Laupäev, 25. juuli 2015

Aga kes on Ponts-Ontsu?

Ponts-Ontsu on koer. Lihtsalt koer. Suur, karvane, heasüdamlik. Koera-aastates juba igivana, ligi saja-aastane. Inimese-aastates ligi 11.
Mäletan tema kojutoomist nagu see oleks olnud eile. Tema saabumisega muutus mu elu. Ei tea, kas paremaks või halvemaks, kuid kindlasti emotsionaalselt palju enam pakkuvamaks.
Ma armastan Ponts-Ontsut. Mida vanemaks ta saab, seda rohkem. Vahel on seda armastust lihtsalt nii palju, et kallistan koera kümme minutit järjest. Või vähem. Või rohkem. Ühesõnaga - kella me ei vaata, lihtsalt istume või kükitame või pikutame ja kallistame. Eriti hea on, kui saab panna põse vastu koera põske või koera pea omale lõua alla. Niiiiiii hea on nii. Vahet ei ole, kas vaatame parasjagu koos telekat, istume köögipõrandal ja vaatame läbi praeahju ukseklaasi toidu küpsemist või lebame õues lamamistoolis. Mõni laeb omale energiat puid kallistades. Mina kallistan koera.
Oleme temaga koos pool Eestit läbi rännanud. Oli aeg, kus võtsime peaaegu igal hea ilmaga nädalavahetusel ette mõne uue RMK matkaraja. Otsisin internetist välja ja sõitsime Ponts-Ontsuga kohale. Jalutada on mõnus. Uusi kohti avastada on mõnus. Eriti hea on seda teha hea sõbraga. Kuna mul nii häid inimsõpru ei ole, kes minuga iga kell kusagile on valmis sõitma, siis olen Ponts-Ontsule selle eest väga tänulik, et kaaslasena ta mind kunagi alt ei vea.
Pärast matka ja kahekesi peetud piknikku võtsin erkroosa sädeleva vildika ja joonistasin autos istudes Regio atlasesse käidud matkaraja sädelev-roosaks. Et oleks a) mälestus, b) silmale ilus vaadata. Nende matkade ajal kandsin tavaliselt vanu dresse ja muid väheapetiitseid riideid, mis on küll mugavad, aga koledad, ning vanu häid sissekäidud jalanõusid, mis jällegi mugavad, kuid oma kaubandusliku välimuse ammu kaotanud. See roosa vildikas tõi siis meie matkadesse alati väheke glamuuri ka, sest hinges ma olen wannabe-glamourette. Mitte, et ma seda kunagi välja näidanud oleks. Teate ju küll, olete isegi eestlased.
Täna sirvin seda vana Regio atlast, vaatan heldimusega neid roosasid sigri-migri-silmuseid ja mõtlen, et elu kaob liiga kiiresti. Ponts-Ontsu jalad on juba vanad. Põlved on haiged ja pikki jalutuskäike temaga enam teha ei saa. Nii et viimased aasta-poolteist polegi me enam ühelgi matkarajal käinud, ainult kodu ümbruses ja mõne korra nädalas linnast välja metsa või veekogu äärde sõitnud.
Mul on temast sada mustmiljonit pilti ja aeg-ajalt meenutan neid vaadates vanu aegu. See tunne, mis neid pilte vaadates minust läbi voolab, on kirjeldamatult helge ja mõnus. Nagu positiivne narkootikum. Tulevad meelde korrad, kui fotoaparaadi kännu või mahalangenud puu peale panin või mõne oksa otsa riputasin, ning viitpäästikuga pildistades ise ruttu koos koeraga kaadrisse jooksin. Või vähemasti ise arvasin, et kaadrisse. Igal juhul on meil koos olnud tore.

Ponts-Ontsu koon ja kulmud on halliks läinud ning vahel ei saa ta enam hästi püsti tõusta. Esimesed sammud pärast pikemaajalisest lamamisest püsti tõusmist on väga vaevalised, põlved on haiged. Liikuma hakates asi siiski paraneb ja aeg-ajalt teeme ka valuvaigistikuuri. Silmadesse on tulnud helerohekas-hõbejas helk, mis tähendab, et tekkima on hakanud vanaduskae ja tõenäoliselt ei näe ta enam nii hästi kui nooruses. Aga selle vana koera sees on jätkuvalt noore koera hing. Kes hea meelega elaks igavesti. Nii ka mina - elaks igavesti küll, kui saaks, aga...
Ponts-Ontsut vaadates mõtlen, et minu elu ülesandeks on temast kauem elada. Mnjah, võite ju mõelda, et see latt pole küll eriti kõrgel.
Tahan olla Ponts-Ontsu kõrval kuni ta mind vajab. Tunnen teda läbi ja lõhki ja tema tunneb mind. Minu kodu on tema kodu ja siin on tal turvaline ja tuttav olla ka siis, kui ta enam üldse ei näe. Kui mind enam ühel päeval ei ole, siis... kes teda tahab? Kes teda samamoodi armastama hakkab? Ponts-Ontsu on minu jaoks elu osa, kes on näinud minu kõige halvemaid päevi ja mind nendest välja aidanud, ning samuti on meil üheskoos olnud väga ilusaid päevi, matku ja vabaõhuüritusi.
Ehk siis - Ponts-Ontsu on minu motivatsioon. AITÄH sulle, mu hea ja siiras Pontsu. Olen õnnelik, et sa mu leidsid ja minu ellu tulid. U da best, maan!