Neljapäev, 4. september 2014

Pidevalt piinlik

Ma ei tea, kuidas teil, kuid mina olen lapsena kasvanud kodus, kus kõige pärast tuli piinlikkust tunda. Küll ei istunud ma õigesti, küll ei astunud ma õigesti, küll mul oli liiga suur jalanumber (39-40), küll ma olin lühinägelik, küll ma naersin valesti, küll ma polnud piisavalt tubli kõiges, mida ette võtsin... Tuhat ja üks väikest pisiasja, mille pärast mu ema ja kasuisa oskasid mõnuga mulle igapäevase guilt-tripi korraldada, nii et ma ise sellest arugi ei saanud. Mina arvasin, et nii peabki olema, et kõigil on nii.
Kui mul tekkis 14 aastasena esimene "peigmees", siis istusime sõbranna ja tema "peigmehega" neljakesi koos meie tänava äärsel muruplatsil, kodust küll piisavalt kaugel, kuid ometi vaateulatuses. Ei, me ei teinud seal midagi keelatut ega ebasündsat, lihtsalt istusime teineteise kaisus, rääkisime juttu, viskasime nalja, tundsime liblikaid kõhus ning olime elevil ja õnnelikud.
Kui mõne aja pärast koju jalutasin, sain kuulda, et olen peaagu pornostaar ja mida küll naabrid arvavad, et ma mingi punkariga kodu ukse all musitan ja orgiat korraldan.
Ei, tegelikkuses me ei musitanud; ma polnudki veel kunagi suudlemist proovinud. Orgiast oli asi sama kaugel nagu Uraan Jupiterist ning samuti ei usu ma tagantjärele, et ükski naaber meid seal üldse tähelegi pani. Ent sellest toredast istumisest, esimesest armumisest, esimestest liblikatest suudeti mulle koduste poolt nii halb maitse suhu jätta, et ükski morning after pole sellele ligilähedalegi jõudnud. Ilmselgelt hoidsin edaspidi oma armumistega kodust nii kaugele kui vähegi võimalik. Oma südameasju ei arutanud ma kodus iial. Milline piinlikkus, milline häbi, mõelda vaid, olin noormehega kodutänavas kaelakuti murul istunud...
Möödusid mõned aastad ning paar maja edasi elav naabrineiu sai samavanaks kui mina toona. Neiu oli suhtlus- ja tutvumisportaalides väga aktiivne ning ühel hetkel teatas kodustele, et temale tuleb nüüd üks noormees külla, kellega ta on netis kirjutanud ja ka mõned korrad helistanud, noormees on temast kümme aastat vanem ning ööseks tema koju ei tule, vaid võtavad kodulähedases hotellis omale toa. Neiu ema oli minu ema sõbranna (peaaegu naabrid ikkagi) ning käis seda minu emale ette kandmas, uhkuse- ja õnnenoot hääles. Mõelda vaid, tema tütrel on peigmees! Saavad esimest korda kokku! Võtavad hotellis toa!
Ja minu ema muidugi kiidab takka, et jaa-jaa, noored tahavad muidugi omaette olla ning kohtingutel peab käima, et oma õige leida...
Sel hetkel sain aru, milliste valgusaastate kaugusel on minu ema kaks nägu üksteisest. Kui oma laps istub päevasel ajal südamesõbranna ja headest sõpradest noormeestega kodutänava ääres, siis see on häbi ja alanduse tipp. Kui aga sõbranna laps võtab samas vanuses hotellitoa koos noormehega, keda näeb esimest korda elus, siis see on... tore. Et mitte öelda eeskujuks.
Mnjah. Two-faced much, Momma darling?
Selliseid seiku oli mul kasvamise ja 'õrnade' teisme-ea aastate jooksul sadu, et mitte öelda tuhandeid. Kõik, mida tegin mina, oli äärmiselt häbiväärne ning kuulus kinniste uste taga mõnitamise ja tänitamise alla; ning mida tegid teised, oli nii tore, nii tore, seal polnud hullu midagi.
Ühel hetkel levisid meil koolis sügelised. Käisime klassikaaslastega nahaarstil, mis toona asus sellise toreda nimega asutuses nagu Naha- ja Suguhaiguste Dispanser. Sain retsepti väävlisalvile ja veel mingile mikstuurile. Toona ravimit kätte saades retsepte ära ei võetud, vaid pandi neile täitmismärge, volditi kokku ning tõmmati kummipaelaga ravimi külge kinni. Salvipurk oli mul kodus peeglisahtlis ja ma ei osanud selles midagi halba näha - kui on sügelised, siis tuleb ju ometi ravida.
Ühel päeval tulen koolist ja ema seisab näost valgena minu toas, vehib salvipudeliga ja karjub mu peale, et mis pasta see on ja kas ma olen mingi lits, et mul on suguhaigused.
Ma ei saanud kohe päris täpselt aru, et mis lits, mis suguhaigus, mida-mida?
"Noh, aga sul on ju siin purgi küljes retsept Suguhaiguste dispanserist, sinu nimele!" karjub ema silmade põledes nii põlglikult kui vähegi suudab.
Juba oligi mul piinlikumast piinlik. Tõesti, ma olen nii õudne laps, olen saanud sügelised, olen käinud arsti juures ravimit toomas - ei teagi, kuhu nüüd kõige selle piinlikkuse eest peitu pugeda. Selgitasin küll, et see ei ole ju Suguhaiguste Dispanser, see on Naha- ja Suguhaiguste Dispanser ning purgis on väävlisalv - kuid vihast vahutavat ema see maha ei rahustanud.
Kui oma tuppa üksi jäin, oli hingel kuradima valus. Aga ema poolt - ei mingit vabandust oma ülereageerimisele, ainult kolm päeva kestev puhisemine ja silmade pööritamine.
Või võtame nii lihtsa asja nagu jalatsite ostmine. Jah, nõukaajal ei olnud eriti valikut, kuid paljajalu ei käinud meist ju keegi. Kommunaari saapad olid aeg-ajalt täiesti saadaval ning tegelikult olid need ka piisavalt mugavad ja soojad. Emal oli Kommunaaris üks tuttav, kes meid saabastega varustas ning kui ta meil külas juhtus käima, siis iial ei tulnud lõppu sellel põlglikul halal, kui suur ikka mu jalg on ning selliseid hobusekalosse üldse ei tehtagi... Mu jalg on teisme-east saadik olnud 39, vahel ostan ka 40 suurust - nüüd, täiskasvanuna saan aru, et tegelikult see pole ju midagi erilist. Parim nali kogu selle loo juures on, et ema enda jalg oli ka 39, kuid ta ostis omale enamasti 38 jalanõusid, käis siis nendega, jalad villis, kuni saapad piisavalt välja venisid, ning hiljem sai siis öelda, et tema jalg on igal juhul väiksem kui minu jalg.
Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.
Võiksin sarnaseid (nüüd saan aru küll, et ajuvabasid, kuid selle mõistmiseks kulus mul pikki pikki aastaid) näiteid tuua sadade kaupa.
Miks ma küll ei imesta, et nüüd, kuldses keskeas, ei taha ma kellegagi suhelda, midagi algatada, kusagil silma paista ega palju rääkida... Parim on olla üksi, talletada kõik endasse, olla väliselt emotsioonitu, keskenduda seebisarjade vaatamisele ning veeta suur osa oma elust lihtsalt internetis sobrades... sest siis ei ole vähemasti kogu aeg kõige ja kõigi ees piinlik. Eks ju.

 
PS. Kõigele vaatamata ma siiski armastan oma ema. Hoian küll eemale, aga armastan. Kurioosum?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar