Pühapäev, 6. aprill 2014

Vegas, baby!

Siin ma nüüd siis olen. Istun keset strippi purskkaevu äärel, vaatan taevasse ja mõtlen, kauaks ma siia jään. Ümberringi on soojus ja sagimine, on kerjuseid, on hilpharakaid, on ilueedisid, on elumehi. Enamik on siiski samasugused suurte silmadega ringi vahtivad tavalised inimesed nagu minagi.
Kuid see on reis, millest ma reisipäevikut ei kirjuta.
Aga tänu sellele reisile leidsin iseendas midagi, mis andis jõudu edasi liikuda. Ameeriklaste avatust nähes ja kogedes tekkis mõte, et äkki peaks ka ise avatum olema? Kestast, maski ja müüri tagant välja tulema? Äkki peaksin õppima vabamalt suhtlema, small-talki ajama, ennast ja oma soove paremini väljendama?
Sündmused, käimised, kohtumised, inimesed, asjad, emotsioonid, millest või kellest ma siia blogisse kirjutan, ei ole juhtunud täna. Ei ole juhtunud eile. Isegi mitte sellel nädalal. Pigem on see valikuline pilguheit tagasi minevikku. Tulevikuplaane- ja unistusi siit blogist suure tõenäosusega eriti ei leia.
Olen VÄGA kinnine ja omaette hoidev inimene. Võib-olla see blogi aitab mul õppida emotsioone endast läbi ja välja laskma.

Olen üles kasvanud teadmisega, et inimene, eriti naisinimene, peab olema hea, tubli, mõistev, mõistlik, abivalmis, töökas, kõigega nõus ning mitte vastu vaidlema. Esimestel aastatel see elumudel muidugi töötas, niivõrd-kuivõrd, kuid mida edasi, seda õnnetumaks muutusin. Olin küll kooliajal igati popp ja tubli, kuid mida selline tublidus mulle edaspidiseks eluks kaasa andis? Tubli ja abivalmis laps on tore olla, aga tubli ja abivalmis täiskasvanu... not so much.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin end täpselt sellistest olukordadest leidma:


Ning ei, sugugi mitte selle koera rollis. Lihtsalt - mina tahan parimat, aga välja kukub nagu alati. Olen alati olnud kõige uue ees avatud, heatahtlik, uskunud parimat, püüdnud olla sõbralik, toetav ning lojaalne. Tulemus? Kasutavad ära. Peavad nõrgaks ja endast allpool olevaks. Muutuvad ülbeks ja upitavad ennast sinu arvel. Asetavad sind olukordadesse, kus sina oled 'süüdi', et kõik läks nii nagu läks. Sest sa ei aidanud neid piisavalt. Ei toetanud kõike muud kõrvale jättes, ei andnud hinge tagant viimast. Sest kuidas ometi nii saab - NEIL oli ju vaja!
Tilga järel tilk, sai karikas täis. Täiesti täis. Kunagisest kõigi abivajajate lemmiksõbrannast (kes tuli eelkõige siis meelde, kui midagi tarvis oli) sai tüüp, kes hakkas iga asja peale 'ei' ütlema. Muutus tõredaks, tõrksaks, eemalehoidvaks, langes depressiooni ning muutus erakuks. Kadus meeleolu, kadusid sõbrad, kadus elurõõm. Kadus tervis...

Ning jah, nüüd olen küll pigem just selle koera rollis... Mis, tahate mulle külla tulla? Tahate mind välja kutsuda? Jätke mind rahule! Ärge tulge lähemale! Tõmmake uttu oma soovidega! JÄLLE ON TEIL MINUST MIDAGI VAJA?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar