Esmaspäev, 29. detsember 2014

Valus. Ja ilus.



Käisin vaatamas Viini Straussi orkestri jõulukontserti. See oli tõeliselt ilus. Dirigent oli muhe, orkestrandid olid võrratud ja kaunid (kuigi pisut kakofoonilised) ning muusika haaras endaga kaasa. Tundsin end täiesti omas elemendis ning ei saaks öelda, et seda tunnet väga sageli tundnud olen, eriti viimasel ajal. Emotsioonid tõusid laeni, nägu oli automaatselt naerul, nii et põsed jäid valusaks, ning tunne oli hea ja helge. Muidugi ei puudunud Radetzky marss, kus sa sellega :)

Esmaspäev, 22. september 2014

Leidlaps

Elus on olnud nii palju hetki, kus ma oleksin tahtnud olla leidlaps.
Mäletan liigagi tihti olukordi, kus oleksin andnud pool kuningriiki, et minu vanemad oleksid olnud teistsugused. Et ma poleks päriselt üldse oma vanemate laps, sest siis võib-olla ei oleks ma pidanud 24/7 häbi ja piinlikkust tundma nii enda kui nende pärast.
Oleks-poleks.
Öeldakse, et väikelapse esimesed mälestused saavad olla pärit mitte varasemast ajast kui paari aasta vanusest east. Vale puha. Minu esimene mälestus on pärit paari kuu vanusest east.
Kindlasti ei mõistnud ma toona veel keelt ja kõnet, kuid mäletan hääletoone ning mäletan, kuidas üks päev oli hoopis teistsugune kui teised. Hommikust saadik oli ema palju erutatum kui tavaliselt, käis ja sahmis, tõstis asju ringi, ning mind ühes nendega. Mul tekkis väike hirm - mis on teisiti? Kas midagi hakkab juhtuma? Ema ärevus kandus ka minusse üle, kuigi muidugi ma ei osanud seda toona sõnaliselt ega mõtteliselt väljendada, ainult tundsin.
Ühel hetkel leidsin end kõhuli lamamas, nägu vastu väga karedat pinda. Siis ma seda ei teadnud, kuid mind oli pandud diivanile, millele oli peale pandud uus villane kate. Ema ja keegi võõras tegid igasugu hääli, ning see kare kate vastu põske kombinatsioonis kummaliste helidega sundisid mind pead tõstma - tahtsin näha, mis toimub. Ühte kindlat heli olin ma varemgi kuulnud, üsna sageli, ning teadsin, et kui see heli kuuldavale tuleb, siis kutsutakse mind, pöördutakse minu poole. Ehk siis sellel helil oli alati midagi minuga pistmist.
Nii ma seal ukerdasin, pead kaua üleval hoida ei suutnud, end kui suutsin, siis ikka järjepidevalt uurisin, mis ümberringi toimub ning miks kõik tundub kuidagi teistsugune. Kodu oli ikka kodu, tuttav tuba, kuid põse alune oli kare ning ema ja õhkkond olid hoopis midagi muud.
Sellest päevast on mul albumites palju pilte. See oli lihtsalt üks suur pildistamise päev - beebi diivanil, beebi suure mängukaru kaisus, beebi oma võrevoodis, beebi ema süles... Enamikku nendest kohtadest ja asenditest ma ei mäleta, kuid mäletan diivanit ja selle karedat katet; mäletan ema ärevust ning seda, et tajusin esimest korda, et see teatud heli (minu nimi) on minuga seotud.
Pildistamise päeval olin ma vaevu kahekuune.
Ehk siis minu mälestused algavad väga varasest ajast.
Järgmine mälestus on kodust, köögis lastetoolis istumisest. Sel hetkel ei olnud söömist käsil, mind oli ilmselt lihtsalt "eest ära" pandud ning seal ma siis istusin, midagi (kas või söökigi) oodates. Istusin ja istusin. Kõrvaltoas vanemad röökisid üksteise peale, ilmselt isegi kaklesid. Mina istusin ja kuulasin. Sain aru, et olukord ei ole heaendeline, ent samas mul ei olnud hirmu ega ärevust, lihtsalt istusin. Ma ei tajunud, et see lärm mind kuidagi ohustaks. Lihtsalt olin. Ühel hetkel tormas kööki ema, surus ukse kinni ning hoidis seda seljaga kõvasti kinni, ise midagi isale röökides, kes sisse üritas tulla. Isa pressis ukse lahti, mille peale ema mind lastetoolist sülle rabas, isa ees õhus kõigutas ning midagi karjus.
Isa keeras selle peale ümber ning lahkus, minu meelest läks ta isegi lausa kodust minema, aga seda osa ma enam ei mäleta. Mäletan ainult isa ees kõlkumist ja talle otsa vaatamist.
Ema viis seejärel mind võrevoodisse. Muidugi ei ole see lugu mul jällegi sõnaliselt meeles, ainult mälupildina - mäletan olukorda, emotsioone ja hääletoone, kuid mitte ühtegi muud sõna peale selle, et ema karjus köögis olles isa nime. Sest seda sõna ma juba oskasin isaga seostada.
Üsna pea vanemad lahutasid ning isa kolis välja, võttes kaasa pea kogu mööbli, v.a. minu voodi. Ma ei tea, kui vana ma siis olin, kuid kindlasti alla aasta. Mäletan, kuidas vaatasin oma voodist, kuidas mööblit ja muid mulle tuttavaks saanud asju minema kanti, ning kuidas ema öösel põrandal magas. Väga ruttu tuli uus mööbel asemele ning mäletan, kuidas täiesti võõrad inimesed seda kokku ja paika panemas käisid.

Mäletan, kuidas ema käitumine ALATI muutus, kui keegi külla tuli. Minuga koos oli ta üks inimene, kuid võõraste ees täiesti teine inimene. Või mis 'teine inimene', pigem kümme täiesti erinevat teist inimest. Seda oli kummaline kõrvalt vaadata - miks ei võiks üks inimene olla alati ühtemoodi -, kuid kuna see oli ainus käitumismall, mida üles kasvades nägin, võtsin selle loomulikult sajaprotsendiliselt üle. Üksi ja omaette olin üks inimene. Teistega koos aga iseenesestmõistetavalt täiesti teine - alati tuli kõigi naljade peale hästi valjusti naerda, igal pool esirinda pürgida, tegelikke emotsioone ja mõtteid mitte välja näidata. Tuli käituda nii, nagu teised kõigi eelduste kohaselt minust ootasid. Olla eesrindlik, seltskondlik, hakkaja ning hakkamasaaja. Naabrite ees ei tohtinud emale häbi teha.
Võehh. Võehh. V õ e h h. Nii palju parimaid aastaid, kui olin ilus ja noor ning maailm oli ees lahti, raiskasin ma ära võlts olemise, teesklemise ja kompleksides vaevlemise peale. Milleks küll ometi...

Miks aga ema ja isa lahku läksid? Isa oli padujoodik. Ema, tubli naine, muidugi arvas, et abielu ja lapse sünd muudavad meest. Tubli ja püüdlik naine, nagu ta oli. Püüdis abivajajat igati aidata, kas või vastu abivajaja tahtmist. Arvas, et kui sünnib laps, siis mees muutub, hakkab rohkem armastama, hakkab mõistma, kui valesti ta oma elu elab.
Hakkas-hakkas. Muidugi hakkas. Või siis mitte.
Tegelikult hakkas isa veelgi rohkem jooma, muutus vägivaldseks ning kaotas igasuguse reaalsustaju. Nõukaajal sellist asja nagu töötus ei olnud, ka viimastele parmudele kindlustati töökoht. Minu isa päris viimane parm ei olnud, ta oli puhas ning haritud. Kui ta kaine oli. Ainult et seda ta eriti ei olnud. Elasime toona asulas, kus oli palju kortermaju, ning meie kodu ning isa uus kodu asusid kõrvuti majades. Mängisime teiste lastega õhtuti väljas ning IGAL õhtul tuli minu isa, tuiat-taiat, täis peaga taarudes koju. Kõik näitasid näpuga, et näe, jälle see joodik tuleb. Ja mina kiitsin takka, et jah, jälle see joodik tuleb. Ise püüdsin end võimalikult märkamatuks teha või sootuks ära peita, sest ei tahtnud, et "see joodik" mind märkaks või minuga rääkima tuleks.

Sest teised lapsed ei teadnud, et TEMA ongi minu isa. Ühelt maalt keegi "tark" teadis lastele seda muidugi rääkida, kuid kui see välja tuli, siis tänu sellele, et mul oli palju häid sõpru, ei olnudki see minu jaoks teab mis "löök". Kartsin kogu oma väikse lapsesüdamega hullemat. Minu sõbrad jäid minu sõpradeks edasi, teeseldes, et see jutt on vale (et mitte öelda  alatu laim :D) ning ka mina ise väitsin, et see küll minu isa ei ole, mis te plärate. Või noh, tegelikult on, aga ma ei taha, et oleks.
Mõnes mõttes oli tore, et tõde välja tuli, sest nüüd ei pidanud ma enam end oma isa eest peitma, kui ta kodu poole vaarus, kuid teisest küljest selgus, et isegi kui ma end ei peida, ega isa mind ikka ei märka.
Ükskord sattusin üksi õues oma asju ajama, kui isa kodu poole tuli, ning läksin talle vastu. Isa pilk selgines, mulle tundus, et ta muutus isegi rõõmsamaks, ning minu suureks üllatuseks ta mainis, et tütreke, sul tuleb ju varsti sünnipäev! Mida sa kingituseks sooviksid?
Olin ammu unistanud sellisest täispuhutavast kummimadratsist, millega sai rannas kas vee peal ulpida või sellel lamades päikest võtta. Samuti käis see madrats nn tugitooliks kokku ning oli üks äraütlemata lahe asi, mida leidus ainult parimates peredes. Nii ma siis õnnelikult ja lootusrikkalt õhkasingi: "Kummimadratsit!"
Isa tegi mulle pai ja mõmises, et jaa-jaa, kindlasti ta selle mulle kingib.
Sünnipäev saabus. Saabus hommik. Ma nii ootasin! Saabus lõuna. Ema tegi alati kõige võrratumad sünnipäevalauad, mis olid hea-parema all lookas. Saabusid külalised. Saabus õhtu. Aga mida ei saabunud, oli isa. Ja kummimadrats. Kuigi ma NII ootasin. See ootus oli kirjeldamatu ning sõnulseletamatu. Muidugi jooksis see loll lootus liiva. Ning minul jällegi nii piinlik, kuidas ma nii rumal olin, et sellist asja üldse ootasin. Selliselt inimeselt nagu minu isa. Selliseks tühiseks päevaks nagu minu sünnipäev.
Kui ema õhtul küsis, miks ma nutan, rääkisin talle oma südantlõhestava mure ära. Ema ei öelnud midagi, käskis ainult lollused lõpetada ja magama minna. Ning ostis paar päeva hiljem ise mulle selle dämned kummimadratsi. Kuigi see madrats ei olnud enam SEE, oli see ikkagi päris minu madrats. Aitäh, emps!

Reede, 5. september 2014

Parimad kirjutamismõtted tulevad öösiti

Ainus häda - siis ei viitsi voodist välja tulla ega arvuti taha istuda.
Pikutad voodis, keerad küljelt küljele, ning mõttelõng aina jookseb, sõnad sätivad ennast ise ritta - kusjuures väga osavalt sätivad - ning mälusoppidest tulevad pinnale kiiksuga mälestused.
Hommikul, kui asjatoimetused tehtud, tööpäevale algus pandud ning tekib hetk hingetõmbeaega - siis ei tule enam midagi meelde. Kõik õhtul nii eredates värvides olnud kirjeldused on kuidagi kahvatuks muutunud, end ritta seadnud sõnu mäletad ainult valikuliselt ja justkui läbi udu... Ei ole lihtne.

Eile õhtul voodis mõtlesin seksile. Pärast viimase suhte lõppemist ei ole ma kordagi kellegagi seksinud. Juba mitu aastat. Kui üksi jäin ja omaette elama kolisin, korraldas sõbrants mulle väikese üllatuse ning kinkisid arvake ära mille? Ise oli ta oma kingitusest muidugi taevani vaimustatud ja ei väsinud kordamast, et ta ise kasutab samuti just sellist. Too much information?
Yeah, arvasite õigesti - kingituseks oli pakiautomaati saabunud vibraator, mille ta oli mulle kusagilt veebipoest tellinud. Minu õige nime ja telefoninumbriga. Asi ise oli roosa, valge otsiku ja valgete nuppudega. Midagi sellist, kuid mitte päris üks-ühele sama.

Võtsin "vabaks-saamis-kingituse" pakist välja. Mis imevigur? Sõin ära pakis kaasas olnud šokolaadi. Otsisin, kas pakis on kasutusjuhendit. Või midagigi. Sest ilmselgelt loomulikust intelligentsist minusugune Frigiida sellist kosmosetehnoloogiat läbi ei hammusta. Hea oleks leida karbist kui mitte live action CD, siis vähemasti piltidega kasutusjuhendki. Kuid nii hästi mul ei läinud.
Heakene küll, ostsin poest parajad patareid ning tegin põriseva väikemehe töökorda. Hoidsin seda käes surisemas, katsetasin erinevaid programme... ja tundsin ennast äärmiselt tobedalt. Zumm-zumm-zumm-zumm, lendab mesimumm... Kas ma tõesti pean selle endale kusagile sisse torkama? Mida see mulle annab? Kas ma saan seeläbi õnnelikumaks? Kas nüüd enam lihast ja luust meest vaja polegi, nagu sõbranna elevusega seletusi jagas?
Ja panin asjapulga jälle karpi tagasi. Ilma reaalselt järele katsetamata. Ma lihtsalt ei suutnud. Ütleme nii, et see lelu "ei kõnetanud" mind.
Ühel talvisel õhtul, kui olin üksi metsas pikalt suusatanud ning seejärel kodus saunalaval istusin, mõtlesin, et nüüd on küll see koht, kus kulub üks hea lõõgastus ja rammestus marjaks ära. Tuuseldasin pool elamist läbi - ja üles leidsin! Kõigi üksikute suurte tüdrukute rõõmutooja. Selle viimase lause võib muidugi mõttelistesse jutumärkidesse panna.
Proovisin järele. Kord nii, kord naapidi. Kord ühe, kord teise programmiga. Kord selili, kord kõhuli, kord külili.
Ja ei midagi. Mitte midagi. Erutus võib-olla korraks tõusis selle nn pissihäda-tasemeni, kuid seejärel left the building. Ja ei tulnudki enam tagasi.
Loobusin. Panin hommikumantli selga, küürisin mõtlikult oma heleroosa mängukanni kraani all puhtaks ning jätsin vannitoakapile kuivama. Üksi elamise rõõmud - kuivatan oma vannitoas mida tahan!
Orgasmiga on mul üleüldse läbi elu olnud väga kehvad lood.
Kunagi, kui olin päris väike ja alles lugema õppinud, lugesin valimatult kõike, mis kodus leidus. Arvuteid ja muud märkimisväärset meelelahutust tol ajal ju polnud, telefonidest rääkimata, ning kudumine ei olnud minu ampluaa. Minu ampluaa oli lugemine.
Ühel päeval sattusin lugema oma aja menuteost "Avameelselt abielust". Põhimõtteliselt oli see NSVL ajal üks vähestest, kui mitte ainus raamat, mis intiimsetest asjadest kõneles. Muidugi mul polnud õrna aimugi, mida võiks tähendada sõna orgasm, samamoodi jäid selgusetuks paljud muudki terminid. Mida teeb laps, kui ta asjadest päris hästi aru ei saa? Läheb küsib selliselt inimeselt järele, keda ta usaldab ning endast targemaks peab. Ehk siis näiteks ema käest. Küsisingi siira huviga, et ema, mis asi on orgasm? Kas see on valesti kirjutatud ja peab olema lihtsalt organism? Või mis see on?
Emal jäi hing kinni, nägu läks punaseks ja pärast pikka piinlikku pausi teatas ta hauataguse häälega, et see orgasm, see.. see on üks väga paha asi. Et minusugused lapsed peaksid sellistest asjadest võimalikult kaugele hoidma ja sellistest asjadest ei räägita. Et see on häbiväärne sõna ning kus ma seda kuulsin, kes ütles, miks ütles, ja mida ma endale ette kujutan sellistel teemadel sõna võttes.
Ehmusin sel hetkel väga.
Kuid lugesin raamatut salaja edasi. Siis juba väikese erutusvärinaga hinges, et kui mina kunagi suureks saan, siis võib see ju ka minuga juhtuda! Hakkan tundma mõnu, nagu ei iial enne! Kuid see kõik tundus kuidagi väga kauge ja väljaspool käeulatust. Kartsin sisimas, et see on liiga hea, et olla tõsi, ja et minuga seda võib-olla ei juhtugi.
Ning siin ma siis nüüd olen. Olen juba täiesti suureks saanud. Ning ikkagi tundub kõik kuidagi väga kauge ja väljaspool käeulatust...
Ei saaks öelda, et ma ei tea, mis on orgasm. Eks ma ikka tean, kuigi sain seda teada alles pärast kahekümendate teist poolt. Enne seda arvasin, et orgasm on see, kui õigel ajal suure häälega ja võimalikult graatsiliselt oigama ja kergelt värisema hakata. Muidugi teeseldult. Aga kui ma seda ei teinud, siis paistis, et partner ei plaanigi vahekorda üldse lõpetada, et paneme kuni hommikuni välja, kas või kolm päeva järjest.
Nii ei saanud ju. Tuli ette võtta plaan B - ohked, värinad ja muu väsitav jauramine. Praegu ei suuda sellisele jaburusele mõeldagi - milleks see kõik? Kuid toona lihtsalt pidin nii. Sisemine gestaapo käskis. Sest ilma orgasmita jäämine oli piinlik. Mehele öelda, et see või teine asi voodis ei toimi - kus selle häbi ots. Nii nagu pidin lapsepõlves olema tubli tüdruk (a la 'mida naabrid mõtlevad?'), pidin ka suuremaks kasvades olema tubli naine. Väga tubli naine. Ja tublid naised ei kurtnud ega väljendanud oma soove muul viisil kui äärmisel juhul silmadega. Kui mees sellest aru ei saanud, siis kahju küll, kuid sellega tuli edasi elada, et kõik soovid ei täitugi.
Arrrrrrrrrggghhh.
Kui saaks oma elu alates teismeeast uuesti elada, teeksin enamiku asju elus teisiti. Eelkõige kaotaks ja kustutaks ära selle pideva piinlikkuse- ja häbitunde, pideva arusaama, et ma pole tegelikult midagi väärt, kõik teised on minust paremad ning ma pean kõigile teistele meele järele olema.
Vabanemine tubli olemise kohustusest tuli alles kolmekümnendates ning seejärel lendas minu elust välja kõik, mida tehes või kellega olles ei tundnud ma end hästi. Kes kasutasid mind ära samamoodi nagu olid aastaid harjunud (sest ega nemad ei muutunud, muutusin ainult mina) ning olid ülimalt üllatunud, kui ma oma reaktsioone ja käitumist 180 kraadi muutsin.
Pärast seda jäingi enam-vähem üksi. Ei jätkunud isegi jõudu, et kellegagi suhelda, ainult töö (kus sain õnneks täiesti omaette hoida) ning kodu. Ei meelelahutusele koduseintest väljaspool, ei suhtlemisele, ei uue suhte otsimisele. Ei seksile.

Ja nii see läks. Ühel hetkel ei osanud enam puudustki tunda. Väikesed orgasmid siiski aeg-ajalt olid, poolunes. Ise tulid. Ma ei pidanud selleks midagi tegema - ainult voodis lebama ning keha ja poolunes mõttetegevus tegi kõik ise ära. Pani muigama, et ega keha ennast ilma ei jäta, kui vaja, hakkab ennast ise rahuldama. Kuid see oli bittersweet muie - TEGELIKULT tahame me ju kõik ikkagi midagi tõelist, midagi käegakatsutavat, midagi reaalselt rahuldust pakkuvat. Mitte ainult unistustes või poolunes elada.
Kuidas seda kõike saada? Ning kas ma üldse kunagi seda saan, kas mul jätkub aega? Või jääbki kõik siira armastuse ja intiimsusega seotu mulle väga kaugeks, väljaspoole käeulatust?
Ilmselgelt on viga minus. Mu välimus on tegelikult normaalne, lisaks kaal aina langeb - ning olgem ausad, nii reisidel kui ka nendel harvadel juhtudel, kui olen lasknud ennast kusagile klubisse kaasa vedada, olen saanud tähelepanu rohkem kui olen vastu võtta suutnud. On tehtud ettepanekuid, et seks võib ju täiesti olla 'just recreational', on jäädud helistama ja välja kutsuma, kuid midagi pole teha, Miss Pidur on mu keskmine nimi.
Ah jaa, kellel tekkis juhtumisi küsimus, mis sellest väärt kraamist, mis oli roosa ning tuli mu ellu pakiautomaadiga, edasi sai?
Kergelt tulnud, kergelt läinud. Kunagi korraldas SmartPOST sellise kampaania, kus ühe euro eest sai taaskasutusse saata oma vanu riideid, jalanõusid ja kodutarbeid. Ei mäleta enam, kas saajaks oli Paljulasteliste Perede Liit või midagi sarnast, kuid igal juhul see üleskutse kõnetas mind.
Tegin kõik oma kapid ja panipaigad korda, sorteerisin suurtesse mustadesse kilekottidesse asjad, mida ma enam ei vajanud - ning seda kraami tuli päris palju, alates täiesti kandmata ja karbis kingadest, hinnasiltidega rõivastest kui ka suureks jäänud riideesemetest, liiga blondist kasutamata juuksevärvist ja lõpetades... selle väikse roosa surisejaga, mille pakkisin ilusti jõuluteemalisse läikpaberisse ning peitsin sulejope sügavasse kapuutsi. Surprise!

Neljapäev, 4. september 2014

Pidevalt piinlik

Ma ei tea, kuidas teil, kuid mina olen lapsena kasvanud kodus, kus kõige pärast tuli piinlikkust tunda. Küll ei istunud ma õigesti, küll ei astunud ma õigesti, küll mul oli liiga suur jalanumber (39-40), küll ma olin lühinägelik, küll ma naersin valesti, küll ma polnud piisavalt tubli kõiges, mida ette võtsin... Tuhat ja üks väikest pisiasja, mille pärast mu ema ja kasuisa oskasid mõnuga mulle igapäevase guilt-tripi korraldada, nii et ma ise sellest arugi ei saanud. Mina arvasin, et nii peabki olema, et kõigil on nii.
Kui mul tekkis 14 aastasena esimene "peigmees", siis istusime sõbranna ja tema "peigmehega" neljakesi koos meie tänava äärsel muruplatsil, kodust küll piisavalt kaugel, kuid ometi vaateulatuses. Ei, me ei teinud seal midagi keelatut ega ebasündsat, lihtsalt istusime teineteise kaisus, rääkisime juttu, viskasime nalja, tundsime liblikaid kõhus ning olime elevil ja õnnelikud.
Kui mõne aja pärast koju jalutasin, sain kuulda, et olen peaagu pornostaar ja mida küll naabrid arvavad, et ma mingi punkariga kodu ukse all musitan ja orgiat korraldan.
Ei, tegelikkuses me ei musitanud; ma polnudki veel kunagi suudlemist proovinud. Orgiast oli asi sama kaugel nagu Uraan Jupiterist ning samuti ei usu ma tagantjärele, et ükski naaber meid seal üldse tähelegi pani. Ent sellest toredast istumisest, esimesest armumisest, esimestest liblikatest suudeti mulle koduste poolt nii halb maitse suhu jätta, et ükski morning after pole sellele ligilähedalegi jõudnud. Ilmselgelt hoidsin edaspidi oma armumistega kodust nii kaugele kui vähegi võimalik. Oma südameasju ei arutanud ma kodus iial. Milline piinlikkus, milline häbi, mõelda vaid, olin noormehega kodutänavas kaelakuti murul istunud...
Möödusid mõned aastad ning paar maja edasi elav naabrineiu sai samavanaks kui mina toona. Neiu oli suhtlus- ja tutvumisportaalides väga aktiivne ning ühel hetkel teatas kodustele, et temale tuleb nüüd üks noormees külla, kellega ta on netis kirjutanud ja ka mõned korrad helistanud, noormees on temast kümme aastat vanem ning ööseks tema koju ei tule, vaid võtavad kodulähedases hotellis omale toa. Neiu ema oli minu ema sõbranna (peaaegu naabrid ikkagi) ning käis seda minu emale ette kandmas, uhkuse- ja õnnenoot hääles. Mõelda vaid, tema tütrel on peigmees! Saavad esimest korda kokku! Võtavad hotellis toa!
Ja minu ema muidugi kiidab takka, et jaa-jaa, noored tahavad muidugi omaette olla ning kohtingutel peab käima, et oma õige leida...
Sel hetkel sain aru, milliste valgusaastate kaugusel on minu ema kaks nägu üksteisest. Kui oma laps istub päevasel ajal südamesõbranna ja headest sõpradest noormeestega kodutänava ääres, siis see on häbi ja alanduse tipp. Kui aga sõbranna laps võtab samas vanuses hotellitoa koos noormehega, keda näeb esimest korda elus, siis see on... tore. Et mitte öelda eeskujuks.
Mnjah. Two-faced much, Momma darling?
Selliseid seiku oli mul kasvamise ja 'õrnade' teisme-ea aastate jooksul sadu, et mitte öelda tuhandeid. Kõik, mida tegin mina, oli äärmiselt häbiväärne ning kuulus kinniste uste taga mõnitamise ja tänitamise alla; ning mida tegid teised, oli nii tore, nii tore, seal polnud hullu midagi.
Ühel hetkel levisid meil koolis sügelised. Käisime klassikaaslastega nahaarstil, mis toona asus sellise toreda nimega asutuses nagu Naha- ja Suguhaiguste Dispanser. Sain retsepti väävlisalvile ja veel mingile mikstuurile. Toona ravimit kätte saades retsepte ära ei võetud, vaid pandi neile täitmismärge, volditi kokku ning tõmmati kummipaelaga ravimi külge kinni. Salvipurk oli mul kodus peeglisahtlis ja ma ei osanud selles midagi halba näha - kui on sügelised, siis tuleb ju ometi ravida.
Ühel päeval tulen koolist ja ema seisab näost valgena minu toas, vehib salvipudeliga ja karjub mu peale, et mis pasta see on ja kas ma olen mingi lits, et mul on suguhaigused.
Ma ei saanud kohe päris täpselt aru, et mis lits, mis suguhaigus, mida-mida?
"Noh, aga sul on ju siin purgi küljes retsept Suguhaiguste dispanserist, sinu nimele!" karjub ema silmade põledes nii põlglikult kui vähegi suudab.
Juba oligi mul piinlikumast piinlik. Tõesti, ma olen nii õudne laps, olen saanud sügelised, olen käinud arsti juures ravimit toomas - ei teagi, kuhu nüüd kõige selle piinlikkuse eest peitu pugeda. Selgitasin küll, et see ei ole ju Suguhaiguste Dispanser, see on Naha- ja Suguhaiguste Dispanser ning purgis on väävlisalv - kuid vihast vahutavat ema see maha ei rahustanud.
Kui oma tuppa üksi jäin, oli hingel kuradima valus. Aga ema poolt - ei mingit vabandust oma ülereageerimisele, ainult kolm päeva kestev puhisemine ja silmade pööritamine.
Või võtame nii lihtsa asja nagu jalatsite ostmine. Jah, nõukaajal ei olnud eriti valikut, kuid paljajalu ei käinud meist ju keegi. Kommunaari saapad olid aeg-ajalt täiesti saadaval ning tegelikult olid need ka piisavalt mugavad ja soojad. Emal oli Kommunaaris üks tuttav, kes meid saabastega varustas ning kui ta meil külas juhtus käima, siis iial ei tulnud lõppu sellel põlglikul halal, kui suur ikka mu jalg on ning selliseid hobusekalosse üldse ei tehtagi... Mu jalg on teisme-east saadik olnud 39, vahel ostan ka 40 suurust - nüüd, täiskasvanuna saan aru, et tegelikult see pole ju midagi erilist. Parim nali kogu selle loo juures on, et ema enda jalg oli ka 39, kuid ta ostis omale enamasti 38 jalanõusid, käis siis nendega, jalad villis, kuni saapad piisavalt välja venisid, ning hiljem sai siis öelda, et tema jalg on igal juhul väiksem kui minu jalg.
Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.
Võiksin sarnaseid (nüüd saan aru küll, et ajuvabasid, kuid selle mõistmiseks kulus mul pikki pikki aastaid) näiteid tuua sadade kaupa.
Miks ma küll ei imesta, et nüüd, kuldses keskeas, ei taha ma kellegagi suhelda, midagi algatada, kusagil silma paista ega palju rääkida... Parim on olla üksi, talletada kõik endasse, olla väliselt emotsioonitu, keskenduda seebisarjade vaatamisele ning veeta suur osa oma elust lihtsalt internetis sobrades... sest siis ei ole vähemasti kogu aeg kõige ja kõigi ees piinlik. Eks ju.

 
PS. Kõigele vaatamata ma siiski armastan oma ema. Hoian küll eemale, aga armastan. Kurioosum?

Tuleb aga meelde ja ajab aga naerma...

Oh aegu ammuseid...
Sõitsime laevaga Rootsi, mehega kahekesi olime kajutis.
Tegime väiksed napsud, siis väiksed tantsud, siis teadagi mis.
Olime kajutis just enam-vähem uinunud, kui ma täiesti poolunes olles äkki märkasin, et mees on wc-s tule põlema jätnud, ukseprao vahelt paistis peenike valgustriip.
Mõtlesin, et tõusen ja panen seal tule kustu, aga kuna nagunii juba püsti olen, käin siis pissil ka ühtlasi ära, saab rahulikult hommikuni magada. Aga kuna mees juba magas, siis ei tahtnud kajutis tuld põlema panna, vaid liikusin käsikaudu selle ukse vahelt paistva valgustriibu poole, tegin ukse hästi käbedalt lahti, et valgus mehele silma ei paistaks, hüppasin wc-sse, ja venitasin ukse enda järel jõuga ruttu kinni. Need uksed käivad muidu kuidagi aeglaselt ja venivalt. Kuna wc-s oli nii hele valgus, siis olid mul silmad rohkem kinni kui lahti, sest valgus tegi haiget. Hakkasin potti otsima, aga... kohutav jama. Potti pole. Tegin siis silmad lahti, et mis mõttes potti ei ole. Ja nägin, et olin hoopis laevakoridori hüpanud. Porgandpaljana. Jah, täiesti ihualasti.
Uks kinni tõmmatud (jõuga!) ja kaarti ei ole, et sisse saada.
Nagu tellitud, oli koridoris mitu inimest.
Hakkasin siis meeleheitlikult ukse peale koputama, aga mees oli mul selline, et kui väike naps sees ja väsinult voodisse kukkus, siis paar tundi magas väga sügavat und, nii et teda ei ärata ükski vägi.
Koridoris muidugi sellised reaktsioonid käivad, et anna olla. Üks juba tegi telefoniga pilti. Kuna kajutikaaslane üles ei ärganud, siis istusin seljaga vastu ust põrandale maha ja panin põlved tisside ette risti - no mis sa ikka teed sellises olukorras.
Üks noorem poiss, kes õnneks oli kaine, tuli andis mulle oma kapuutsika, tõmbasin selle selga ja kapuutsi ka veel nii pähe kui andis.
Siis tagusime koos selle poisiga vastu kajutiust. Reaktsioon seestpoolt - null.
Küsisin poisilt telefoni, et helistan kajutisse, ehk samal ajal siis kui telefon heliseb ja uksele prõmmida, siis mees ärkab üles - aga ei tulnud mehe number meelde. Kõik on tänapäeval ju salvestatud. Siis tulin heale mõttele - helistan iseenda telefonile! Tundsin juba kergendust, et kõik kohe laheneb - aga... levi ei olnud.
Ma-sen-dav.
Lõpuks see poiss läks laeva infosse küsima, kas keegi saaks kajuti ukse lahti teha. Ise ma istusin seal ukse taga kägaras nagu hunnik õnnetust. Paugupealt sain kaineks ka. Unistasin sellest, kuidas laevapõrand avaneb ja mind alla neelab.
Ma ei tea, kui kaua ma seal koridoris ilmarahvale nalja tegin, tundus terve igavik, aga lõpuks sain ikka kajutisse.
Ah jaa, lõpuks pistsin veel käe ukse vahelt välja ja andsin poisile dressipluusi tagasi.
Ohh ja ahh matkal, tõepoolest.

Pühapäev, 6. aprill 2014

Vegas, baby!

Siin ma nüüd siis olen. Istun keset strippi purskkaevu äärel, vaatan taevasse ja mõtlen, kauaks ma siia jään. Ümberringi on soojus ja sagimine, on kerjuseid, on hilpharakaid, on ilueedisid, on elumehi. Enamik on siiski samasugused suurte silmadega ringi vahtivad tavalised inimesed nagu minagi.
Kuid see on reis, millest ma reisipäevikut ei kirjuta.
Aga tänu sellele reisile leidsin iseendas midagi, mis andis jõudu edasi liikuda. Ameeriklaste avatust nähes ja kogedes tekkis mõte, et äkki peaks ka ise avatum olema? Kestast, maski ja müüri tagant välja tulema? Äkki peaksin õppima vabamalt suhtlema, small-talki ajama, ennast ja oma soove paremini väljendama?
Sündmused, käimised, kohtumised, inimesed, asjad, emotsioonid, millest või kellest ma siia blogisse kirjutan, ei ole juhtunud täna. Ei ole juhtunud eile. Isegi mitte sellel nädalal. Pigem on see valikuline pilguheit tagasi minevikku. Tulevikuplaane- ja unistusi siit blogist suure tõenäosusega eriti ei leia.
Olen VÄGA kinnine ja omaette hoidev inimene. Võib-olla see blogi aitab mul õppida emotsioone endast läbi ja välja laskma.

Olen üles kasvanud teadmisega, et inimene, eriti naisinimene, peab olema hea, tubli, mõistev, mõistlik, abivalmis, töökas, kõigega nõus ning mitte vastu vaidlema. Esimestel aastatel see elumudel muidugi töötas, niivõrd-kuivõrd, kuid mida edasi, seda õnnetumaks muutusin. Olin küll kooliajal igati popp ja tubli, kuid mida selline tublidus mulle edaspidiseks eluks kaasa andis? Tubli ja abivalmis laps on tore olla, aga tubli ja abivalmis täiskasvanu... not so much.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin end täpselt sellistest olukordadest leidma:


Ning ei, sugugi mitte selle koera rollis. Lihtsalt - mina tahan parimat, aga välja kukub nagu alati. Olen alati olnud kõige uue ees avatud, heatahtlik, uskunud parimat, püüdnud olla sõbralik, toetav ning lojaalne. Tulemus? Kasutavad ära. Peavad nõrgaks ja endast allpool olevaks. Muutuvad ülbeks ja upitavad ennast sinu arvel. Asetavad sind olukordadesse, kus sina oled 'süüdi', et kõik läks nii nagu läks. Sest sa ei aidanud neid piisavalt. Ei toetanud kõike muud kõrvale jättes, ei andnud hinge tagant viimast. Sest kuidas ometi nii saab - NEIL oli ju vaja!
Tilga järel tilk, sai karikas täis. Täiesti täis. Kunagisest kõigi abivajajate lemmiksõbrannast (kes tuli eelkõige siis meelde, kui midagi tarvis oli) sai tüüp, kes hakkas iga asja peale 'ei' ütlema. Muutus tõredaks, tõrksaks, eemalehoidvaks, langes depressiooni ning muutus erakuks. Kadus meeleolu, kadusid sõbrad, kadus elurõõm. Kadus tervis...

Ning jah, nüüd olen küll pigem just selle koera rollis... Mis, tahate mulle külla tulla? Tahate mind välja kutsuda? Jätke mind rahule! Ärge tulge lähemale! Tõmmake uttu oma soovidega! JÄLLE ON TEIL MINUST MIDAGI VAJA?