Reede, 26. november 2021

Vol 15 Naine ja naine

 



Jätsin tüdrukud oma vannitoatoiminguid lõpetama, võtsin oma asjad ja tulin voodisse. Kuigi hosteli voodiboks oli õnneks taas kardinaga muust ruumist eraldatud, oli voodi ise üsna ebamugav. Kuna olin viimasel ööpäeval enamalt jaolt ainult maganud, oli nüüd unega kitsas käes. Algul vähkresin niisama ja  mõtlesin Raulile, seejärel aga võtsin telefoni, tõmbasin teki üle pea, et telefoni valgus teisi pimedas ruumis ei segaks, ja avasin Whatsapi.

Chris oli küsinud, kas võiksime homme koos lõunat süüa. Temale vastasin jah.

Rauli sõnumeid ma ei avanud.

Alberto oli küsinud, kas me võiksime homme kohtuda. Temale vastasin ei.

Rauli sõnumeid ma ikka veel ei avanud. Selle asemel avasin hoopis Tinderi.

Enamik piltidest läksid vasakule. Ainult ühel lihtsalt põhjusel – neist keegi ei olnud Raul. Seejärel jäin aga mõttesse. Kui ma Rauli “päris” elus ei tunneks, vaid näeksin teda esimest korda Tinderi pildil, siis sajaprotsendilise kindlusega läheks see pilt pikema jututa ja ilma igasuguse süvenemiseta vasakule. Ning mu elus oleks saamata jäänud kõik need kogemused ja elamused, mis meie koos veedetud aeg mulle seni pakkunud oli. Et kas on üldse õige ühe foto põhjal inimene kohe “maha kanda” – äkki peaksin hoopis kõik paremale lükkama ning alles pärast mõningast suhtlemist mingisuguse otsuse tegema?

Hmm. Ühel piltidest oli ilmselgelt loomaarst. Lükkasin paremale. Match! Kirjutasin talle kohe, mis siis, et kell oli juba ohtralt üle südaöö.

“Tere, Vicente! Kuidas läheb?” Mida muud tarka ma ikka alustuseks öelda oskasin.
“Tere, Marilin! Ootan und. Igav on.”
“Mul on sama.”
“Kas sa siia ei taha tulla? Ma näen, et meie vahemaa on vähem kui 1 kilomeeter.”
Mkm, ma ei tahtnud sinna minna. Kui aus olla, siis mul läks kohe igasugune isu ära temaga edasi suhelda, sest öösel netist leitud naise enda juurde kutsumine tutvuse teisel minutil omas väga kindlat tagamõtet ning selle välja raalimiseks ei pidanud just raketiteadlane olema.

Otsustasin siiski, et tark ei torma ning blokeerida jõuan hiljem ka.
“Vaatan pildil järgi, et oled loomaarst? Mis loomadega sa tegeled, suurte või väikestega?”
“Enamasti väikestega. Töötan seal-ja-seal kliinikus, aga teen palju tööd ka varjupaigale.”
“Millisele varjupaigale?”
Vicente kirjutas varjupaiga nime.

Otsisin Facebookist, kas sellise nimega varjupaigal on oma lehekülg. Oli tõepoolest. Tundus, et need inimesed olid südamega asja juures. Mingitest postitustest jooksis läbi ka info, et nad ootavad vabatahtlikke abistajaid loomadega tegelema. Otsustasin järgmisel või ülejärgmisel hommikul sinna kohale minna.

Läksin Tinderisse tagasi. Vicente oli vahepeal pisut endast kirjutanud ning küsinud, kui kaua ma selles linnas peatuda plaanin. Ütlesin, et ma tõesti ei tea, aga vähemalt 3 päeva kindlasti. Seejärel suhtlesin pisut muude match’idega, aga ühtegi pärli ma otseselt ei leidnud. Tundsin, et ega ma vist isegi ei tunneks neid pärle hetkel ära, sest mu süda oli igast küljest suletud, välja arvatud üks külg. Selles küljes oli Raul.

Ohkasin ja avasin Rauli sõnumid. Suureks pettumuseks nägin, et enamik neist oli tema poolt kustutatud.  “This message has been deleted” märkega tühje sõnumimulle oli mitu tükki. Nüüd kahetsesin, et kohe neid sõnumeid ei lugenud. Aga mis seal enam.

Alles jäänud sõnumid olid üsna neutraalsed. “Marilin, palun anna endast märku. Marilin, ma olen mures. Marilin, kus sa oled? Kas mina tegin midagi valesti või sa lihtsalt ei taha suhelda?” Ei sõimu, ei armukadedust, ei viha – ühesõnaga, ei midagi erilist.

Olin pettunud. Olin oma vaimu ette valmistanud emotsioonide tulvaks ja nüüd – mitte midagi. Kas ma talle üldse korda läksingi või olin lihtsalt üks järjekordne “hostelis peatunud tüdruk”, kellega ta ajaviiteks magas?

Keegi sikutas mu teki äärt. Võpatasin ja vaatasin teki alt välja. Minu voodi serval istus Eva. Tõmbusin seina poole ja tegin talle ruumi.

“Marilin, sa ei maga? Kas sa palun aitaksid mul …. ära võtta?” sosistas ta.
Ma ei saanud aru, mida ta tahtis.
“Palun aita mul … ära võtta.”
Ma ei teadnud, mida see väljend tähendab. Vaatasin teda vist üsna tühja pilguga.

Eval oli seljas õhuke eest avatav pikem tuunika moodi pluus, mille hõlmu ta oli ühe käega seni koos hoidnud. Nüüd tegi ta hõlmad lahti. Mu silmad olid äsjasest heleda telefoniekraani jälgimisest täiesti pimedusega harjumata ning ma ei näinud eriti midagi.

Ta kordas uuesti oma palvet ja osutas oma nabale. Nüüd sain lõpuks aru, et ta tahtis, et ma ta nabarõnga aitaksin ära võtta! Anillo de ombligo!

"A ver, a ver,” ütlesin vaikselt ja klikkisin telefonis taskulambi nupule. Süttis väike valgusvihk, aga sellest piisas, et näha, et Eva istus minu voodi serval rätsepaistes täiesti alasti.

/... jätkub peatselt.../

Teisipäev, 23. november 2021

Vol 14 Öös on armastust

 

Lõpetasime joogid, Eva võttis mul käest kinni ja viis tantsima. Haarasin ka Dolorese kaasa, kuna Carla oli kusagile kadunud. Liikusime võimalikult baari lähedale nurka, et ülevalt rõdult meid näha ei oleks. Tantsisime. Tüdrukud olid tõesti  väga ilusad ja tantsisid väga hästi. Nägin silmanurgast, kuidas neil peatusid nii mõnedki pilgud, kuigi tavaliselt ma tantsimise ajal ringi ei vaata. On vaid mina ja muusika. Minust polnud neile ilusatele latiinotüdrukutele mingit võistlejat, ma lihtsalt tantsisin ja nautisin muusikaga kaasa minemist.

Ent üsna pea algas kõrval oleval laval meelelahutusprogramm. Läksime diivanile tagasi. Otsustasin meile neljale joogid osta ja läksin baarileti äärde. Valisin mojitod ja tüürisin nendega lauda tagasi.

"Cheers, chicas! Salud!" kõlistasime klaase. Külm jook oli pigem värskendav kui purju tegev. Kes teab, kas seal üldse alkoholi oligi, baarmenil oli ju ka vaja millegagi eluvaimu sees hoida - võib-olla hoidis alkoholi pealt kokku? Rummi maitset igal juhul tunda polnud.

Vaatasime esinejaid ning kuna muusika oli väga vali, siis eriti omavahel rääkida ei üritanud. Energiat hakkas ka juba vähemaks jääma. Kõrge ea eripära vist. Ühtäkki koputas selja tagant mu õlale turvamees.

"Senjoriita, palun tulge minuga kaasa. Senjoor See-ja-see soovib teid enda juurde kutsuda."
"Senjoor kes? Ei tunne sellist. No lo conozco," vastasin ja keerasin turvamehele taas selja.

Ta koputas uuesti. "Senjoor See-ja-see. Palun tulge minuga üles."

Eva kuulis seda pealt, näpistas mind põsest ja itsitas huuled torus: "Sinu šampanjamees tahab nüüd šampanja eest tasu saada." 

Ignoreerisin turvameest. Ma ei plaaninud kusagile minna. Pööritasin Evale silmi ja mühatasin "Aga muidugi, kindel see."

Turvamees ei lahkunud, vaid seisis jätkuvalt diivani taga. Eva vaatas teda üle õla ja niheles. Ma teesklesin, et kõik on hästi ja mina ei tea midagi. Turvamees koputas uuesti mu õlale. Eva hakkas mind püsti lükkama. "Maari, hakka minema, sind oodatakse!"

Ohkasin. "Ma tean. Aga ma ei taha minna."
"Miks?"
"Mul pole selle senjooriga millestki rääkida ja ta ei meeldi mulle."
"Kui tal raha on, siis ta ei peagi sulle meeldima. Pikapeale harjud ära," naeris Eva turvamehe kuuldes ja tegi keele põse sisse lükkamise liigutust. Hah! Võimalik, et ma punastasin. Igal juhul ajas ta siivutu miimika mind omakorda naerma ja ma läksin turvamehega kaasa, baarist mööda ja trepist üles.

"Tere, Marisol!" ütles mees valges ja suudles mind mõlemale põsele. Neil on nii kombeks. Aga samuti on neil kombeks tervitades naeratada. Carlos ei naeratanud.
"Tere, Antonio."
"Ma pole... aaaa! Selge, sain aru! Aga mis su nimi siis oli?"
"Ma ei ütle."
"Siis on su nimi Marisol," vastas ta üsna ülbel, külmal toonil.
"Mida iganes," vastasin.

Väga paljutõotav taaskohtumise algus, peaks mainima. Ma ei saanud aru, miks ma siia üldse tulin. Mul ei olnud ei sööki, ei jooki, ei ühtegi pidepunkti silmadele, ei ühtegi jututeemat. Me kumbki ei lausnud sõnagi. Carlos vaatas mind. Võimalik, et ta ootas, et ma midagi ütleksin. Mina põrnitsesin tantsupõrandat ja ei öelnud midagi. Ma lihtsalt tundsin, et ta vaatab mind ainiti, aga ma vältisin meie pilkude kohtumist.

"Kas sa tahad tantsida?" küsis Carlos.
"Ei."
"Kes need inimesed on, kellega sa siin oled?"
"Me oleme ühest hostelist."
"Jah, ma tean Davidit, aga ma poleks iial arvanud, et sa peatud hostelis. Miks ometi?"
"Miks mitte?"
"Kas sul pole raha, Maari?"
Pööritasin silmi ja ohkasin. Ma tundsin, et ma ei jaksa enam rääkida. See ei olnud rääkimine, see oli üle muusika karjumine, ja lisaks oli mul selle lärmi keskel Carlose aktsendist veel eriti raske aru saada, nii et tundsin end nagu kala kuival. Mu hääl oli terve õhtu tüdrukutega suhtlemisest juba täiesti kähe. 

"Kas sul on midagi juua? Näiteks vett?" palusin talle sõna otseses mõttes otse kõrva karjudes.
"Jah, muidugi," muutus Carlos ootamatult hoolitsevaks. "Tule, lähme siia tahapoole, siin on vaiksem. Maari, ära ole kogu aeg nii kuri. Naerata ka mõnikord," ütles ta mind madala laua poole juhtides. Kehitasin õlgu. Tundsin ennast Carlose kõrval ebamugavalt. Ta oli selline mees, kes vastuvaidlemist ei sallinud ja ma tundsin, kuidas tema enesekindlus mind ärritas. 

Istusime diivanile, võtsin Carloselt klaasi jaheda joogiga ja... naeratasin. Meie ümber olid veel mõned mehed, puhas meeste seltskond.
Carlos ütles midagi. Ma ei saanud aru ühestki muust sõnast peale "suu".
"Mida?" küsisin.
"Sul suu naeratab, aga silmad mitte," vastas Carlos ja tahtis oma kätt mu põlvele panna.
Tegin hoiatava häälitsuse, mis kõlas nagu "aaakkk" ja tõstsin peopesa tema suunas.

Ta tõmbas käe tagasi.

Mida ta minust tahab? Jõin aeglaselt klaasist ja seekord ma enam pilkude kohtumist ei vältinud, vaatasin talle otse silma ning ei keeranud pilku ära.

"Kuidas sul Jesusiga läks?" küsis Carlos.
"Mis mõttes?"
"Kas sa seksisid temaga?"
Keerasin pea Carlosest eemale ning ei öelnud midagi. Jõin uue lonksu.
"Jah või ei?"
Ma ei öelnud midagi. Mis paralleeluniversum see selline on, kus selliste küsimuste küsimine on täiesti normaalne? Umbes kolmandal minutil peale kokku saamist?

"Carlos, aitäh šampanja eest, aitäh ka selle joogi eest, aga ma lähen nüüd tüdrukute juurde tagasi," ütlesin võimalikult valjusti, panin klaasi lauale tagasi ja hakkasin püsti tõusma.

"Ei, Maari, istu," ütles ta üsna kurjal toonil ning haaras mul käsivarrest, seda üsna tugevasti pigistades.
"Istu ja räägime. Mis sind seal all ootab, ainult mingid hoorad."

"Kuidas, palun?" Vihastasin tõsiselt. Tundsin, et tahtsin Carlosele laksu vastu nägu anda, aga hoidsin ennast tagasi.
Carlos pahvatas naerma, nii et kõik vakatasid ümberringi ja jäid teda äraootava pilguga vaatama.

"Maari, sina juba oma emotsioone ei varja. Kas sa kunagi teeskled ka? Kas sa orgasmi teeskled või tuled päriselt?"
Oh püha taevas, issand jumal, MIDA???

"Ära muretse, ma tean, et sa ei seksinud Jesusiga."
Minu silmad olid üks suur küsimärk.
"Me oleme temaga nii palju pidusid pidanud ja siis, kui teised omavahel orgiaid peavad, on tema alati kusagil omaette pilves. Heal juhul laseb mõnel ilusamal tüdrukul imeda, aga ma ei tea, et ta oleks kunagi kellegagi seksinud. Tal ei lähe kõvakski. Sa ei pea arvama, et ta sind ei tahtnud, ta lihtsalt ei saa hakkama," selgitas Carlos isalikult ja kõiketeadvalt.

"Ja sina saaksid hakkama?" küsisin irooniliselt.
"Minu vanuses? Mitte alati. Aga üldiselt küll."
Panin käed näo ette ja hakkasin naerma. Kõik see oli nii ootamatu ja sürrealistlik - milleks ma räägin siin mingi veidra tüübiga mingitel veidratel teemadel, ma ei saa poolest tema jutust aru ning sellest poolest, millest ma aru saan, võiksin ma lihtsalt imestusest minestada. KUIDAS on mõne inimese jaoks sellist juttu rääkida täiesti normaalne? Minu jaoks ei olnud. Ei olnud - nagu lihtmineviku kõneviis. Aga nüüd vist juba oli, sest otsustasin Carlosega samal teemal jätkata.

"Millal sa viimati ise seksisid?"
"Umm...," ütles Carlos natuke kohmetult ja võttis laualt joogi.
"Okei, ma saan aru, sa ei taha mulle vastata. Mis me siin ikka pingutame, on ju näha, et meie vestlus ei suju. Sind oli tore näha, aga ma lähen nüüd oma sõprade juurde tagasi, sest meil on Davidiga kokkulepe, et kõik lahkuvad koos."

"Marisol, anna mulle oma number," küsis ta ning haaras uuesti mu käsivarrest, mille ta vahepeal juba lahti oli jõudnud lasta.
"Ei," oli mu jutt lühike.
Carlos ei lasknud mu kätt lahti. Oli näha, et ta mõtleb pingsalt millelegi.

"Okei, hästi. Teeme siis nii, et ma annan sulle ühe numbri. See ei ole minu number. Mul on siin üks maja, kus ma vahel peatun, aga mitte täna, sest me sõidame poistega öösel siit edasi ning kõigi meie asjad on praegu ühes hotellis. See number kuulub donja Milagrosele, ta on seal majahoidja. Ma räägin talle sinust. Kui juhtub, et sa tahad seal majas peatuda, siis saada Milagrosele sõnum, ta saadab sulle aadressi ja laseb su sisse. Mari, ma räägin tõsiselt. Kas sul ei ole raha?"

Ma ei teadnud, mida öelda. Olin vihastamisest väsinud. Vaatasin talle silma. Ta ei olnud üleolev, ta ei olnud ironiseeriv, ta ei olnud imal. Tema tumepruunid silmad tundusid siirad. Pupillid olid poole iirise suurused. Kortsud silmanurkades olid sügavad ja pärlendasid higist. Oli näha, et ta huuled olid kuivad ja veidi pragunenud. Ta niisutas keelega huuli ja ootas tähelepanelikult mu vastust.

"Hea küll, ma võtan selle numbri," vastasin.

"Poisid, andke mulle pastakat," hõikas ta sõpradele. Kohe ulatati tema poole pastakaid kahest erinevast suunast.

Carlos võttis papist õllealuse ja kirjutas sinna oma telefonist ühe numbri. Võtsin numbri vastu ja tõusin.

"Oota," ütles Carlos nõudlikult ja tõusis samuti. Jäin talle küsivalt otsa vaatama. Ta võttis mul õlgade ümbert kinni ja suudles mind mõlemale põsele.
"Hoia ennast, Mari," ütles ta tõsisel ilmel.

Läksin trepist alla. Pidutuju oli kusagile kadunud.
"Mis juhtus?" küsis Eva osavõtlikult.
"Ahhh," lõin käega.
"Kuule, see pidu ongi jamaks läinud, lähme minema," pani Dolores ette. Olime nõus. Dolores läks Davidile ütlema, et me neljakesi lahkume. 

David tuli meie juurde. "Kas lähete taksoga?" küsis ta. "Takso hind on XX, palun ärge üle makske," lisas ta enne, kui Dolores jõudis talle vastata, et me parem jalutame.

Väga armas Davidist meie eest nii hästi hoolitseda. Kuna osa rahvast jäi veel tantsima, jäi ka David klubisse, samal ajal kui meie mööda sumedaid öiseid tänavaid hosteli poole minema hakkasime. Õhk lõhnas mereadru ja mingite õitsvate põõsaste järele, mille nime ma ei teadnud. Kuu kumas taevas, aga natuke teispidi, nagu meie sellega harjunud oleme.

Ma ei rääkinud jalutades ühtegi sõna. Vaatasin vaheldumisi teed enda ees ning taevast ja tähti. Tundsin, et tahan nii väga Rauli, tema keha, tema häält, temaga koos olla. Ei, mitte tänast baarmen-Rauli, vaid MINU Rauli, seda, kellega mul oli voodis nii lõputult hea.

Eva küsis murelikult: "Kas kõik on hästi, Marilin?"
"Tead... ma igatsen praegu ühte meest. Ma igatsen teda väga."
"Seda šampanjameest?" uuris Eva edasi.
"Kuule, meie oleme ka praegu tohutult kiimas, nii et pole sul häda midagi!" segas Dolores uljalt vahele. Just seda teadaannet oligi mul tarvis, et ennast paremini tunda :) Tuli välja, et ma ei olnud ainus naine maailmas, keda sume troopiline öö kirglikku seksi igatsema paneb, ning teadmine, et ma ei ole oma ihuvaevas üksi, pakkus omajagu kergendust.

Oh, Raul, Raul, Raul... tundsin tugevat füüsilist tõmmet tema poole, see oli lausa nagu mingi valu. Aga Rauli ei olnud. Ja võib-olla ei tulnud enam kunagi, arvestades seda, kuidas ma temaga käitunud olin.

Olime hostelisse jõudnud ning läksime kõik koos vannitoa peegli ette. Tüdrukud hakkasid meiki maha võtma, mina pesin lihtsalt näo ja käed veega puhtaks ning hakkasin hambaid harjama. Eva tuli minu kõrvale. 

"Kuidas sulle tänane õhtu meeldis, Eva? Kas sa jäid oma sünnipäevaga rahule?" küsisin läbi hambapesu, endal vahutav hambapasta suust tilkumas.

"Jah. Mul on hea meel, et ma sinuga tuttavaks sain, Marilin. Kuule, pese oma suu puhtaks."

Muigasin, sülitasin hambapasta välja ja loputasin suu.

"Kas nii on parem?" küsisin ja kuivatasin nägu.

"Jah, nii on väga hea," vastas Eva, tõusis kikivarvule ja... suudles mind põsele. Ilmselgelt sihtis ta huuli, aga see oli mulle nii ootamatu, et mingi refleks käskis mul põse ette keerata. Nii maanduski Eva suudlus kusagil suunurga ja põse vahel.

"Uuuuuuuuuuuuuuuu," tegid Dolores ja Carla nagu ühest suust, endal silmad säramas ja nägu naerul.

Ha! See oli nüüd küll natuke ootamatu. Naeratasin, tõmbasin Eva enda vastu ja tegin talle pai. Tahtsin nii väga teda huultele suudelda, aga ei saanud sellega hakkama. Tundsin ennast nagu teismeline, kes ei ole veel kordagi elus suudelnud ja see tundus nii ületamatult keeruline protseduur.

"Minu arust ka oli su sünnipäev väga tore, minu ilus Eva!"

Laupäev, 9. oktoober 2021

Vol 13 Võõra linna tuled

 

Olin uimane ja väsinud, kui end riidesse panin. Jesus polnud ärganud ning täiesti kindlasti ei plaaninud ma talle oma lahkumisest teada anda. Võtsin oma asjad. Enne välisukse avamist jäin hetkeks mõtlema, kas võtta kaasa kõik need riided, mida eelmisel päeval koos temaga ostsime, aga otsustasin, et ma ei taha mitte midagi. Kõik minuga viimase 24h jooksul juhtunu oli väga omamoodi kogemus, aga mitte selline, mida tahaks heldimusega meenutada. Nii ei ole mul ka neid tema poolt ostetud esemeid tarvis seda “elukogemust” nina alla hõõruma. Vaadaku ise, mida nende riiete ja kingadega peale hakkab. Minu poolest kandku või ise.

Tänavale jõudes tundsin, et väljas oli õige pisut jahe. Kindlasti oli üle 20 kraadi sooja, aga mul oli seljas ainult rannakleit, mis oli mõeldud +30 kraadisesse ilma. Juba kahetsesin, et ostukotist vähemalt roosat pluusi kaasa ei haaranud, aga mis nüüd enam. Tagasi ma ju ei lähe.

Võtsin kotist telefoni, et kaardirakendus sisse lülitada. Ma ei olnud siin linnaosas kunagi jalgsi liikunud ning ei olnud ka väga kohalesõidu marsruuti jälginud, nii et olin veidi nõutu. Telefoni aku oli tühi ning pilti ette ei tulnud. Nii palju siis navigeerimisest või takso kutsumisest.

Uberit ega Cabify'd siin linnas ei olnud. Kunagi need siin küll alustasid, aga taksistide sündikaadi võim oli nii suur, et linnavõim keelas sõidujagamisteenuse alguses lihtsalt ära. Seejärel tulid aga linnavõimu aadressil korruptsioonisüüdistused ning et neid ümber lükata, sai Uber loa tegutseda. Taksojuhtidele see aga ei meeldinud ning Uberi juhid peksti lihtsalt kusagil pimedas ükshaaval läbi. Lõhuti autosid, ähvardati kliente, peksti puruks klaase ja peegleid. Ning nii see jäi - ehkki Uber on nüüd ametlikult lubatud, siis keegi eriti Uberit siin ei sõida. Sest elunatuke on lihtsalt nii palju armsam kui need sandikopikad, mida Uber oma juhtidele maksab.

Teadsin, mis suunas asus üks linna põhimaanteid, mida mööda sõitis ühistransport. Seadsin sammud läbi pimeda öö sinnapoole. Kõik oli vaikne, liikvel ei olnud ei inimesi ega autosid. Samas puudus näiteks tänavavalgustus, nii et väga lihtne liikuda ei olnud. Õhk oli meeldivalt soe. Lõunamaa öödes on midagi, mis paneb end väga hästi tundma, isegi kui enesetunne on sitt mis sitt.

Mu pea oli tühi. Ma ei mõelnud mitte millestki. Keskendusin ainult oma sammude kajale ning putukate ja lindude siristamisele. Eemalt kostsid liiklushääled. Samm. Samm. Samm. Samm. Kuniks jõudsin maanteeni.

Kohe esimene auto oli takso, mis peatus juba ilma selletagi, et ma kätt veel tõsta oleksin jõudnud. Avasin ukse ja küsisin hinda hostelini. Nagu oodata võis, lajatati paras kirves. Nii see siin käib – kui latina nägu peas ei ole, siis ongi gringa hinnad. Mingit kõrvalekallet sellest rusikareeglist lihtsalt ei eksisteeri. Ütlesin, et üle 180 ma ei maksa. Taksojuht küsis 200. Lõin ukse väljastpoolt kinni ja eemaldusin autost. See sada kaheksakümmendki oli juba turistihind, kohalikule maksnuks see sõit heal juhul saja ringis.

Kõrvalistuja aken keriti alla ja taksojuht hõikas: “Okei, teen sulle sõbra hinna, sõidame 180-ga.” Võtsin kotist telefoni, teesklesin, et pildistan takso numbrit, ning istusin autosse. Seda õpetati mulle hostelis juba ühel esimestest päevadest, et kui sõidad taksos üksi, eriti veel öisel ajal, tee autost ja numbrimärgist pilt ja saada see Whatsapis või Messengeris kellelegi, nii et taksojuht seda pealt näeb. See aitab juba eos osasid ebameeldivusi vältida, eriti juhul, kui tegu polegi üldse ametliku taksoga. Neid plafoone võib siin turult odava raha eest osta, kui õiget ostukohta tead, ning turist ei suuda nagunii vahet teha, kas tegu on õige taksoga või piraadiga. Kuigi mu telefon oli tühi, tegin enne autosse istumist liigutuse, nagu lõpetaksin sõnumi saatmist, ning istusin tahaistmele. Proovisin kohe ka uuesti ust avada, et veenduda, et lapselukku peal ei oleks ning hiljem autost välja saamisega üllatusi ei tekiks. Kõik oli kombes. Ainult minu aju paranoia tase oli üle võlli, muud ei midagi.

Jõudsime hosteli ette. Ulatasin kaks sajalist. Algas tüüpiline turistile mõeldud tsirkus – temal ei ole raha tagasi anda.

“Aga mine vaheta hostelis ära siis. Mul on aega oodata küll,” haigutasin ja seadsin end mugavamalt sisse. Oli unine, uimane, väsinud, ning valuvaigistid ka justkui ei mõjunud. Võib vabalt öelda, et olin tige nagu herilane, ainult oodates võimalust kellelgi pea otsast ära hammustada. Siiski talitsesin ennast.

Taksojuht sai mu olekust ja hääletoonist vist aru, et ma ei lähe tema komejandiga kaasa. Ta võttis rahakoti, otsis sealt kaks kümnelist ning ulatas mulle, ise sõnagi lausumata. Võtsin raha, väljusin taksost. Sõnagi lausumata. Olin kõigest nii äraütlemata tüdinud. Eriti tüdinud olin ma minu ära kasutamise katsetest. Kaua võib!

Hostelis tervitas mind vastuvõtulaua Hector nii rõõmsalt, nagu oleks just mind öösel kell viis pikisilmi oodanud. “Kas oli tore õhtu? Käisid peol?” Venitasin suu vastu tahtmist naerule ja vastasin: “Liiga tore, nüüd tahaks ainult magada…” Hector noogutas mõistvalt ja tunnustavalt.

Kui ta vaid teaks…

Läksin magama ja ei ärganud enne, kui päevane koristaja tuppa tuli.

Oh, pagan, ma pean ju oma asjad pakkima ja bussijaama minema! Olin öösel unustanud oma telefoni laadima panna, aga nüüd ei olnud selleks enam ka aega. Pakkisin kiiruga asjad ning läksin end välja kirjutama. Viimane, keda sel hetkel näha oleksin tahtnud, oli Raul.

Õnneks aga ma teda ei näinudki.

Bussisõit järgmisesse linna möödus vahejuhtumiteta. Ka hosteli leidsin kohalikelt teed küsides kenasti üles, sest telefon ju pilti ette ei võtnud, et navigeerida.

Hostel oli taas otse rannal, kuid hosteli esine rand ei olnud väga kena. Juba kommenteeritigi, et ilusad rannad jäävad sinna-ja-sinna, ning kõige ilusamad hoopis sinna-ja-sinna. Tegin omale väikse vaimse ülestähenduse ning läksin tuppa, panin asjad lukustatavasse kappi, võtsin ühe tramadoli ja vajusin uuesti magama. Uni oli suurepärane. Tramadol tegi olemise rahulikuks ja mõnusaks. Viha, ärritus, valu – kõik kadusid ühe hoobiga, jäi ainult hea soe tunne, kuidas kogu süsteem puhkab ja taaskäivitust teeb.

Õhtuks aga oli uni läinud ning silmad pärani nagu viis kopikat. Läksin hosteli vastuvõttu uurima, mis meelelahutusprogramm tänaseks õhtuks ette nähtud on. Kell 21 oli happy hour hosteli baaris ning kell 23 oli kogunemine ühiseks ööklubi külastuseks. Otsustasin osaleda kõiges, mida hostel pakub.

Naasesin oma tuppa ja LÕPUKS taipasin telefoni laadima panna. Mõne minuti pärast ei andnud uudishimu rahu ja lülitasin telefoni sisse. Sõnumid… sõnumid… sõnumid…

Rauli sõnumeid ma ei suutnud avada, sest ma teadsin, et olen tema suhtes väga ülekohtuselt käitunud ja eelistasin talle vastamist edasi lükata. Pole ju nii kiire selle asjaga.

Jesusi sõnumeid ma üldse ei avanudki. Vajutasin kohe kustutamise nuppu. Seejärel blokeerisin ta numbri nii Whatsapis kui telefonis. Seejärel aga kustutasin ta numbri telefoni mälust, et mul jumala eest ei tekiks mingit meeltesegaduse hoogu temaga uuesti ühendust võtta. Temale mõtlemine tekitas minus ühest küljest kummalist erutust, aga teisest küljest tugevat tõrget. Mine siis võta kinni, mida ma tegelikult tundsin.

Sõnumeid oli ka Chrisilt… need olid kõigi eelduste kohaselt nii neutraalsed, et otsustasin need läbi lugeda ja kui ta midagi toredat kirjutab, siis ka vastata. Temaga suhtlemises ei olnud mingit pinget ega kohustust ega õhus rippuvaid küsimusi.

Chris oli mulle saatnud oma hotellitoa andmed ja pildid. Polnud sugugi paha. Ilusti kaks suurt voodit kõrvuti ja puha :) Ja kutse, et võiksin tema tuba jagada, kui soovin. Tänasin teda viisakalt ja mainisin, et olen küll õnnelikult pärale jõudnud, aga eelistan jääda hostelisse.

Poole sekundi jooksul tuli vastus: “Aga mida sa õhtul teed?”

“Hostelil on meelelahutus plaanis, võtan kõigest osa,” vastasin, aga ei hakanud täpsustama, mida ja kus ja kuidas.

Jätsin telefoni laadima ja läksin vannituppa end pisut sättima. Peegli ees ripsmeid koolutades ja värvides meenus mulle äkki, et olin kõik oma põhilised riided unustanud eelmisesse linna pesumajja… Sellepärast oligi nii hea lihtne hommikul asju pakkida ja kõik mahtus vaevata kohvrisse ära. “Ay, mierda! Pinche culero,” siunasin ennast. Igaks juhuks hispaania keeles. Tundus lihtsalt mahlakam.

Läksin kiiresti õue ja õnneks oli peatänav kohe hosteli lähedal. Lootsin vähemasti t-särgi ja seeliku leida, sest ööklubisse selga panekuks ei olnud mul mitte midagi sobivat; põhiliselt olid saadaval need pool-talvised riided, millega kunagi tulevikus taas kodumaile saabun. Ja veel nipet-näpet, aga ei midagi ööklubi-kõlbulikku.

Huvitaval kombel leidsin kohe ühest esimestest väikestest poodidest täiesti mõistliku valiku ja ostsin nii särgi-seeliku kui ka kaks kerget kleiti, sest ma polnud kindel, millal ma oma riietele järele saan minna või leian kellegi, kes saaks need kuidagi siia organiseerida. Arutan seda teemat homme hosteli vastuvõtus, äkki on neil mingeid häid ideid.

Paar poodi edasi ostsin mõned paarid odavat aluspesu ja ühed bikiinid. “Nii need asjad kohvrisse kogunevadki,” mõtlesin mõttes silmi pööritades. Asjad, asjad, asjad… Aga vähemasti olin lähimaks paariks päevaks riietega varustatud. Mis edasi saab, eks see selgub elu käigus.

Võtsin veel tänavamüüjalt mõned soojad ampsud ning hostelisse tagasi jõudes oligi juba rahvas baari juures kogunemas ning üsna lõbusas meeleolus. Ühinesin. Tellisin mojito ja tegin ajaviiteks baarmenile silma. Kena tõmmu noormees oli. Lühike ja noor, aga kena. Ta ei jäänud ka võlgu, naeratas ning ulatas üle leti hoopis kaks mojitot. “Üks on minu poolt ilusale tüdrukule,” ütles ta vaikselt minu poole kummardades ja otse silma vaadates. Uhh. Nad kohe oskavad.

Jõin ühe kokteilidest sealsamas ühe hooga ära, ise poisile silma vaadates, nii palju kui sain. Ta hakkas naerma. “Mina olen Raul,” tutvustas ta ennast. Mul läks viimane lonks kurku ja hakkasin korralikult köhima. Raul number kaks naeris, tuli leti tagant välja ja patsutas mulle seljale.

“Rahu, rahu, tüdruk, tranquila, chica,” muheles ta otse mu kõrva sisse, ise nii lähedal, nii lähedal ja käsi mu seljal. Sain juba paremini hingata, ning kuigi silmad olid köhimisest pisarais ning ripsmetušš tõenäoliselt kusagil seal, kus see ei peaks olema, naeratasin talle oma kõige võluvamat pandanaeratust ning tänasin. Palusin tal mu teisel kokteilil silma peal hoida ja läksin korraks oma tuppa, et peegli eest läbi käia.

Kui juba peegli ees olin, otsustasin, et arvestades minu viimase aja seiklusi ei ole mul vähimatki mõtet mingit meiki kasutada, sest see ei lõpe kunagi hästi. Tegin silmad ja näo täiesti puhtaks ning otsustasin, et nüüdsest nii jääbki – ainult loomulik välimus ja kõik. Enamikku neist inimestest ma näen nagunii esimest ja viimast korda elus, kelle jaoks ma ennast meigin? Vahet pole, kas olen sätitud või mitte, elu on liiga lühike selleks, et seda kulutada muretsemisele, kas ma ikka näen hea ja pandav välja. Sest panevad nad nagunii, vahet pole, missugune ma sealjuures välja näen.

Läksin tagasi baari ja võtsin Rauli juurest oma teise kokteili. Raul naeratas ja küsis, kauaks ma siin peatun. “Esialgu neli päeva,” vastasin, “kuid võimalik, et ka kauem, mul ei ole ei kiiret ega täpseid plaane.”

“Nii ongi kõige parem,” vastas ta tunnustavalt.

Hosteli animaator David kutsus kokku need, kes olid end ööklubisse minekuks kirja pannud ja võttis kõigilt telefoninumbrid, et vajadusel õhtu jooksul ühendust saada. Vaatasin ringi – kõik olid nii noored. Nii. Pagana. Noored. Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, hoidsin end meie toa tüdrukute lähedusse ja sõbrannadeks saamine ei võtnud kaua aega. Kolm kaunitari olid naaberriigist, Dolores, Carla ja Eva. Nad olid täna saabunud siia kolmeks päevaks Eva sünnipäeva tähistama ning plaanisid oma reisist viimast võtta. Kallistasin Evat sünnipäeva puhul, lobisesime veidi, ning peatselt asusimegi ööklubi poole teele.

Meid oli üheksane seltskond, aga teiste nimed ei jäänud mulle meelde. Lehvitasin baari-Raulile nägemiseni ning tundsin ennast heatujuliselt ja puhanult. Mis võiks veel valesti minna?

Ööklubi oli vaatamata varasele kellaajale juba rahvast täis. Õnneks olid seal ülekaalus keskealised, mis oli ühest küljest veidi üllatav, aga teisest küljest ka arusaadav – siin riigis ei ole noortel lihtsalt väga palju raha; ning see oli kallis klubi. Lisaks hakkavad latiinod minu meelest hoopis varem keskealised välja nägema. Üleminek ilusast ja noorest mitte-nii-ilusaks keskealiseks toimub tohutult järsku ja juba kahekümnendate keskel.

Muusika oli suurepärane ning meile oli broneeritud mugav diivan. Esimese joogi eest olime hostelis juba ette maksnud, nii ei pidanud me ka baaris järjekorras seisma. Tõstsime klaasid ja laulsime Evale sünnipäevalaulu. Kõik tundus lihtsalt võrratu. Adrenaliin oli üleval, suu oli kõrvuni ning silmanurgad olid naeratamisest valusad.

Pool meie seltskonnast suundus kohe tantsupõrandale, nii ka mina. Enne jõudis David siiski meile südamele panna, et me tulime kõik koos ja me läheme kõik koos. Ilma tema eriloata lahkumine / lahku löömine ei ole lubatud, sest tema ülesanne on meid turvaliselt tagasi hostelisse toimetada. Kinnitasime, et saime aru ning lubasime sõna kuulata. Ning kiirustasime tantsima.

Eva hoidis end pidevalt minu lähedale. Tantsupõrandal võtsime üksteisel ümbert kinni ja mulle meeldis see, kuidas ta lõhnas ning kuidas ta voolujooneline keha muusika rütmis tasakesi liikus. Mulle meeldis see klubi. Mulle meeldis see muusika. Mulle meeldis see tants. Mulle meeldis see kleenuke väike tõmmu Eva minu vastas. Puudutasin ta juukseid. Need olid pikad, mustad ja natuke jäigad. Eva vaatas mulle alt üles otse silma ja sädistas särasilmselt tühjast-tähjast. Aga siis tundsin ma janu ning tegin ettepaneku lauda tagasi minna.

Läksimegi kõik koos diivanile ja istusime tihedalt üksteise kõrvale, et kõik ära mahuks. Muusika oli vali ning üksteise kõnest aru saamiseks pidime üksteisele väga lähedale liibuma. See oli kuidagi… mõnus. Väga mõnus. Hubane. Soe. Sisimas salajast elevust tekitav.

Ühtäkki tuli meie lauda ettekandja koos uhkes jäänõus šampanjaga, tema järel teine ettekandja kandikul klaasidega. “Üks härra saadab teile tervitusi,” ütlesid nad justkui ühest suust ning küsisid, kas soovime ise pudeli avada või avavad nemad.

Olime meeldivalt üllatunud ning kõigi hääl muutus hetkega mitu tooni valjemaks. Otsustasime ühiselt, et pudeli peab avama Eva, meie väike armas sünnipäevalaps. Ta võttis pudeli ja üritas seda avada, kuid see ei õnnestunud ka pärast pikka pusimist. Eva ulatas pudeli mulle. See oli jääkülm ning jääst ning kondentsveest märg ja libe. Ulatasin pudeli edasi meie animaatorile sõnadega, et ma ei taha nii vastutusrikast ülesannet enda kanda võtta. Eva naeris natuke liiga valjusti. Tegelikult lihtsalt oli see pudel nii külm ja märg, et ma ei tahtnud seda käes hoida.

Käis vali plops ja kõik naised kiljusid. Šampanja lihtsalt paneb kiljuma, mis teha. Animaator ulatas avatud kihiseva pudeli ettekandjale, kes valas pisut sädelevat jooki igasse klaasi. Jooki ennast oli vähe, ent vaht tõusis klaasi ülaääreni välja. Tõstsime klaasid ning võtsime elu ja ilusa õhtu terviseks.

Dolores küsis, kes meile selle imelise joogi välja tegi. Ettekandja osutas selja taha ja üles.

Baari kõrvalt viis üles trepp teisele korrusele. Poolkaare kujulise teise korruse rõdu ääres olid loožid seltskondadele, kust avanes ilmselt hea vaade alumisele korrusele. Libistasin silmad sinna suunda, kuhu ettekandja viitas.

Kõigist maailma ööklubidest oli otsustanud täpselt selsamal hetkel just samasse ööklubisse tulla… Carlos. Valgetes riietes Carlos. Tissikatsuja Carlos, nagu teda mõttes nimetama olin hakanud. Ta nägi, et olin teda märganud, tuli demonstratiivselt rõdu äärele ja lehvitas aeglaselt. Mulle surmtõsiselt silma sisse vaadates, ilma igasuguse naeratuseta näol. Mul vajus endal ka nägu tõsiseks ja ma ei saanud enam oma pilku tema silmadest lahti.

Eva müksas mind. “Sa tunned teda?” küsis ta elevil häälega. Keerasin pilgu Carlose silmadest ära ja kehitasin õlgu. “Ühe korra olen varem näinud. Aga ma ei tunne teda. Küllap see šampanja on ikka sulle, sünnipäeva puhul,” vastasin ja püüdsin võimalikult mittemidagiütleva näoga lonksu külma jooki võtta. Aga kõrisõlm, va reetur, tegi meeletu klõnksu. Mulle tundus, et seda oli sinna üles rõdulegi kosta.

Mnjah, nagu ma juba ennist endalt küsisin, mis saaks nii ilusal õhtul veel valesti minna?

 

 

Reede, 8. oktoober 2021

Vol 12 Iseendaks tagasi


Hõljusin kusagil vedeldunud ja tahke oleku vahepeal... See oli midagi sellist, mida ma ei olnud varem kogenud. Ma sain aru, et kõik ei ole korras, aga samas oli ka; ma sain aru, et ma olen kusagil, aga samas ma ei olnud ka. Mõtlemine, nagu me seda teame ja tunneme, oli teisendunud tajumiseks ja tühjaks olemiseks. Selles tühjuses - või peaksin ütlema kõiksuses - ei uidanud ühtegi mõtet. See ei olnud päris sama tunne nagu narkoosis olek, millest üldse mitte midagi ei mäleta. Pigem oli selles umbes 4% teadvust, 7% tajusid ning 89% midagi, millele ma ei oska nime panna. 

Aga kas mul oli halb? EI! Mul oli hea. Mul ei olnud ühtegi hirmu, muret, kahtlust, ärevust... mitte midagi. Ainult hõljuv helgus, headus, pehmus, soojus... ning siis ei olnud enam midagi... ja siis oli taas soojus, natuke valgust, kuldne plasma mu ajus veiklemas... ja siis oli aja ja ruumi täielik kadumine... ja siis tuli valgus, sädelus ja plasma jälle tagasi.

Tundsin, et mu keha raputatakse, aga ma ei andnud endale sellest mõistusega aru, see ei toonud mind plasmas hõljumast tagasi. Samas see raputamine oli häiriv, segas mind seda olekut täielikult nautimast, tõi mind vedelast olekust rohkem tahke oleku poolele. Tõsiselt häiriv! Mu teadvus sõitis kuldsesse siiruviirulisse plasmasse sisse, kuigi ma seda üldse ei tahtnud.

"Melöllälöl," ütlesin ja lootsin, et mind rahule jäetaks. Enda arvates ütlesin: "Ma olen läbi." Seejärel vajusin jälle plasmasse tagasi ja rohkem mulle miski enam korda ei läinud. Hea oli olla ja üle kõige tahtsin lihtsalt iseenda sees hõljuda. 

Kuulsin midagi, mille kohta ma teadsin, et see on minu nimi, aga sel hetkel ma ei saanud aru, et minuga räägitakse. Pigem toimus kõige tajumine mingi üheksanda meelega, mille olemasolust mul seni aimu ei olnud. Jah, keegi tahtis minust midagi, aga see oli kusagil seitsme maa ja mere taga, mingis muus universumis, täiesti teises dimensioonis. 

Ikka raputati. Plasma minu sees loksus ja läks harmooniast välja. Lõpetage! Üritasin silmi avada, aga poole üritamise ajal kadusid taas kõik tajud ja mu hiiglaslik pingutus ei kandnud vilja. Tahtsin rahu. Tahtsin hõljuda. Ja ikka raputati! Lisaks oli mul näol valus, kuigi valu ma tegelikult ei tundnud... tundsin pigem mingit kõrvetavat tunnet, ent teadsin, et see on tegelikult valu, mitte kuumus. Kõik oli sassis.

"Ässemennd," suutsin öelda. Ära sega mind. Ära fucking sega mind! Ainus keel, mida sellel hetkel valdasin, oli eesti keel, aga kuidas see kõlas, võin ainult oletada. Või mis oletada, tean täpselt - kõlas absoluutselt arusaamatult. Ma ei tea sedagi, kas ma tegelikult üldse midagi ütlesin või toimus see ainult minu kujutlustes.

"MARILIN! DESPIERTATE!"
Ah? Mitte midagi ei saanud aru, miks siin üldse karjutakse, miks mind segatakse, mida minust tahetakse... Mul on nii mõnus olla ja mul ei lasta selles õndsuses oleleda... Miks ometi... Lõpuks suutsin silmad avada. Nägemine ei fokusseerunud ning panin silmad uuesti kinni. Tahtsin olla a) pikali b) täiesti rahule jäetud c) mitte kunagi sellest unenäost välja tulla. Kõik. Rohkem ma ei tahtnud siin maailmas mitte midagi. Polnud ju ometi palju tahetud või kuidas?

"Mari! Estas bien? Maari!" sain laksu vastu põske. Kuulsin seda, aga aju mingit tundmust ei registreerinud. Tegin silmad uuesti lahti. Nägin Jesusi, aga ei saanud aru, kes ta on ja mis keeles ta räägib. Ja mind ei huvitanud ka. Panin silmad taas kinni. 

"Okei, baby, okei-okei-okei," kostis ta madal hääl vaikselt. Tundsin, kuidas mind maast diivanile tõsteti. Lamasin külili. Ah, kui hea seal oli! Vajusin taas oma sooja pehmesse plasmasse. Kõik oli maailmas nii hästi, kui vähegi olla sai. Tundsin, kuidas Jesus end mu selja taha magama sättis ja end tugevalt mu selja vastu surus. Nagu pehme ja soe ja mõnus lusikas. Tema käsi liikus üle mu külje ja puusa. Ülevalt alla. Alt üles. Aeglaselt.

"Okei," sosistas ta iga natukese aja tagant. "Okei." Ohates. 

Mu tajud ja mõtlemisvõime hakkasid vaikselt tagasi tulema, aga mitte sellel määral, et ma talle midagi vastata oleksin suutnud. Ah, valetasin, ei tulnud nad midagi, minu sees oli taas ainult kuldne plasma, soojus ja selles helges soojuses lahustumise tunne. Soojad pooliku teadvuse lained vaheldusid selgemate hetkedega, aga üldiselt neid selgemaid hetki ma ei tahtnud, mulle polnud neid vaja. Mul oli ilma nendetagi hea. Parem, kui kunagi varem...

Jesus silitas mu puusa ja libistas oma käe aeglaselt mu kliitorile. Ma sain sellest aru, aga ma ei suutnud reageerida. "Baby?" sosistas ta küsivalt. Jah, ma kuulsin teda, aga ma ei olnud sellises universumis, kus ma talle midagi vastata oleksin jaksanud. Polnud minu võimuses.

Ta suudles mu kaela ja õlga. Algul vargsi ja ettevaatlikult, seejärel aga juba sihikindlamalt. Tema hingamine oli muutunud. Sügavamaks. Kiiremaks. Ta pigistas mu rinda ja seejärel silitas tasakesi rinnanibu. Tegi mu naba ümber sõrmedega aeglaselt tiire. Siis liikus ta käsi uuesti mu kliitorile. Veidi hiljem tõmbas ta tampooni mu seest ettevaatlikult välja.

Jah, ma sain aru, et mu keha erutus. Ma taipasin seda ja mul ei olnud selle vastu midagi. Samas oli mu üleüldine naudingutunne juba enne seda, kui Jesus mu kehaga mängima hakkas, nii tugev, et seksuaalne erutus ei muutnud mu enesetundes mitte midagi enam paremaks. Kui ma nüüd üritan mingi kujundliku näite tuua, siis...

Võtame näiteks juuste föönitamise. Kui te teete seda jahedavõitu vannitoas, siis naudite seda, kuidas mõnus soe õhuvool puhub teie juuksed kuivaks ning kontrast föönist tuleva sooja õhu ning ümbritseva jaheda õhu vahel on selge ja tuntav. Kui aga föönitate oma juukseid kusagil 50-kraadises aurusaunas... siis teguviis iseenesest on ju sama, aga ega see aurusaunas föönitamine teie hetke elukvaliteedile midagi juurde ei anna - olemine on juba ilma föönitagi soe ning ega niiskes õhus juuste kuivatamise üritamine ka mingit suurt efekti ei anna. 

Nii oli ka praegu. Minu heaolu, õnnetunde ja naudingu tase oli juba enne nii kõrge, et seksuaalne nauding sellele järele ei jõudnud ega üle ei ulatunud. Märjaks muutusin küll, seda tundsin selgelt, eriti kui tema sõrmed minu sees ringe tegid ja g-punktist edasi-tagasi üle libisesid. Slurp slurp. Aga see kõik oli pigem nagu mingi refleks, instinkt, mitte eelmängust teadlik olemine.

Olin ühest küljest ikka veel kusagil hõljumas, ent teisest küljest segaduses. Ma sain aru, et minuga tehakse midagi, milles ma ei ole teadlik osaline. Aga täpselt sama hästi sain ma aru, et seda ma tahangi. Mul oli äraütlemata hea olla ja teadmine, et keegi mind tahab, see tundus nii ahvatlev ja erakordne ja... hommikune mõnus rammestunud seks korrutatud kümnega! Või mis kümnega, viiekümnega! Mu keha oli valmis. Vaim võib-olla mitte, aga keha ütles "okei, okei!"

Jesus üritas sealsamas diivanil mulle sisse tulla, aga selles asendis, milles ma olin, tal see ei õnnestunud. Omalt poolt ma ei suutnud kuidagi kaasa aidata. Tahtsin lihtsalt olla. Ma ei teadnud, mida ma rohkem tahan, kas oma kuldsesse plasmasse tagasi või tema riista enda sisse. Mulle tundus, et plasmat tahtsin rohkem. Aga päris kindel ma selles ei olnud. Ning mingi aja pärast segunes mõte tema riistast kuldse plasmaga üheks.

Mu kaaslane tõusis diivanilt ja sikutas mind põlvili põrandale, nii et mu keha jäi diivanile. See oli kummaline tunne. Mingi aisting sügaval minu alateadvuses ütles mulle, et ma peaksin tõrkuma, et mind kasutatakse ära, et see, mis toimub, ei ole õige mitte ühelgi viisil. Marilin, ärka nüüd ometi üles ja hakka vastu! Ja siis sõitis sellele tundele sisse minu loomalike instinktide pool, mis ütles laisa enesekindlusega - jah, jah, just, keera mulle taha, täpselt nii. Väga hea.

Tundsin, kuidas diivani nahk hõõrus mu lõuga ja põske, kui ta tõuked järjest tugevamaks läksid. Jesus hoidis oma käsi mu õlgadel ja tõmbas mind igal tõukel tugevasti enda poole. Mida ta teha tahtis? Koerapoosis mulle ajju välja jõuda? Või mida?

Põsel oli valus. Oigasin. Tõstsin pea.

"Baby? Baby! Kas sul on valus?"
"Ei," suutsin kuuldavale tuua. Jälle valetasin. Oli küll valus. Korjasin oma käed diivanilt kokku ja panin kaitseks põse alla. Kui see diivani vastu hõõrumise valu välja arvata, siis oli mul võrratult hea olla. Ma olin lõõgastunud, lõtv, avatud, mu tajud hakkasid tagasi tulema, mul oli soe, mu enesetunne oli imeline. Naeratasin endamisi. Avastasin, et sülg oli suunurgast välja jooksnud. Põsk oli märg. Aga mis siis! Naeratasin edasi. 

"Ah... ahh... ahhh...," oigasin nüüd vaikselt iga Jesusi tõukega.

"Ai nii, nii sulle meeldib, baby, jah? Sulle meeldib nii? Ma teadsin seda," sai Jesus minu reaktsioonist indu juurde. Talle vastamine olnuks liiga suur pingutus.

Tegelikult oli mul ükskõik, kas mulle meeldis või ei. Kõigest oli õndsalt ükskõik. Mul ei olnud sellel hetkel vaja mitte millelegi mõelda, lihtsalt loksusin selles rütmis, mille Jesus oli valinud. Ja see, mis kuldsest plasmast veel järele oli jäänud, loksus minu teadvuse pahupoolel kaasa.

Tundsin viimaseid tugevaid tõukeid ja seejärel soojust enda sees laiali valgumas. Jesus oli lõpetanud. Mina... ei saanud midagi aru. Ma ei saanud sellest vahekorrast mitte midagi. Isegi ärakasutatud tunnet mitte. Absoluutselt mitte kui midagi. Olin lihtsalt kusagil pilve peal heljumas. Kas seksiga või ilma seksita, sellel polnud mingit vahet.

Jesus tõstis mind diivanile tagasi ja pani mulle pleedi peale. Mulle see sobis. Kas jäin magama või sõitsin kusagile "ära", seda ma ei tea. Igal juhul oli mul väga hea olla. Väga. Hea. Olla. Olin õnnelik ja armastasin tervet maailma.


Kui ärkasin (või teadvusele tulin?) oli väljas öö. Mind äratas tänavalt kostnud politseiauto sireen. Jesus magas minu selja taga, tugevasti minu vastu liibunult. Tema soe ja sile päevitunud nahk, mis vastu mind puutus, oli higist märg. Võimalik, et ta oli nüüd ise uimas, igal juhul minu liigutamise peale ta ei ärganud. Politseil polnud meiega midagi tegemist, nemad tegid lihtsalt oma tööd ja juhtusid meie majast mööda sõitma, aga nende lärm ajas mu üles.

Kõik tuled toas põlesid. Teleris mängis Youtube mingit lõputut deep house mix'i. Mul oli halb olla. Silmade jaoks oli liiga valge. Igalt poolt oli valus. Kõht valutas. Pea valutas. Põsk valutas. Põlved valutasid. Jalgade vahel oli midagi kleepivat ja ebamugavat. Vaatasin pleedi alla. Nojah. Mul olid päevad hakanud. Pleed oli verine. Diivan oli verine. Ja mitte vähe.

Oh jumal, jumal, jumal küll, oigasin ja heitsin alla andnult uuesti pikali. Ega mul vist mõistust üldse ei ole. Kui oled nagu vati sees üles kasvanud ja pika ontliku seiklusvaese elu ära elanud, siis kus ma oleksingi saanud neid tänavatarkusi õppida, mida oleks tegelikult täna hädasti tarvis olnud? Ja lisaks kõigele muule veel ka... ilma kondoomita?

Fuck. Ma pean mõistuse pähe võtma. Sisuliselt mind uimastati (õigupoolest ma ise uimastasin ennast täiesti vabatahtlikult), seejärel vägistati - ja ma isegi ei saanud aru, et selles midagi halba oleks! Mulle tundus, et mu sisemine kompass oli ikka päris katki läinud. Või Eestisse maha jäänud.

Hõõrusin silmi. Tõstsin Jesusi käe enda pealt ära. Tõusin ja ukerdasin üle Jesusi diivanilt maha. Minu sisse kogunenud veri voolas spermaga segatuna mööda mu jalga alla. Veidi eemal oli saunalina, millega ennist duši alt tulin - võtsin selle maast ja puhastsin end ja põrandat nii palju kui sain. Nägin diivani kõrval laual kilenutsakut kokaiiniga. Öäkk. Õudne. Ma enam ei tee, ausõna.

Tampoon oli diivani kõrval põrandal ja oleksin sellele peaaegu peale astunud, kui oma üleni valutavat keha koos kulmuluude kohalt valutava peaga, mis suutis juba - õnneks või õnnetuseks - peaaegu normaalselt mõelda, vannituppa vedasin.

Keerasin sooja vee jooksma ja istusin duši alla maha. Mu sisemus värises. Kui mul oleks midagi oksendada olnud, siis ma oleksin ilmselt oksendanud, aga ma polnud eelnenud päeval praktiliselt mitte midagi söönud. Sellegipoolest ajas iiveldama. Enesetunne oli kohutav. Isegi soe dušš ei teinud midagi paremaks. Pigem vastupidi.

Vaatasin oma käsi - need värisesid. Vaatasin oma põlvi - üks põlv oli marraskil ja sinine. Ka peas tundus olevat muhk, mis tulitas ja tuikas. Mis hetkel ma selle veel sain?

Mul oli janu. Ajasin pea kuklasse, avasin suu ja lasin soojal veel omale kurku joosta. Ma tean küll, et kraanivett siin ei jooda, aga mul oli seda vett praegu väga vaja. Võimaliku kõhulahtisusega tegeleme hiljem, kui selleni jõuame. Praegu oli mul vaja ainult vett. Palju vett. Sooja vett. Tundsin, kuidas see rahustas mu sisikonda. Rahunesin ka ise veidi maha. Vibratsioon mu sees vähenes.

Sain aru, et pean elu üle pisut järele mõtlema. "Sa oled idioot," ütlesin iseendale surmtõsiselt. Siin ei ole enam mitte midagi ilustada - idioot, mis idioot.

Kolmapäev, 29. september 2021

Vol 11 Kaine mõtlemine ja selge meel ennekõike, eks ole

 


Jõudsime hoonekompleksi juurde, kus asus Jesusi korter. Autoväravad olid suletud. Valvuriputkas ei olnud kedagi. Nägin väravatel silti – sissepääs ainult isikut tõendava dokumendi esitamisel. Muigasin. Olin siin varemgi käinud, aga dokumenti polnud keegi kunagi küsinud.

Osutasin sildile ja küsisin: “Mul peab dokument olema? Aga mul pole. Järelikult on mul aeg hostelisse tagasi minna, sest siia mind sisse ei lasta.”
Jesus hakkas naerma. “Ole nüüd. Sa oled ju minuga. Mitte keegi hakka sinult dokumenti küsima.”

Väravad avanesid, sõitsime parklasse. Väljusime autost. Jesus andis auto- ja korterivõtmed minu kätte. “Palun vajuta uksed kinni, kui ma kotid olen võtnud,” ütles ta mulle ja viipas pagasiruumi all jalaga. Luuk avanes, ta võttis asjad, luuk sulgus. Vajutasin võtmel lukuga nuppu ja auto vilgutas hüvastijätuks tulesid. Läksime korterisse, poolel teel basseinikompleksist möödudes. Lamamistoolid paistsid nii kutsuvad.

Tahtsin duši alla minna. “Kas sul mulle hommikumantlit on anda?”
“Ei. Milleks see. Meil ollakse siin alasti.”
“Palun anna siis mõni oma särk. Ma ei taha pärast dušši samu riideid selga panna. Alasti oleku jaoks on veel liiga varane kellaaeg.”
“Alasti olemiseks ei ole kunagi liiga vara ega liiga hilja. Selle jaoks on alati õige aeg.”
“Yada-yada-yada,” tegin sõrmedega lõugade lõksutamise žesti ja läksin naerdes ostukotist vett võtma. Kui juba kottides sorimiseks läks, siis võtsin ka Tramadoli pakist välja ning loputasin ühe kapsli rohke veega alla.

“Käin kiiresti duši all ära. Pärast võiks na-a-a-tukene midagi süüa,” hõikasin üle õla ja suundusin pessu.
See on nii mõnus tunne, kui sooja vett otse pähe ladistab. Mulle meenus, et Rauli juures ei olnud üldse sooja vett. Tal oli vannitoas duši küljes nn kohalik boiler, mis peaks teoreetiliselt läbivoolavat vett jooksvalt soojendama, aga see ei töötanud. Lisaks ei läinud seal vesi korralikult alla, nii et duši all käik lõppes alati külmas pahkluudeni lombis, mis alles paari tunni pärast ära jõudis voolata. Ja hoidku taevas, kui ma Wc-paberit Wc-potti juhtusin viskama. Sellest tuli skandaal. Neil on siin kanalisatsioonitorud nii kitsad, et paber tuleb alati prügikasti panna. Ning Rauli juures polnud sellel prügikastil kaant. Mis seal ikka, inimene harjub kõigega ja alati me ei märka, kuidas harjumuspärased asjad meie kodudes võõrastele paista võivad. Siin, Jesusi juures, oli kõik väga puhas ja noobel. Ent ikkagi tahtsin ma Rauli juures rohkem olla.

End seebitades jõudis mulle pärale, et mul ei ole siin sooja päikese all ammu enam reaalselt külm olnud. Kui mul kodus on kümme kuud aastas pidevalt käed ja jalad jääkülmad, siis siin tundsin, et mul ei ole mingeid muresid. Kõik oli hästi. Hea oli olla. Ja eriti hea oli olla pestud ja värske. Samas sain aru, et olemine oli isegi liigagi hea. Tavapärasest “hea olla” tundest veel umbes kolm korda parem. Kas Tramadol mõjub nii? Ei tea, proovisin seda esimest korda. Veelgi parem saaks olla ainult siis, kui Jesus praegu siia tuleks ja mind kareda nuustikuga meresoolast ja higist üleni puhtaks peseks. Aga heakene küll, mul on endal ka käed otsas.

Mõne aja pärast keerasin vee kinni, kuivatasin end põhjalikult ja panin käterätiku endale ümber. Ma ei hakanud juukseid föönitama, sest soojas õhus kuivavad need niisamagi piisavalt kiiresti ära. Tahtsin hambaid pesta, sest – halloo! Survepesuri juhtumit mäletate? – aga ma ei viitsinud minna kotist oma hambaharja tooma. Kui ma nagunii juba Jesusiga suudlen ja igasuguseid kehavedelikke vahetan, siis ei ole see ka maailma lõpp, kui ma kiirelt tema hambaharja kasutan. Kui on vaja, siis on vaja. Seejärel kasutasin tema deodoranti. See lõhn meeldis mulle. Ja kuna see oli meestelõhn, siis oma nahal seda tunda oli miskipärast kuidagi erutav.

Puhas, hästi lõhnav ja värske, läksin otsima, mida saaksin selga panna. Ja kotist tampoone võtma, sest mulle tundus, et kohe-kohe on see aeg, mil esimene kasutusele tuleb võtta.

Jesus oli elutoas ja tema ees laual oli 2 klaasi pruuni alkoholiga. Nägin ka pudelit – ahhaa, konjak! Tegelikult ju soovitataksegi vahel päevade alguses väike lonks konjakit võtta, see lõõgastab. Ma ei olnud selles kontekstis konjakit kunagi joonud, aga üks kord on ikka esimene kord.

Konjak oli toasoe ja kibe, aga samas oli päris hea tunne, kui tuline juga mööda söögitoru alla libises. Uhh! Krimpsutasin nägu. Väike lonks, aga kange!

Jesus naeris. Ta naer kõlas seksikalt ja heakskiitvalt. “Tubli tüdruk!” Ta rüüpas järgmise lonksu. “Sa meeldid mulle,” lisas ta mind pealaest jalatallani aeglaselt takseerides. “Võta käterätt ära.”

Näitasin talle keskmist sõrme ja läksin võtsin kotist tampoonipaki. “Juba alanud?” küsis Jesus üllatunult.
“Ei veel, aga mu alakõht annab juba tunda.”
“Siis me peame kiirustama.”
Ta tõusis, võttis mul käest, ja juhtis diivani poole. Käterätik oli juba eos kõigega nõus ja kukkus ise ümbert ära. Panin tampoonipaki käest ja keskendusime suudlemisele.

Aeglaselt suudlemine on mõnus. Aeglaselt silitamine on mõnus. Teadmine, et natuke veel ja kohe järgneb seks, on mõnus. Teadmine, et kiiret ei ole ning su partner sind väga tahab, on mõnus. Mugavustunne – mm, pehme diivan! – on mõnus. Auto ei ole see koht, kus ma seda edaspidi teha tahan.

Tõusin ja tõmbasin kardinad ette. “Täna naabritele show’d ei tule,” teatasin.
“Kahju,” vastas Jesus ja lasi muiates mul teda riidest lahti võtta. Mul ei olnud kiiret. Vabastasin ta suudluste ja silituste vahepeal järk-järgult kõigest, mis ülearune. Tundus, et ka temal ei olnud kiiret. Erektsiooni ei olnud.

“Tee mul kõvaks, baby,” palus ta.
“Heida pikali,” vastasin ning liibusin ta peale. Suudlesime. Liikusin edasi ta kõrva juurde, näksasin ta kõrvalesta ning seejärel libistasin keelega aeglaselt mööda kaela allapoole. Ta silitas mu selga. Võtsin tal randmetest kinni ja hoidsin ta käsi üle pea paigal. Suudlesin teda suule. Siis aga jätsin oma huuled mõne millimeetri eemale ja libistasin keelega üle ta huulte. Seejärel panin oma keeleotsa talle hammaste taha suulakke. Liigutasin seal oma keelt tasakesi, justkui ta suulaele pai tehes. Jesus tõi kuuldavale midagi ägisemise ja mõmisemise vahepealset. Ma jätkasin ta suulaes keeleotsaga väikeste ringide tegemist. Ta oigas.

“Mu jumal, ma võiksin sinuga niiviisi igavesti siia jääda,” sosistas ta. “Sa oled mu elu parim seks.”
Tundus olevat õige aeg veidi valetada.
“Sina minul ka,” sosistasin nii andunult, nagu mõtleksin seda päriselt. Väike valge vale… ja täiesti võimalik, et see vale oli mõlemapoolne. Me lihtsalt mängisime mängu nimega flirt ja üksteise tundma õppimine, ja selles mängus ei olnud kindlaks määratud reegleid. Kõike tuli improviseerida.

Jesus silitas mu selga, näpistas abaluid ja pigistas tasakesi tagumikku, kõike vahelduvalt ja samas ka kõike korraga. Ta vaatas mulle silma ja naeratas.
“Ma vist ei vajagi muud, kui seda, et sa niiviisi jääksidki, nagu sa praegu oled.”
Tundus tõepoolest, et ta ei vajanud midagi muud. Erektsiooni jätkuvalt ei olnud. Samas oli mu alakõht puhitunud ja tundlik ning ma sain aru, et on aeg püsti tõusta ja Wc-sse minna. Ma ei tahtnudki üldse seksida. Mõte penetratsioonist ei tundunud sugugi ahvatlev. Võtsin laualt tampoonikarbi.

“Kuhu sa lähed?”
“Wc-sse.”
“Ära mine.”
“Hmm… mul on vaja minna.”
“Kas pissile?”
“Ei,” vastasin ja kõigutasin käes tampoonikarpi.
“Siis ei ole sul vaja kusagile minna. Tee seda siin. Las ma vaatan,” ütles ta istuli tõustes.
Oh jumal, ohkasin mõttes ja pööritasin silmi. “Oled sa kindel, et sa tahad ainult vaadata,” tegin enda arvates iroonilist nalja.
Jesusi silmad lõid särama. “Anna mulle!” ütles ta heureka!-toonil ning krabas mult tampoonid. “Ma olen alati tahtnud teada, kuidas see käib.”
“Pervert!” jõudsin ainult vastata, kui ta mu juba diivanile pikali lükkas ning ise diivani ees maas istudes tampoonikarpi lahti harutama hakkas. Tahtsin püsti tõusta.
“Ei!” sundis Jesus mu taas pikali. “Ole siin!”

Jäin pikali. Mul oli naljakas olla. Ah et Jesus tahtis arstionu mängida. Ha! Olgu peale.

Ta võttis pakist ühe tampooni.
“Kas kile tuleb ära võtta?”
“Eeem… mida?” tõusid mu kulmud peaaegu pealae peale kokku. “Muidugi tuleb kile ära võtta. Kuidas see süsteem sinu arvates siis toimib?” küsisin poolenisti pahviks lööduna.

“Okei, okei, ma lihtsalt küsin. Kui ma tableti nõudepesumasinasse panen, siis on karbil kiri peal, et tableti kilet mitte eemaldada.”
Hahahaa, naljanumber. “Nõudepesutabletil ja tampoonil on vahe sees, kas tead,” mainisin talle igaks juhuks.

Jesus muigas, pani avamata tampooni mu kõrvale diivanile ja lükkas mu jalad laiali. Ta silitas aeglaselt mu jalgevahet.
“Mmm, nii mõnus! Just nii, nagu mulle meeldib. Ära raseeri ennast. Okei, pikad karvad ei ole head, aga natuke võiks midagi alles jääda. Kõige hullem on see, kui naisel on jalgade vahelt kõik okkaline ja vistrikke täis. Olgu siis kas päris puhas või mõnenädalane karv, aga mitte igapäevane raseerimine, see küll hea ei ole. Aga sina… sa oled lihtsalt perfektne,” seletas ta mu häbemel sõrmedega õrnalt vaevutuntavaid ringe tehes ja karvaotstega mängides.

Viimati käisin vahatamas enne reisile tulekut. Brasiiliapäraselt, nagu ikka. Ning vahepeal raseerinud ei olnud, nii et karvad olid umbes kaks nädalat kasvada saanud. Samas karvadele ja raseerimisele mõtlemine oli hetkel mu kõige viimane mure.

Jesus pani oma suu sinna, kus ta näpud äsja olid. Panin silmad kinni. Mu erutus kasvas nii suureks, et tekkis tunne, et kohe-kohe tõusevad mu juuksed peas püsti. Silitasin ta pead, samal ajal kui ta mulle aeglaselt suuseksi tegi. Mul oli kuradi hea. Aga suuseksiga ma tavaliselt ei lõpeta. Erutus kasvab, kasvab ja kasvab, ja seejärel läheb lihtsalt ühel hetkel üle. Ilma orgasmita. Orgasmi mängu toomiseks on vaja siiski bioloogilist riista mu sees või elektrilist riista mu kliitoril. Ainult keelega ei mängi välja. See salapärane "miski" jääb puudu, mis mind üle ääre soojadesse lainetesse lükkab.

Sasisin ta juukseid ja lükkasin ta pea õrnalt endast eemale. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas mõistvalt. Seejärel võttis ta tampooni, eemaldas selle ümbert kile ja pani selle endale hammaste vahele. Hakkasin taas naerma. Ta oskas mu tuju ühtviisi nii väga heaks kui väga halvaks teha. Seekord siis äraütlemata heaks.

“Ei, ära tee. See on täpne töö. Las ma panen ise,” nihelesin diivanil ja üritasin tampooni tema hammaste vahelt kätte saada.
Ta lükkas mu käe eemale. “Tasa! Ma teen seda ise! Tranquila!”

Tegigi. Täitsa hästi tegi. Pidin seda ise ainult natukene sügavamale lükkama.

Tundsin janu. Läksime kööki ja kallasin kaks klaasi vett täis. “Proosit! Chin-chin!”

“Kuule, me käisime ju Carlose juures! Oota,” ütles ta tühja klaasi tagasi lauale pannes ning läks võttis püksitaskust väikse paberisse mässitud pakikese. Sealt ilmus välja kilekotike valge pulbriga.

“Nii. Kuula mind nüüd hoolega. Mis iganes ka ei juhtuks, kui sa tunned, et sa tahad pikali heita, siis sa pead alati olema külili. Kas said aru. KÜ-LI-LI. Sa ei tohi mitte mingil juhul selili pikali heita. Ütle mulle, et sa said aru, mis ma ütlesin, ja jätsid endale meelde. Külili. Alati külili. Okei?” küsis Jesus nõudlikul toonil, ise mulle tõsisel pilgul otsa vaadates. Ta silmades ei olnud naeratuse jälgegi.

“Miks?”
“Ära vaeva oma pead. Lihtsalt kinnita, et sa said aru, et sa ei tohi selili heita.”
“Ma kinnitan, et ma sain aru, et ma ei tohi selili heita.”
Jesus noogutas tunnustavalt.
Ta võttis köögisahtlist kumera otsaga noa ja talutas mind käest hoides diivanile tagasi. Seejärel andis ta noa koos kokaiinipakiga minu kätte ja ütles: “Vamonos, princesa!”

Võtsin noa otsale silma järgi umbes sama palju kokaiini kui esimesel korral. Kuna toona oli esimesest annusest ilmselgelt vähe – tegime hiljem teise ju veel juurdegi -, siis ma koguse pärast väga ei muretsenud. Tõmbasin noa otsast pulbri ühte ninasõõrmesse ja ulatasin noa Jesusile. Seekord ei olnud pulber nii tuntavalt teraline nagu eelmisel korral. Ma ei saanud isegi väga aru, kas midagi ninasõõrmesse üldse tuli või ei, kuigi nina muutus veidi vesiseks. Nina pühkides jõudsin veel näha, kuidas ta noaga pakist pulbrit välja tõstis, kui äkki universum moondus, pilt silmade ees halliks muutus ja tekkis tunne, et ma langen. Vabalangus, täielik vabalangus. Otse õndsasse pehmesse sooja lainetavasse pimedusse. Külili või selili, sellel ei olnud enam vahet.

Fuuuuck meeee... Over and out.

Vol 10 Ostlemisi igast liigist

 


“Ma mõtlen, et me võiksime hiljem veel välja minna. Me pole su hostelist kaugel. Äkki sa tahad, et me sealt läbi põikame ja sa võtad mingeid riideid?”
“Mul pole sealt midagi võtta. Viisin kõik riided pesumajja. Mul on valida ainult kas need riided, mis mul seljas on. Või siis bikiinid.”
“Nojah, me võime muidugi ka kusagil hotellis päevapileti osta ja basseinipeole minna.”
“Nagu näiteks mõnes täiskasvanute hotellis?”
“Haha, miks mitte! Sulle meeldiks seal. See ongi alati nagu hullude kokkutulek. Sa sobituksid sinna suurepäraselt,” ütles Jesus surmtõsiselt.
“Ah, ole tasa. Vaata, kes räägib,” muigasin.
“Aga me peame ikkagi midagi välja mõtlema sinu riiete asjas. Ma ei vii sind mingite plätudega ometigi ööklubisse. Ja meikida võiksid veidi ka.”

Juba hakatakse reegleid seadma, mõtlesin. Kas ma võiksin, palun, kohtuda mõne sellise mehega, kes laseb mul olla mina ise ja ei kritiseeri ega kontrolli kogu aeg kõike?

“Millega ma meigin? Ja millega ma pärast meigi maha võtan? See pole nii lihtne. Pealegi peaksid mul kohe päevad hakkama. See tähendab, et mul ei saa olema vähimatki pidutuju, sest ma siis lihtsalt üle keha valutan, alates migreenist lõpetades kõhuvaluga. Ehk siis unusta igasugused kleidid ja ööklubid täna ära. Või otsi omale teine kaaslane. Mina ei tule.”

“Jah, aga poodi läheme me ikka. Ma tahan näha, milline sa välja näed, kui sa end üles oled löönud.”
“Ma ei viitsi.”
“Pole sinu viitsida,” vastas Jesus jahedalt ning keeras vastuvaidlemist mittesalliva otsusekindlusega kaubalinnaku parklasse. Ohkasin kuuldavalt.

“Mari, miks sa nii palju vaidled? Ma tahan, et meil oleks kõik hästi. Kogu aeg hästi. Miks me ei võiks teha nii, nagu mina ütlen, ja lihtsalt eluga rahul olla? Sest lõpuks teeme me ikkagi nii, nagu mina ütlen, ainult et me jõuame selleni alati läbi vaidlemise. Milleks?”
“Et sind hulluks ajada, mu sõber,” vastasin tüdinult. Kui aus olla, siis ega minagi viitsinud temaga enam vaielda. Meil oli omavahel häid hetki, kus me teineteist sõnadeta mõistsime, ning siis jällegi olime me nagu kass ja koer, kes ei suuda otsustada, kas parem on hiir või lendav taldrik. Olin sellest pidevast kemplemisest ise ka väsinud. Ma ei tahtnud enam Jesusiga aega veeta. Tahtsin Rauli juurde minna. Mu keha tõmbas nagu magnetiga Rauli poole ja ma ei saanud ise ka aru, miks ma ikka veel Jesusiga koos olen ja nagu hüpnotiseeritult tema plaanidega kogu aeg nõustun.

Jesus avas mulle ukse. Õuest tuli autosse pahvakas tulikuuma õhku. See mulle meeldis. Soojus mulle meeldis. Valgus mulle meeldis. Ning mees, kellega ma koos olin, polnud samuti ju tegelikult üldse paha. Ta võis kellegi jaoks kahtlemata jackpot tunduda. Ent mul ei olnud ta vastu mingeid tundeid peale selle, et ma tahtsin ükskord juba temaga voodis ära käia ja siis rahulikult hostelisse minna ning täna öösel oma voodis magada. Üksi. Mu sotsiaalse suhtluse sensorid hakkasid vaikselt ülekoormusest märku andma.

Jesus nõjatus küünarnukiga autouksele. “Kas me lähme poodi täna või millal?”
Väljusin autost. Kuna autol olid nagunii tumedad klaasid, ei hakanud ma oma kotti pagasiruumi peitma. Vaevalt, et keegi hakkab sellisesse autosse sisse murdma. Pigem varastatakse auto juba tükkis täiega, ja siis pole enam vahet, kas mu asjad on salongis või pagasiruumis.
“Juba tulen!”

Jalutasime käest kinni hoides Plazasse. Sees oli mõnusalt jahe ja väga puhas. Esimene pood ei pakkunud midagi, mis oleks mulle meeldinud. Teine pood samas pakkus täpselt selliseid rõivaid, mida kassid ostaksid. Eriti mina, Marilin Kass. Ostsime mulle stiilse roosa pluusi, mis mu päevitunud nahaga erakordselt hästi kokku läks, valged rebitud õhukesed stretch-teksapüksid ja ühe väga ilusate ehisdetailidega liibuva punase kleidi, mis sobis mu kehale nagu valatult. Olin meelega kõik asjad - sealhulgas rahakoti - autosse jätnud, nii ei tekkinud küsimustki, kes kassas maksab. Tema sundis mind ostlema, tema ka maksab.

Üsna pea leidsime ka kingad. Need olid puhtalt Jesusi valik. Mina sain valida ainult suuruse, ei enamat. Samas ei olnud ta valik sugugi paha. Ja oli kallis, kallim kui mu ükski teine kingapaar elus kunagi olnud on. Järgmisena võtsime ette pesupoe, aga seal ma tal ühtegi valikut teha ei lubanud, vaid palusin poe ette diivanile istuma jääda, kuniks ma teda kutsun. Valisin proovikabiini kaasa 3 erinevat pesukomplekti ning nendest kassasse viisin kaks – üks neist samasugune roosa nagu äsja ostetud pluus, teine aga valge, siidiselt pehme ja poolenisti läbipaistev. Kutsusin Jesusi maksma. Seejärel käisime läbi keldrikorruse toiduosakonnast ning suundusime tagasi autosse.

“Kui me õhtul klubisse lähme, siis ma tutvustan sind seal kui oma naist. Saad aru, mitte kui girlfriendi, aga naist.”
“Ma ei tule klubisse. Ma ei tea, keda sa seal oma naise…”
“MARILIN! Stop! Ära hakka jälle vaidlema!”
Panin suu kinni. See macho-kultuur hakkab mulle vaikselt juba täiega närvidele käima. Naine on siin kultuuris nagu ümmargune null (eelistatult suure tagumikuga ümmargune null) ja nad ei saa aru, et kui ma olen hoopis teistsuguses maailmas üles kasvanud, siis ei ole see mõtteviis mulle vastuvõetav. Mul on oma soovid, oma ettekujutused maailma asjadest ja õigus teha oma valikuid. Aga ma olin liiga väsinud, et sellel teemal sõna võtma hakata. Lõppkokkuvõttes oli see omamoodi tore, et ta oli kõik ostukotid ilma tseremooniata enda kanda võtnud. Eestis olin alati mina esimene, kes ostukotid haaras ning mees järgnes mulle, kaks kätt taskus. Sain nüüd aru, et olin täitsa loll olnud. Saab ju ka teisiti. “Yes, boss,” kostsin lihtsalt tasakesi vastuseks. “Como quieres,” lisasin õlgu kehitades. Mu pea hakkas sellest pidevast inglise-hispaania segakeelest väsima ja vaikselt juba valutama.

Autosse istudes vaatasin oma telefoni. Hulganisti sõnumeid, mõned vastamata kõned Raulilt. Pildid Chrisilt tema eilsest väljasõidust maajade templivaremete juurde. Teated sõpradelt ja kodusest Eestist. Olin välismaailmaga suhtluse täiesti unarusse jätnud. Ma ei suutnud praegu kellelegi vastata. Kõige enam ei suutnud ma aga vastata Raulile.

“Kas sul peavalu vastu rohtu on, Marilin? Juhuks, kui sul päriselt pea valutama hakkab?”
“Mul on mõni ibuprofen, aga üldiselt on see päevade valu vastu võimetu. Mul tuleb see valusid täis päev lihtsalt üle elada. Järgmine päev on alati juba parem.”
“Aga lähme siis apteegist läbi. Ostame midagi, mis aitab.”
“Ükski käsimüügi valuvaigisti tegelikult ei aita, nii et meil pole mõtet apteeki minna.”
“Me lähme apteeki.”
Läksimegi.

Võtsin riiulilt karbi tampoone ning edasi suundusime kassa juurde.
“Meil on vaja valuvaigistit,” seletas Jesus.
“Millist?”
“Kanget.”
“Kui kanget?”
“Mu naisel on päevad. Ja migreen.”
Farmatseut vaatas mind pilguga, mis ütles: “Ma tean, mida te tunnete.”
“Ei tea te midagi!” oli mul kiusatus vastata, aga ma ei öelnud midagi. Jesus pani käe mulle ümber ja tõmbas mind oma keha vastu.
“Kas ma annan migreenirohtu? Mida te võtnud olete? Või soovite Tramadoli? Või midagi kangemat? ”
“Kodus võtan 50 mg Ciniet või siis ninaspreid. Mulle ei tule selle nimi praegu meelde. Vahel veel Cerucali, oksendamise vastu. Aga mul valutab kõht ka lisaks migreenile, nii et vahet ei ole, mida te annate,” vastasin inglise keeles. Apteeker noogutas mõistvalt.
“Andke meile Tramadoli ja Oxyt,” teatas Jesus pärast hetkelist mõttepausi.
Ei tundunud olevat probleemi. Sain nii tampoonid kui tabletid. Lisaks ostis Jesus karbi Xanaxit.

Nii lihtsalt need asjad siinmaal siis käivadki.

Teisipäev, 28. september 2021

Vol 9 Kujutlusvõimega on mul kõik korras

 



Üritasin oma toitu süüa, kuid sees keeras. Kas mu õlles oli korgijooki? Kui jah, siis kui palju sellest ma ära jõin? Ja milline kogus on see kogus, mis pildi eest võtab? Mida ma peaksin edasi tegema – kas lahkuma kohe või ootama, kuni päriselt halb hakkab? Ning kui ma tunnen, et nüüd on halb, siis kui kaua on mul aega tegutsemiseks, enne kui teadvus kaob?

Ilmselgelt ma ei hakka siin draamat tegema ega kiirabi kutsuma. Aga kas peaksin äkki Whatsappis kellelegi oma live location’i saatma? Samas telefon jäi ju autosse, olin oma rannakoti auto pagasiruumi pannud ning sööma tulles seda sealt kaasa ei haaranud. Mida, oh mida ma peaksin nüüd tegema?

Ma polnud ammu end nii halvasti tundnud. Ärevus kasvas. Tõusin, et wc-sse minna. Ma polnud kindel, kas tahan oksendada või piisab ainult sellest, kui veidi külma veega nägu loputan. Tundsin, et pulss on kõrgel. Õnneks tasakaaluga oli kõik korras. Ent tunne oli selline, et kohe-kohe midagi juhtub.

Wc oli mõõdukalt räpane ja kuigi trellitatud aken oli avatud, siis ajas sealne lõhn mul veelgi enam südame pahaks. Lasin kraanist vee jooksma, kuid see oli leige. Mnjah, ega sellises troopikas kraanist vist reaalselt külma vett ei tulegi. Lasin peopesad vett täis ja tegin näo märjaks. Juua see vesi ei kõlba. Kuigi väga oleksin tahtnud. Üritasin rahulikult hingata. Tegelikult ei olnud ju (veel?) midagi juhtunud. Äkki ma mõtlen üle?

Vaatasin end peeglist ja taipasin, et ma ei näe väga hea välja. Punetav nägu, väsinud silmad, nüüd veel ka tukk märg ja juuksedki on tänu soolasele mereveele igaüks isepidi kuivanud. Sundisin hingamist rahulikumaks. Võtsin näo kuivatamiseks ühest kabiinist Wc-paberit, seisin kraanikausi äärde peegli ette, hõõrusin näo ja käed kuivaks, hingasin sisse… ja kogu mu sisikond tuli üles. Nagu survepesurist. Ning enam-vähem samal ajal tuli Wc-sse ka teine klient.

“Perdoname,” suutsin hädavaevu kuuldavale tuua ja oksendasin uuesti. “Olin vist liiga kaua rannas päikese käes," kohmasin, kui suutsin taas mingeid helisid kuuldavale tuua. Aga teine klient oli juba Wc-kabiinis oma asju ajamas ning vaevalt, et teda mu seisukord huvitas. Igal juhul ta ei vastanud midagi. Kabiinist välja ka enam ei tulnud.

Loputasin suu, kuivatasin näo ja läksin saali tagasi. Kuidagi parem oli olla. Mehed ei olnud veel laua äärde tagasi jõudnud, kuigi olin ära olnud hea mitu minutit. Istusin, kuid süüa ei suutnud. Samas oli ärevus hakanud langema ning sain juba peaaegu normaalselt hingata, ilma et mingi pinge mul kopse kinni pitsitaks.

Peatselt nägin ka Jesusi ja Carlost koos tagasi tulemas. Poolel teel meie lauani Jesusi telefon helises, ta võttis kõne vastu ja läks saalist välja. Ilmselt oli restoran liiga lärmakas ja muusika liiga vali. Carlos tuli minu juurde lauda.

“Cuentame, Marilinn. Räägi mulle endast,” ütles Carlos heatujuliselt, tõstis õllepudeli suule ja jõi terve pudeli ühe hooga tühjaks. “Palavaga maitseb külm õlu nii hea, kuigi ma tavaliselt joon hoopis teist marki,” seletas ta tühja pudelit õhku tõstes. Seejärel koputas ta vastu pudelit, kuniks ettekandja teda märkas, ning tõstis 3 sõrme üles, ise pudelile viidates. Ettekandja sai vihjest aru ja oli hetkega uute õlledega lauas.

“Räägi mulle parem ise endast, Carlos. Mulle tundub, et sa oled palju huvitavam inimene kui mina.”
“Ma võin ju huvitavam olla, aga sina oled ilusam, nii et ütle mulle, kust sa tuled, mida sa siin teed, ning kuidas sa Jesusi tunned?”

“Elan Euroopas. Lahutasin hiljuti. Siia tulin lihtsalt kõike unustama ja puhkama. Ilus elu. Pura vida.”
“Kas Jesus maksab sulle?”
“Mida?”
“Ma mõtlen, et kas ta maksab sulle, et sa temaga aega veedaksid?”
“Ei. Ma ei teeni oma kehaga raha. Me kohtusime Tinderi kaudu.”
“Aga kui palju see maksaks, kui ma tahaksin saabuva nädalavahetuse sinuga veeta?”
Hingasin sügavalt välja. Panin silmad kinni ja raputasin aeglaselt pead.
Ta jätkas: “Kõik venelased ja ukrainlased, kes siin on, on raha peal väljas. Äri on äri. Kui ma tahan seda osta, mida sul müüa on, siis sa ei pea Jesusi peale mõtlema.”

Kui mu kott ei oleks Jesusi autos, jalutaksin sõnalausumata lihtsalt minema. Otsustasin siiski, et ootan ja vaatan, kas ja millal võimalik korgijook Carlosele mõjuma hakkab. Seni polnud sellest vähimatki märki.

Carlosega vesteldes asendus mu ärevus esialgu ärritusega, kuid nüüdseks oli kõik möödunud ja tundsin end täiesti rahulikult. Tegin vastamises väikse pausi, et rahulikult mõtted järjele saada ja õiged sõnad ritta panna.

“Esiteks. Ma pole ei venelane ega ukrainlane. Teiseks. Ma ei müü oma keha. Kolmandaks. Kui Jesus on su sõber, siis tema selja taga selliseid ettepanekuid teha on inetu. Neljandaks. Kui ma oma keha müüks, siis ma ikkagi valiks, kellele. Sina see kindlasti ei oleks. Viiendaks. Ma ei saa üldse aru, kuidas meil jutt nii kummalisele teele on läinud, alles oli ju kõik hästi? Kui sa tahad, et meie vahel oleks ka edaspidi kõik hästi, siis püüa veidi viisakam olla. Ning ma ei taha, et sa mind puudutad. Mu põlved ja mu tagumik on off-limits. Ei katsu,” manitsesin ja tõstsin näpu püsti. “Ei!” kordasin rõhutatult, talle otse silma vaadates. Räägi nagu koeraga, ausõna.

“Oh, vau,” kaotas Carlos hetkeks enesekindluse ja jõi teise õlle tühjaks. Tema naeratus haihtus ja ümmargune nägu ei tundunud enam pooltki nii ümmargune, hoopis väga pikk. Tundus, nagu temast oleks üleliigne õhk välja voolanud, igal juhul ei paistnud ta kõrvalt vaadates enam nii ülespuhutud.

Juba naases ka Jesus. “Mari, miks sa ei söö, kas sa pole näljane?”
“Juba sõin. Ma tahaksin ära minna.”
"Hm. Nii et kuningannat siis sinust lähiajal ei saa."
Muigasin. Ja otsustasin Carlose küsivat pilku täielikult ignoreerida.

Jesus lõpetas kiirelt prae, tõusime, tänasime Carlost ja lahkusime. Carlos ei näidanud ikka veel ühtegi märki sellest, et temaga midagi juhtuma hakkaks. Kas tõesti mõtlesin üle? Aga minu halb enesetunne? Südamepekslemine? Ärevus?

Autoni jõudes võtsin esimese asjana pagasiruumist oma koti ning kuigi see oli liivane ja natuke märg, panin selle salongi oma jalgade juurde. Enam kunagi ei lähe ma kusagile ilma telefonita.  “Palun vii mind nüüd hostelisse tagasi. Olen väsinud.”

“Ei vii. Me lähme nüüd minu juurde. Viime auto ära. Ma ei tea, kas seda on õige sulle öelda, aga Carlos on see mees, kelle käest saab siin linnas parimat kokaiini. See, mida me sinuga eelmisel korral tegime, oli paras pa*k. Ma tahan sulle näidata, milline on HEA kokaiin.”

“Carlos on siis narkodiiler? Miks ma ei imesta. Mul oli vahepeal veidi halb olla, mõtlesin, et te panite mulle GHB’d õlle sisse. Või midagi veel hullemat.”

Tundsin endal Jesuse üllatunud ja küsivat pilku ning seejärel pahvatas ta valjult naerma. “On sul alles fantaasia. Ei, kindlasti mitte. Ma ei laseks mitte kunagi midagi sellist sulle teha ega sinuga juhtuda. Mitte kunagi.”

Kirjeldasin talle, kuidas ma end restoranis vahepeal tundsin.
“Tead, mis. Sul oli paanikahoog. Mu emal oli seda sageli.”
“Pole võimalik. Mul ei ole mitte kunagi elus ühtegi paanikahoogu olnud. Ma küll olen sellest lugenud, aga mind see ei puuduta. Mul pole paanikahooge.”
“Jah, aga nüüd oli. Arvesta sellega, et sa pole siin just pailaps olnud. Narkootikumid muudavad kogu keemiat su sees ning keemia mõjutamisega kaasnevad igasugused muud asjad. Mul endal on kohati päris tugevad probleemid, aga see ei tähenda, et ma sellele kraamile “ei” ütleksin – mitte mingil juhul. Kaif kaalub kõik hilisemad kõrvalmõjud üles. Seniks, kuni ma vähegi normaalselt toimida suudan ja keegi mind hullumajja panema ei hakka, ei ole mul vähimatki plaani lõpetada.”

“Nii avameelselt räägidki minuga oma asjadest? Ning pärast seda, mida sa mulle just rääkisid, miks sa arvad, et ma sinuga nüüd täna õhtul kokaiini tegema hakkan? Ei, ma lähen hostelisse, palun vii mind sinna või kui seda on liiga palju palutud, siis ma võtan siitsamast takso.” Tundsin, et tahan duši alla ja siis Rauli käte vahele. Täpselt sellises järjekorras.

“Uff. Oota. Mitte kusagile sa ei lähe,” ütles Jesus, asetas oma käe mu reiele ja alustas sõitu. “Täna oled sa minu oma. Täna ma teen sinuga, mida tahan. Ja ma tahan sulle väga palju asju teha. Ma olen juba ammu valmis taas tahaistmele minema. Aga praegu sõidame kõigepealt minu juurde. Tengo una buena idea.”