ringi jalutada. Ma võiksin sind kusagile viia, kui sulle meeldiks. Need on imeilusad kohad."

Ning just siis, kui asi hakkas põnevaks minema... saabus Jesus. Meie diil Luisiga jäi pooleli. Ütlesin talle, et mu sõber saabus, ja soovisin head päeva. Luis võttis oma kiletatud plakatid ja lahkus, Jesus heitis minu kõrvale pikali.

Ja hakkas minuga riidlema. Sõna otseses mõttes riidlema, nagu väikese lapsega. "Miks sa mu kõnedele ega sõnumitele ei vasta? Miks sa oled selline asshole? Miks ma pean sind hosteli juures mitu tundi ootama ja sa ei ilmugi välja! Mida sa jamad!"

"Mis mõttes sa mind hosteli juures ootasid?" Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.
"Sa ei vastanud ju mu kõnedele ega sõnumitele!"
"Ju ma siis ei tahtnud. Sa ju saad aru, et ma ei taha enam sinuga koos olla, kui ma sinult nakkuse sain?"
"Baby, aga oota! Näe!" Ta otsis püksitaskust kokkukägardatud paberilehed. "Sa ajasid mind oma nakkuse jutuga nii närvi. Ma käisin arsti juures! Mul ei ole mitte ühtegi haigust, näe, siin on kõik reas, ma lasin ennast kõigi haiguste suhtes testida, mis olemas on! Leiti ainult mingid bakterid, gram-negatiivsed bakterid, aga seda ei peeta meil haiguseks! Okei, ma ravin need välja, aga ma ei tunne mitte midagi! Sa oled liiga tundlik."
"No kuule. Kui ma olen kogu elu mitte sügelenud ja ühel hetkel hakkan üleöö sügelema, siis ma ei ole liiga tundlik. Ma olen siis täiesti normaalne inimene, kes on harjunud terve olema. Anna siia!" 

Sirutasin käe ja võtsin tema paberimajanduse oma kätte. Keerasin end kõhuli, et mugavamalt lugeda. Oligi analüüside väljatrükk. Nägin neil paberitel esimest korda tema sünniaega - ta oli minust 12 aastat noorem ja Sõnni tähtkujust - ja täisnime. Tuli välja, et tal on kaks eesnime ja kaks perekonnanime. Hiljem sain teada, et kõigil latiinodel on enamasti nii. Ning analüüsid olidki järjest neg neg neg neg neg - mis iseenesest oli minu jaoks hea uudis. Ja G(-) pos. Selge pilt.

Tundsin, kuidas pinge langes. Olin enam kui kindel, et küllap ma taas mingi prohmakaga peatselt hakkama saan, kuid vähemasti see konkreetne prohmakas nimega Jesus polnudki nii hull. Õigupoolest nägi see prohmakas nii kompu välja. Ja rasedaks jäämine sellest avantüürist oli väga vähetõenäoline, sest ma juba tundsin päevade saabumise eelnähte - kõige hiljem ülehomme peaksin korra aja maha võtma ja oma valutamised ära valutama. Toetasin pea rannarätile ja hingasin sisse ja välja. Mis võiks veel valesti minna... kui kõik tundub nii õige?

"Ja ma mõtlesin su peale kogu aeg!" ütles Jesus ja andis mulle laksu tagumikule. See tuli tal südamest. "Sa nüüd elad mu peas. Sabes? Vives en mi cabeza. Y en mis cojones."