Reede, 9. september 2016

Filmielamus: Ben Hur

Ma ei saanud isegi aru, kas see film mulle meeldis või ei. Kindlasti oli see hea film, hästi tehtud nii näitleja- kui režissööritöö poolest, aga kas vaataksin teist korda veel? Oh jumal, ei. Kui film lõppes, siis oli hea meel, et läbi sai. Kuigi, kui küsida, et mis ei meeldinud, siis vastust nagu ei olegi - tegelikult oli ju hea film. Pigem oli probleemiks see, et tänapäeva paljunäinud (loe: palju filme näinud) inimesena ei üllata enam miski, mitte miski ei tekita enam aukartust oma võimsuse või eriefektide ees - kõik on "üks ja sama jama". Mitte, et seal filmis palju eriefekte oleks olnud - omajagu neid siiski oli, seda küll, aga lõppkokkuvõttes ütleks, et film nagu paljud teisedki.

Sisu oli, aga samas olid karakterid kohati multifilmilikult üle võlli keeratud. Ning nagu sellest üksi ei piisanud, et Juuda ema ja õde ellu jäid - lisaks paranesid nad ka nagu võluväel pidalitõvest, piisas vaid ühest vihmasajust Jeesuse risti löömise päeval. Et nagu...
Saan aru, et nii piibel kui selle ümber käivad legendid ja stoorid ongi pahatihti reaalsusest kaugel, aga pragmaatilise skeptikuna ei kutsu minus mingit vaimustust esile see, kui mingit mitte-usutavat asja usutava asja pähe müüa üritatakse. Sellest ka "meh"-elamus filmi vaadates. Et nagu oli ja ei olnud ka. Vaatamist väärt, seda siis.
Ja kui ma ei eksi, siis on Ben-Hurist tehtud ühtekokku kuus ekraniseeringut. Kas viiest ei oleks tõesti piisanud? Viimase filmi loojad tundsid, et tahavad veel midagi öelda, mida eelnevad 5 meeskonda ei olnud veel öelnud? Aga mis see oli siis? Palun selgitage rumalale.

Kahtlemata mulle meeldisid filmis peategelasi mänginud mehed. Mitte näitlejad kui sellised, vaid mehed, kelle karaktereid nad kehastasid. Mmmm...millised mehed! Silm puhkas ning näitlemisoskustel polnud üldse viga. Lisaks on Freeman minu silmis juba lapsest saati Jacksoni kõrval üks sümpaatsemaid mustanahalisi näitlejaid olnud. Samuel L. Jacksoni mõtlen, mitte Michaeli.

Millised kostüümid (okei, jätame siit teemast praegu ekraanil nähtud akrüüli ja plastmassi välja), milline hipodroomiareen Jeruusalemmas! Filmi kunstiline juht oli väga tasemel ja rohkemgi veel, müts maha. Freeman oma tuareegi-rõivastuses oli väga efektne. (Tegelikult ma muidugi ei saanudki aru, kes-asi ta oli, ilmselt keegi berberi rahvastest, äkki must maur?) Ning siis tuli nagu - "tolks, Pisuhänd" - ekraanile imal, ülepingutatud ja "juustune" Jeesus...

Sisu ümberjutustamine läheks pikale, kellele huvi pakub, siis sama film on saadaval mitmes ekraniseeringus. Samuti raamatuna. Sisu iseenesest on olemas ja lool on isegi moraal olemas - armastus võidab. Samas reaalses elus ei võida see armastus tühjagi, see on siililegi selge, võidab tugevus ja vägivald, nii et minge rääkige seda armastuse ja andestuse juttu oma vanaema kassile - täpselt selline emotsioon valdas mind filmi lõppedes.

Väga häiris hobuste kukkumis-stseenide lähedalt näitamine. Kui filmides inimesed surevad, kukuvad, saavad haiget - on mu emotsiooniks enamasti: "noh ja siis?" Aga kui sama juhtub loomadega, tõmbab mul sisikond sees kokku ning tahaks selle kaadri silmist ja mälust samal hetkel kustutada, sest seda taluda on lihtsalt liiga raske. Filmis oli neid hobuste käkaskaela kukkumisi mitu-mitu korda näha, ning vastavalt tegi mu süda sees mitu-mitu ootamatut jõnksu, mis alateadlikult seest õõnsaks võttis.
Lisaks libises mul silmist mööda, mis haigus sellel Aliyal (valgel hobusel) siis oli, mida söe söötmisega raviti? Mis see eestikeeli oli? Filmis oli tõlgitud mingiks m-tähega haiguseks, mis mulle meelde ei jäänud. Need ei olnud siis koolikud? Aga mis haigus see oli? See küsimus jäi mulle mällu kummitama ning pole tänaseni üle (ega vastust) saanud.

Ilmselgelt pole meil enam aasta 1959, mil üks selle filmi varasemaid versioone loorbereid lõikas ning Oscareid kimbuga kotti pistis. Ning sellest on mõnes mõttes kahju, kuna tekib küsimus, et MIDA siis tänapäeva inimesele oleks tarvis filmis näidata, et ta tunneks samasugust aukartust, võimsat elamust, nagu toonased filmivaatajad tõenäoliselt tundsid? Jah, galeeriorjade stseenid olid mõjuavaldavad, ent teisest küljest meenus sarkastiline anekdoot - "Nii-nii, hea uudis - täna on teil hommikupoolik vaba. Aga pärastlõunal tahab kapten veesuuskadega sõita."

Ning filmi lõpustseen - kaks (kasu)venda Ben-Hur ja Massala uljalt hobustel võidu kihutamas. Ent Massalal oli ju jalg äsja reiest saadik amputeeritud - no sorry, aga KUIDAS sa sellises olukorras kergendamist kasutad, mis kihutava hobuse seljas elementaarne on? Nagu... halloo? Ah? (installeeri siia mõtteline silmade pööritamine)


Teisipäev, 6. september 2016

Filmielamus: Florence Foster Jenkins

Oh ja Ah matkal, ütleks selle filmi kohta lühidalt. Et nagu kõik eeldused heaks filmiks saamiseks on olemas, taheti parimat, aga välja kukkus... nagu alati. Mittemidagiütlev. Või natuke nagu ütles midagi ka, aga ütelung kohale ei jõudnud. Ühesõnaga - ei kõnetanud.

Ainus, mis seda dramöödiat vaadates veelgi tugevamat kinnitust leidis, on minu veendumus, et Meryl Streep on VÄGA hea näitleja. Siit tuleb raudselt tema Oscari nominatsioon number 20-või-mis-ta-nüüd-oligi. Ent hea(de)st näitleja(te)st üksi ei piisa, et filmi kaasahaaravaks teha.

Filmi sisu on põhimõtteliselt ühe vananeva miljonärinna lugu, kes tänu muusikaarmastusele trotsib oma rasket haigust, abikaasa truudusetust, hirme väikeste asjade ees. Tänu häältele, mis tema peas tunduvad talle endale väga kaunid (teistele ilmselgelt mitte nii väga), tuleb ta kõigest võitjana välja, kuniks ühel hetkel - tänu reaalsele tagasisidele elust enesest - murdub ja hääbub. Oli ta teatud määral psüühilise puudega või lihtsalt pisut lihtsameelne, oli ta hoopis ekstravagantne muusikagurmaan, keda kasutati ära, või hingestatud seltskonnadaam, kellele tema muusikalised fopaad tänu tema erakordselt sümpaatsele isiksusele andeks anti - ei tea.  Ja ausalt öeldes, ei hakanud huvitama ka. Jah, eks me kõik oleme mõnes mõttes sarnased wannabe-primadonnad, aga selleks, et me läheksime Carnegie Halli lavalaudadele end ja oma olematuid andeid näitama, peaksime olema ilmselt eelnevalt teatud raviasutusest põgenenud.

Võib-olla ma ei suutnud filmi piisavalt süveneda, aga film minuni ei jõudnud. Koloratuurne näitlejateplejaad ei tee filmist filmi, süžee teeb. Ent selle filmi süžeele paneksin hindeks koolipoisi kolme. Hugh Grant alati-hoolitseva abikaasana, kes samas elas kaksikelu, jäi pisut arusaamatuks tegelaseks - oli see siis armastus? Kui jah, siis kas naise või tema raha vastu? Lisaks tõi Simon Helberg endaga filmi kaasa tükikese Big Bang Theory'st, ehk tema emotsioonid õrn-romantilise, hella käega klaverimängijana olid minu silmis ikka jälle kohmaka ja ebakindla Wolowitzi omad.
Väidetavalt põhines film tõsielusündmustel ja reaalselt olemas olnud inimesel, kuid kaootilis-kakofooniline kompott oli lõppkokkuvõttes lihtsalt väsitav. Jah, muidugi oli filmis oma sügavam mõte, oma mängu ilu, oma moraal, oma inimsuhete labürint, aga film ise ei motiveerinud seda kõike leidma ega selle üle juurdlema. Oli lihtsalt üks film. Igav, etteaimatav, ütleksin isegi, et ullikeste ärakasutamist propageeriv film.



SIIN saab seda filmi täispikalt netis vaadata (inglise keeles; vajalik on AdBlockeri kasutamine).

Pühapäev, 4. september 2016

Filmielamus: Kõik meestest Все о мужчинах

Üle pika aja üks täiesti tore ja vaadatav film.

Miks film meeldis? Ilmselt mängib siin suurt rolli see, et minu üles kasvamine jäi nõukaaega. Seetõttu on vene naljad, vene arusaamad asjadest mulle tihtipeale hoopis naljakamad kui noorematele generatsioonidele. Filmis oli palju ehedat äratundmisrõõmu. Vene pereväärtused, vene elu, vene semude omavaheline lõõpimine... nagu päris!  Oma ja tuttav!

Film räägib... üllatus-üllatus! ... meestest :) Venemaal on vändatud ka samanimeline seriaal, mis on Youtube'ist täiesti vaadatav, ning see film on omamoodi jätk kõigele sellele, mida seriaali episoodidest näha sai, ent ometigi täiesti iseseisev film, mille sisu mõistmiseks ei pea olema ühtegi varasemat seriaaliosa näinud.

Film räägib tavalistest, ehedatest /vene/ karakteritest, kellel on oma unistused, millele igapäevaelu taignarulliga pähe virutab, oma salasoovid, oma hirmud, ent ka oma õrnem ja hellem pool. Kes võivad küll unistada tont teab millest, ent lõpuks tõdevad ikka, et argipäev on argipäev ning sellest ei pääse. Ning et see argipäev polegi tegelikult - lõppkokkuvõttes - nii paha.

Dmitri Nagijev taksojuht Othellona oli omamoodi mõnus tegelane. Lõpus oleks muidugi tahtnud kirsiks tordil seda neegrinaist ka näha, aga ka ilma neegrinaisetagi oli filmil täitsa asjalik lõpp.

Kogu kinosaalirahva lemmik oli muidugi Grant, karikatuursuseni (ent samas heatahtlikult) stamp-portreteeritud vana mägede poeg Sotšist, kelle elu keerles poja unistuste täitmise ümber, ent kellest seesama poeg oli kaugeks jäänud nii geograafilises kui ka igas muus mõttes. Ning arusaamine, kui väärtuslik on isa-poja suhe, jõudis superstaariks saanud pojani siis, kui isa enam otsitavate seas ei olnudki, vaid tuli talle tuhatnelja läbi linna järele kihutada. Omamoodi kiidusõnu väärib Grant Tohhatjani näitlejameisterlikkus - kui vanameister ekraanil midagi rääkis, siis tundus, nagu poleks ta seda teinud mitte publikule, mitte tervele kinosaalile, vaid isiklikult mulle, muud inimesed kadusid maailmast sel hetkel ära. Või noh, kas just maailmast, aga kinosaalist küll :) Istusime Grantiga tema pisikese Sotši korteri pisikeses köögipugerikus, ja muudkui kuulasin ning noogutasin...

Filmi teine storyline on 49-aastasest mehest, kes plaanib kihluda noore pruudiga. Pruudi vanemad on heatahtlikud ja viisakad, leitakse ühine keel nii kalapüügiarmastuses kui autoremondis, ent midagi siiski jääb painama, midagi jääb välja ütlemata. Elu ilmselt ei ole nii lihtne, kui tulevane äiapapa on sinust kõigest ühe aasta võrra vanem. Samas aeg paneb ise lõpuks asjad paika, nagu ikka.

Kolmas tegevuslõng on kahest sõbrast, kes töötavad autoteisaldusettevõttes ning kes otsustavad oma elus puuduva vürtsi ise sinna tekitada. Täpsemalt - teemaks tõuseb naistevahetus, üheks ööks. Mis sellest loost edasi saab, tasub juba ise vaadata. Evakuaator-svingerid toovad filmi põhilise huumori. Kes paljuks ei pea ja pahaks ei pane, see naerab.

 Kindlasti pole "Kõik meestest" mingi sügavmõtteline šedööver, mis päevadeks enda lummusesse jätab. Kindlasti ei räägi see meile kõike meestest. Ent neile, kellele sobib ka selline meelelahutus, mille eesmärgiks on ainult tund-poolteist end mõnusalt tunda, ilma üleliigsetele asjadele mõtlemata ja kõiges sügavamat tähendust otsimata, sobib see film tõenäoliselt päris hästi.


Laupäev, 3. september 2016

Filmielamus: Mina enne sind

Jälle üks film, mille vaatamise kasuks otsustasin puhtalt näitleja pärast. Kes meist ei teaks Emilia Clarke'i võluva khaleesina Troonide mängust?

Nii et ma lihtsalt pidin selle filmi ära vaatama. Sest fänn olen ma, ja teisiti ei saa.

Lühikokkuvõte - naistekas ja nutukas. Natuke iirlaslikult lihtsameelne, natuke inglaslikult jäiga ülahuulega, ent ikkagi täitsa tore meelelahutus.

Clarke on Luisa rollis omamoodi hea valik. Võimukast khaleesist pole jälgegi, tegu allaheitliku, ent alati optimistliku ja altruistliku lillelapsega, kelles pole kübetki upsakust ega teesklust. What you see is what you get. Näoilmed, keskendumine, muhedus - kõik sobis sinna rolli. Suu kõrvuni simpletoni rollis ma teda varem ette ei kujutanud, aga nüüd juba kujutan. Aga ikkagi... paneksin filmile kümnest punktist heal juhul 6. Või 6 ja pool.

Miks? Aga miks peategelane pidi lõpus eutanaasia kasuks otsustama? Miks ei võinud ta edasi elada, eriti kuna tema mõttemaailm oli pisut päikeselisemaks muutunud? Saan aru, et valud ja nõrkus ja halvatus ja jõuetus ja kõik kokku võtab igaühel eluisu ära, aga eutanaasiat sinna filmi ei oleks tahtnud. Oleks tahtnud teistsugust lõppu, teistsugust raske olukorraga toime tulemise näidet, mis annaks emotsionaalset tuge kõigile neile, kes omaenda deemonite ja probleemidega maadlevad. Oleks tahtnud, et filmist jääks kõlama midagi sellist, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Aga ei saanud. Elu on raske? Noh, lõpetame selle elu siis ära, milleks pingutada, eks ole. Vaatamata sellele, et mõistus on korras, kõik rahalised vahendid edasi elamiseks on olemas, armastav pere ja kaaslane on olemas. Selle noore mehe elu ei olnud ju tegelikult läbi, oleks saanud küll, kui oleks tahtnud. Isegi tema varasem töökoht ootas teda tagasi. Ent Willile sobis ainult kas kõik või mitte midagi. Ehk siis antud juhul jäi valikuks mitte midagi.

Seetõttu jäi pärast filmi vaatamist kuidagi tühi tunne. Oleks-poleks. Natuke mõistetamatu tunne - milleks valida vabatahtlik surm elu asemel, mis mingeid rõõmupärleid siiski ju tõi? Küll see surm ka oleks tulnud, aga omal ajal, ega meist keegi suremata jää.

Mainin igaks juhuks ära, et kui te vaatate seda filmi deidiõhtul koos oma peikaga (ja peika on heteroseksuaalne), siis järgmisel korral ühiselt midagi vaadates teie peika teil filmi enam valida ei luba, vaid valib igaks juhuks ise. Sest mine sa tea.

Kui teil on brauseriks Mozilla, millel AdBlock peal, valdate inglise keelt ning te pole seda filmi veel näinud, siis siin saab seda originaalkeeles vaadata:


Me Before You - täispikk film

Filmielamus: Mehaanik: Ülestõusmine (Jason Statham, offkoorrss!)

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal ära vaadanud nii palju filme, et kui viitsiksin neist kõigist kirjutada, saaks minust päris kindlasti Eesti produktiivseim blogija. Ha!
Õnneks seda ohtu meil ei ole.
Mehaanikut läksin vaatama ikka sellesama vana hea Jason Stathami pärast, kes mulle kunagi Riskikullerist väga meeldima hakkas. Nüüd on ta muidugi jätkuvalt vana. Aga enam mitte eriti hea. Või olen ma ise nii palju muutunud, et ei tunne enam näiliselt enesekindlate meeste vastu samu tundeid, mis aaaaastaid tagasi? :P

Mehaanik filmina oli isegi täitsa tore. Nimekad näitlejad, palju rahvusvahelisi võttepaiku, omajagu actionit. Aga teisest küljest - igav, etteaimatav, mage. Ja see õnnetu kell! Ühes kaadris anti see naisule hoida, teises kaadris oli kell juba taas Stathami kalipsokäisel läikimas. Statham on ilmselt nagu Viplala, tahab, tinistab ära, tahab, tinistab tagasi. Neid loogikavigu oli filmis nii palju, et võin pea anda, et üle poole filmivaatajatest pööritas üle poole filmi ajast silmi. Kuigi jah, saal oli pime ja ma päris kindel selles ei ole.

Põhimõtteliselt räägib film mehest, kes on orbiidilt kadunud ja resideerub Rhiiu de Žaneirus (jaa, ma olen portugali keelt õppinud!) tasa ja targu, kuniks ta leitakse kurjami poolt, kes soovib temalt tellida kolme relvakaubitseja tapmist. Või noh, mis "soovib tellida", pigem käis see rohkem ultimaatumi kui palve vormis. Konks - mõrvad ei tohiks välja näha nagu mõrvad, vaid peavad välja nägema nagu õnnetusjuhtumid.
Meie tasa ja targu peategelane muidugi ei taha kedagi enam tappa, aga tema teele veeretatakse üks tore ja õilis naiska, kelle päästmiseks peategelane siiski peab need tapatalgud ette võtma. Kõik läheb nagu lepse reega, või noh, niivõrd kuivõrd. Kuniks peategelane otsustab, et ei, kuram, see ei lähe mitte, tapan hoopis töö tellija ära.
Ongi kogu film paari sõnaga kokku võetud.
Kas soovitan teistele vaadata? Kui midagi targemat teha ei ole, siis küllap võib jah kinno minna, aga kui midagi targemat ON teha, siis parem jätke vahele. Ehkki tegu actionfilmiga, ei andnud see film mingeid reaalseid emotsioone, mitte midagi, millest võiks pärast filmi lõppu edasi mõelda või juurelda. Boooring!

PS Tommy Lee Jonesi väline imidž oli täitsa tore. Plusspunkt filmile vähemasti sellegi eest.

IMDB - Mechanic - Resurrection

Pühapäev, 21. august 2016

Filmielamus. "...". Der krankste Film die ich je geschaut habe :( Total kranke Scheisse!

Absoluutne haige täispask.
On asju, mis sind muudavad. Muudavad su arusaamist elust ja inimestest murranguliselt.
Mõni päev tagasi ühel tuttaval heade sõpradega koos külas olles pakkus ta välja, et oli kuulnud ühest omamoodi õudusfilmist, mida ta ise pole veel vaadata jõudnud, aga kuna tegu kirjade järgi õudukaga, siis äkki võiksime seda kõik koos vaadata. Et tema tuttav oli seda kusagil filmifestivalil vaadanud ja väga rabatud olnud, see on väga paljudes riikides keelatud ja... seetõttu peaksime äkki vaatama?
Tehtud-mõeldud. Tal oli alla laetud uncut version ja hakkasime seda vaatama. Eelarvamustevabalt. Või noh, mitte päris vabalt, tegu ju "õudukaga" ja seetõttu arvasin, et küllalt seal tapmist ja sürrealismi parasjagu, äkki isegi omajagu brutaalne, aga kuna väljas oli veel valge ja vaatasime mitmekesi, siis äkki polegi nii õudne?
Oh. Jah.
Film algas pisut mittemidagiütlevalt, aga üsna pea purustati kõik tabud, mis normaalse mõistusega inimestel on (või peaks olema).
Ma ei nimeta siin selle filmi nime, sest tegu ei ole reklaampostitusega ja ma ei soovi kedagi üles kutsuda seda filmi vaatama. Soovin lihtsalt oma negatiivsed emotsioonid välja elada.  
Pean tunnistama, et ma ei suutnud seda lõpuni vaadata, ühel hetkel keeras seest nii tugevasti, et kui üks meie seast WC-sse öökima läks, siis pidin tormama vannituppa sama tegema. Ei suuda! Kui vannitoast välja tulin, et oma asjad võtta ja koju ära minna, öökis kolmas inimene juba köögis kraanikausi kohal. Oli see vast filmivaatamine... Ma isegi ei tea, kas keegi meist selle filmi päris lõpuni ka vaatas või lõpetati see horror poole pealt ära - ei kisu sellel teemal sõpradega rääkima. Ma ei taha teada.
Aga see osa filmist, mida nägin, jäi nii masendavalt painama, et ei saa mitte vaiki olla.
On asju, mida sa näed, ja ei saa pärast uuesti enam mitte-näha. Selle filmi nägemist ei saa tagasi võtta ning sellest on mul südamest kahju. Ainus lootus, et ajapikku see tülgastus ununeb.
Ma ei pea end üldse mingiks ninnu-nännuks, olen näiteks siit nimekirjast nii mõnegi hardcore õuduka elu jooksul ära vaadanud, kas või puhtast uudishimust. Mitte, et ma õudusfilme fännaks, lihtsalt kuidagi nii on juhtunud. Seni oli minu jaoks õudusfilmi standardiks midagi Hannibal Lecteri, Ringi ja Slaughtered Vomit Dollsi vahepealset. Hitchcock. De Palma. Cronenberg. Ja nii mõnigi veel. Kehutav, kohati õõvastav, jäle, aga unustatav. Sest sa ju tead, et see on film ja seetõttu võikalt ülepaisutatud.
Kas ma aga SEDA filmi kunagi unustada suudan, näitab ainult aeg. Tänaseks on filmi vaatamisest omajagu päevi möödas, aga okserefleks on siiani ehedalt alles.
Filmi peategelane on töötu eks-pornonäitleja Miloš, kellele pakutakse hulka raha, et teha oma karjääri viimane film. Kunstiline, kunstipärane film.
Mehe teadmata antakse talle pullide sugutungi suurendamiseks mõeldud seerumit ja muid drooge. Selle fakti mainimine ilmselt aitab aimata, millisesse valdkonda film kaldub. Ent mitte ainult. Äsjasündinud, alles nabanööriga beebi vägistamine, oma koolieelikust poja vägistamine (samal ajal vägistab vend kõrval poja ema), voodi külge aheldatud naise vägistamine ja matšeetega tal samal ajal pea maha raiumine, ketiga lakke riputatud ja väljatõmmatud hammastega naise lämmatamine talle peenist kurku surudes ja samal ajal nina kinni hoides ning surmajärgselt hellalt tema pead silitades ... Veri, jõhkrus, veri, jõhkrus, veri, jõhkrus... Kas jätkan stseenide loetelu? Läheb ainult hullemaks. Mängu tulevad mettalltorud, silmad...
Ma ei suuda mõista, mida produtsent selle filmiga öelda tahtis. Mis oli selle filmi eesmärk? Kes on selle filmi sihtgrupp? Kuidas on võimalik sellise sügava pasa tarbeks leida näitlejad, kes on nõus neid mõistusevastaseid rolle mängima? Võimalik, et poindist aru saamiseks oleks tulnud film lõpuni vaadata (IMDB spoileri põhjal lõpus peategelane tapab nii enda kui oma pere ning kui "võttegrupp" nad leiab, siis hakatakse filmima nekrofiilseid stseene, alustades lapsest).
Minust jääb lõpp nägemata, tänan ei. Kes siiski seda filmi vaadata plaanib, ärge vähemasti vaadake uncut versiooni, sellest jääb vist "tempel mällu igaveseks". Selle nägemist ei saa enam tagasi võtta.


PS Üks sõpradest, kellega filmi koos vaatasime, ütles täna, et ta luges, et kui autorilt hiljem küsiti, kas ta selle filmi puhul ka midagi kahetseb, siis vastas too, et ainult seda, et film oleks võinud olla veel rohkem üle võlli, tal olevat hiljem veel palju toredaid mõtteid tulnud... Kuul pähe, tõesti. :(

Pühapäev, 14. august 2016

Reisielamus: Florida

Kuigi reisist endast on juba mõni kuu möödas, üritan oma haugimälust midagi taastada ja kirjutada kõigist neist mõnusatest emotsioonidest, mida see väike puhkus teisel pool maakera pakkus.
Asi sai alguse sellest, et nägin netis Norwegiani lennuhindu, mis olid liiga odavad selleks et ma neile vastu suudaksin panna. Kohe leidsin ka väga hästi kokkuklappivad Tallinn-Kopenhaagen lennud ning järjekordne "enne tegutsen, pärast mõtlen" tegu oli tehtud.
Lennuajad olid niivõrd head, et hommikul ärkasin mõnuga ringutades oma kodus, maailma parimas voodis, seejärel sõitsime lennujaama ning täiesti märkamatult olime ühe ümberistumisega õhtuks juba Fort Lauderdale'is.
Pärast maandumist ja immigratsiooni läbimist läksime otse autorenti, Alamos ei olnduki peale meie mitte kedagi. Kuidas ma pärast pikka lendu välja nägin? Juuksed sorakil ja lennukipeatoest kergelt rasvaseks tõmbunud, meikimata ja kergelt hallikas näoilme, mugavad (aga mitte teab mis kaunid) lennusõiduriided ja nii edasi. Ei oleks kohe osanud arvatagi, et keegi minuga sellises seisus flirtida tahaks. Aga näe, võta näpust. Alamo leti taga seisis rastapatsidega tõmmu noormees, kes, ühes kõrvas kõrvaklapp ning tantsujalg all nõksumas, küsis reipalt: "hey, beautiful, how can I help you today?" Endal silmad säramas ja hindab mind pealaest jalatallani nagu miss Universumit. Minu jaoks on kõik vähegi tumedamad inimesed ühte nägu ja lisaks sellele veel ka ühevanused, aga julgen siiski pakkuda, et ta oli minust 15-20 aastat noorem. Eem... kok-kok-kok-kokutama võttis.
Ausalt öeldes ma sellise vastuvõtu peale isegi natuke nagu ehmatasin ja ei tulnud meeldegi kabedamalt kõndida või sirgemalt seista. Aga kuna ta oli nii noor, siis ma mõtlesin, et mis ma ikka siin flirdin. Toetasin kõhu vastu letti, panin küünarnukid leti peale nagu maanaine kunagi ja mühatasin, et mul on broneering, teeme ruttu, olen pikast reisist väsinud ja tahaks juba hotelli jõuda.
Noormees vastab, et nõu prooblem, aga me pakume teile veel sellist ja sellist värgindust, nagu Roadside Assistance jne. Nagu ma ei teaks, et see kõik on mõeldud lollikeste lüpsmiseks, ehk siis vastasin tõredalt iga asja peale eitavalt. Et mul on kõik olemas, mida vajan, autoklass sobib, lisakindlustusi ega Roadside'i ei vaja, liigume-liigume. Tõredalt, nagu ühele korralikule eestlasele kohane. Aga noormees... muutub veel lahkemaks! Veel flirtivamaks. Veel sümpaatsemaks. Vaatab silma, seejärel heidab kiire pilgu kahele poole, justkui kardaks, et keegi kuulab pealt, ja sosistab: Aga ma võin teile pakkuda kõrgema klassi autot, maksate juurde ainult 55 dollarit kogu rendiperioodiks ja saate convertible või sportauto! Te olete nii kaunis blond naine, mis te selle full size pereautoga ikka sõidate, võtke midagi ägedamat, midagi põnevamat!
Huh, oskavad nad alles müüa. Muidugi oleks ma hetkega convertible võtnud, kui... poleks mitte olnud jaanuarikuu, aasta kõige tuulisem aeg. Kus vihmahoogusidki oodata. Ilmselgelt oli neil hea convertible pakkumine, kuna keegi teine nendega sellisel ajal lihtsalt ei sõida. Aga kes mu juuksed pärast lahtises autos sõitmist lahti kammiks?
Olin tõre eestlane edasi ja ütlesin, et ei, mulle sobib algne plaan ja midagi juurde osta ei soovi. Thank you very much though. Ja noormees ei olnudki nördinud. Naeratusega vormistas mulle lepingu, ise jätkuvalt ühest kõrvaklapist tuleva nähtamatu muusika saatel tantsu nõksutades, ning soovis mõnusat puhkust. Lõpuks pressisin endal ka naeratuse välja ja küsisin, mis lugu ta parajasti kuulab. Seda lugu kuulas:

Ausalt öeldes tekkis kohe soov Ameerikasse elama kolida, kui seal nii toredad inimesed on.
Valisime oma full size reast punase Chrysleri. Valin rentides põhimõtteliselt alati punase auto, kuna oma rendiautot ei pruugi suurtes parklates kohe ära tunda. Punane värv on alati abiks, kuna enamik inimesi punasega ei sõida. Kotid pagasiruumi, süüde sisse ja navigaator tööle. Navi ei hakanud kohe funktsioneerima. Lohutasin end sellega, et oleme mitme korruse betooni keskel, siia lihtsalt signaal ei jõua. Sõitsime välja ja jäime teeservas (loomulikult parkimiskeelu alal) gps signaali ootama.
Ootama jäimegi. Nimelt meenus läbi udu, et pärast eelmist USA reisi täiendasin oma navis Euroopa kaarte ja kuna neil oli maht suht suur, siis... kustutasin USA kaardid ära ju. Et neid ei lähe lähiajal vaja ju. Aga enne seda reisi oli selline väike pisiasi meelest ära läinud.
Telefoni ei olnud ka taibanud enne reisi Google Mapsi Florida kaarti sisse tõmmata, "sest autonavi on kaasas"... Hmm. Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. Autost välja ja tipa-tapa uuesti oma kena noormehe juurde leti äärde. Navi rentima. 73 dollarit pluss maksud läks.
Hiljem naersime, et oleks võinud a) andmeside sisse panna ja vähemasti hotelli sõita, et google kaart wifi kaudu alla laadida ja hiljem telefoniga navigeerida või b) sõita esimese kaubakeskuseni ja osta odavaim navi, mis oleks ilmselt soodsam tulnud ja lisaks pärast ka endale jäänud, ehk siis oleks selle raha eest midagi püsivat saanud. Aga kui seda kiiret taipu pole antud, siis pole teda antud.
Hotelli jõudsime vahejuhtumiteta ja hotell ise oli võrratu. Asustasime end Hollywood beachile, selle tagamõttega, et hea lähedal lennujaamale ning piisavalt lähedal ka Miamile, ent oluliselt odavam ja meeldivama liiklusega kui Miami South Beach ja Ocean Drive.
Hotelli (Caribbean Resort by the Ocean) kõrval asus jalgratta- ja segwaylaenutus, rand ja promenaad oli kohe ukse all. Tegime sealt väljasõite Miamisse, Everglades'i alligaatoreid vaatama ja õhkpaadiga sõitma, nautisime head sööki, öist liivaranda ja mõnusat melu ning kulutasime ligi päeva Sawgrass Millsi kaubakeskuses, kus õhtu lõpetasime kinoskäiguga.
Käisime ka käisime ühel võrratul kontserdil (bucket list - another item checked off) ning veel kord sain selle üle imestada, kui erinevad on maailmas inimesed. Kui Eestis vaatab publik esinejat enamasti kriipsukspressitud suuga ja tuimalt paigal istudes, siis seal kargas rahvas oma toolidelt püsti ammu enne artisti lavale saabumist. Kui see artist lõpuks saabus, siis tahtis kisa saali katuse pealt ära viia, ning seesama - ja kohati isegi võimsam - kisa ei lakanud kogu kontserdi vältel hetkekski. Võimas. Väsitav, aga võimas.


Mis puudutab Evergladesi ja alligaatoreid, siis... neid me eriti ei näinud. Peale ühe vaevu veest väljas oleva ninaotsa. Ilm sattus olema pilvine ja kergelt tibutas. Alligaatorid on teatavasti sellised loomad, kes vajavad ainevahetuse käigushoidmiseks sooja ja päikesevalgust. Ehk siis pinnale ja kaldale tulevad ainult päikeselise ilmaga, külmema ilmaga kaevuvad pigem põhjamutta. Kas keegi meile sellest sõnagi poetas, kui pileteid ostsime? Muidugi mitte. Aga tagasiteel meie muhe giid (kes on vaadanud Gator Boys reality sarja? Sellessamas gatorpargis käisimegi) oli nii lahke ja selgitas alligaatorite hingeelu veidi lähemalt. Tundus, et poole tunniga saime täitsa alligaatorieksperdiks kohe. Alligaatoril ja krokodillil teen nüüd une pealt kohe vahet, värvi ja koonukuju järgi. Vohh!
Samas täiskiirusel õhkpaadiga üle vee ja läbi kõrkjate ja sawgrassi sõita, tuul kõrvus tuhisemas, oli ka väga äge.

Lisaks  show ja tekst, mida giid ameerikapäraselt valjuhäälselt ja ülevoolavalt pakkus.



Sõidu lõppedes paluti kõik "etendusele", kus (minu meelest vägagi hulljulge) stiilne nahktagis gatorboy paljajalu (!) ning pealtnäha ka relvitult (?) sinna alligaatorivanni solberdas, ühel alligaatoril sabast kinni võttis, looma veest välja tiris ja hakkas tema peal erinevaid trikke näitama, tal seljas istudes, lõugu lahti tehes, oma näppe talle suhu pannes ning lahtise suu vahelt kätt kiiresti läbi tõmmates. See viimane oli selline sekundi murdosa mäng, sest lõuad lõksusid korraliku plaksuga kinni täpselt samal hetkel, kui käsi millimeetri ulatuses juba lõugade vahelt eemale oli jõudnud.
Eriti huvitav kogemus oli see, et kui mees vanni astus, siis ei tormanud kõik alligaatorid silmade põledes urinal ja lõrinal ta paljaid jalgu ründama, vaid... hiilisid teise basseiniotsa ja keerasid pea ära. Et nagu... "Tricks? Again? Whoa, no, thanks, I'm good, don't choose me, take my friend instead." :D
Fun fact: krokodillilistel on need lihased, mida nad kasutavad lõugade kokku surumiseks, üle 600 korra tugevamad, kui need, mida nad kasutavad lõugade lahti tegemiseks. Ehk siis kui taltsutaja hoiab käega alligaatoril lõugu kinni või paneb plaastri või kummilindi ümber lõugade, siis loom neid lahti lükata ei jõua.



Elamus oli hea, aga alligaatorite mittenägemine jättis natuke hinge kripeldama. Tegime kiire ekspromtotsuse, et läheme külastame ühte gatorparki veel. Et tekiks võrdlusmoment ja et äkki siiski mõni alligaator ka end näitab. Aega ju oli ning lõppkokkuvõttes olime ju puhkusel, mitte sõjaväekoolis, kus kõik peab plaanipäraselt käima.
Teise parki jõudes tegime kõigepealt ühe toeka lõunasöögi (jah, sõime ka alligaatorinagitsaid) ja täis kõhuga uuesti lõpututele vetele kihutama minna oli igati meeldiv. Kahjuks teise pargi giid oli nii tagasihoidlik ja vaikne, et emotsioonid jäid jahedamaks kui Gator Boys pargis, kuid loodus, vesi, loomad-linnud ja mahe ilm kompenseerisid alligaatorite puudumise (teatud määral) ning lahkusime... väsinud, aga õnnelikena :) Endless River of Grass on tõepoolest lihtsalt üks Lõputu Rohujõgi...




Miamis ja lähirandadel tiirutamisest isu täis, võtsime suuna Orlandole. Paar aastat tagasi Los Angeleses nähtud muusikali  "Book of Mormon" viisid peas ümisemas, oli Orlando ammu juba mu soovide nimekirjas. Muidugi ei vastanud Orlando ühelegi mu ootusele ega ettekujutusele, aga iseenesest on see oma teemaparkide ja meelelahutusvõimaluste poolest jällegi üks äraütlemata tore koht.



Aga tulen nüüd teemast kõrvalekaldumise juurest Orlandosse tagasi ja pean mainima, et kõigist maailma seni külastatud meelelahutuspaikadest on minu nüüdne lemmik "Discovery Cove".
See on üks uskumatult chill paik, kus päev otsa on maitsvad toidud hinna sees, lisaks ujumisvarustus, asjalikud ja sõbralikud giidid ning enamasti ka hea ilm - ikkagi Florida.

Discovery Cove läheb ajalukku ka sellega, et tõin seal kuuldavale oma elu kõige kõvema röögatuse, mille peale kogu Discovery Cove teemapark hetkeks vakatas. Ilmselgelt pool Orlando linna ka.
Ei, ma ei ehmu kergesti ja üldiselt olen pigem tuim tükk ning vaatan alati kerge kõõritusega nende poole, kes ehmatusest kiljuma hakkavad. Aga seekord olin ise see draamakuninganna, kes kogu kopsumahtu appi võttes end maailmale parimast küljest näitas.
Nimelt on Discoverys suur korallilaguun, kus saab kalade vahel ja seas maski ja toruga ujuda; klaasseina taga on ka haid, kuid kuna vee sees klaasseina ei taju, on tunne nagu need haid oleksid kohe su kõrval. Aga haid haideks, kiljuma pani mind hoopis üks suur lai rai, kes selja tagant ligi ujus. Seisin parasjagu madalas vees püsti ja üritasin maskist udu välja loputada, kui tundsin, kuidas miski libe asi mu jalga puudutas ja kui pilgu alla vette keerasin, siis vaatas külje pealt vee alt vastu üks ligi meetrise läbimõõduga tume latakas. Mu aju ei registreerinud ära, et see on lihtsalt üks laisklevalt heljuv rai, enne läks juba suu lahti ja kostus erakordselt läbilõikav kisa. Millele järgnes homeeriline naer, kui olin aru saanud, kui tobe see olukord oli. Naer on muidugi ka väga vabastav ja pinget langetav tegevus :D Stingray, you stinker!

Pärast lõputut ujumist ja vee sees heljumist, mitut tasuta söögikorda ja piiramatut kogust näkse, jooke ja slushisid, pärast õhk-kiivritega veesügavustes jalutamist
ning korallilaguunis kaladekaardilt uute liikide kogumist ja ära määramist mõtlesime, et mis me sinna aviaariumisse ikka läheme, mida algselt viimasena plaanisime külastada, on juba omajagu häid emotsioone saadud ning mida see linnuvärk ikka nii väga pakub. Ent pakkus, oi, kuidas pakkus!
Aviaarium on mitmest omavahel ühenduses võrkkatusega ruumist koosnev jalutusrada, kuhu sisseastudes saad võtta (tasuta!) omale kaasa linnutoidutopsid ning seejärel saad näha nii palju erinevaid troopilisi ja mittetroopilisi põnevaid (ja inimsõbralikke) linde, et unustad täitsa märkamatult oma suu lahti. Ja need linnud lendavad sulle kätele, õlgadele ja pähe nagu õiged mehed kunagi.


Kui küsite, kuhu ma Floridas tagasi läheks, siis just see on see koht. Käisime nii Universali mõlemas pargis kui Disney kahes pargis (ajapuudusel teistesse ei jõudnud, pidime valiku tegema), ning jah, teemapargid on hämmastavad ja vahvad, kuid minul migreenikuna tekib tavaliselt juba pärast esimest 2-3 raputavat atraktsiooni migreen ja pole just eriti lõbus vastu kulmuluud loksuvate ajudega kusagil lõbustuspargis lustida. Samas suure Harry Potteri fännina tegin ma muidugi läbi nii Sigatüüka Expressi kui kõik muud HP Worldi atraktsioonid ning palju ei puudnud, et ma oleks omale ka sealt keebi jm koolirõivad ostnud. Mis mind takistas, oli see, et ma ei suutnud otsustada, millisesse majja ma peaksin kuuluma. Gryffindori? Slytherini? Sõõlamiskübaral oli kahjuks puhkepäev, nii jäigi garderoob moekate rõivastega täiendamata. Sest raudselt oleks ma selle HP filmidest tuntud keebiga siin Eestiski ringi käinud, kindlapeale. Põlvikud, keep, lips, kübar - check!



Tagasi lendasime Orlandost ja esimest korda elus magasin lennukis sügavalt ja mõnuga. Põhimõtteliselt kogu tee. Kui Kopenhaagenisse jõudsime, olin reibas ja puhanud. Lend Tallinna väljus samuti enam-vähem kohe, nii et olime peatselt vahejuhtumiteta kodus.
Kokkuvõtteks - kõik sujus. Häid emotsioone kuhjaga ja rohkemgi veel.

55 küsimust

Hm, minu viimasest postitusest on vaevu aasta möödas? Sellise kilpkonnatempoga saan ju dekaadis kümme postitust kokku! Life goal - check!
Kuna mul see enese avamine läheb väga vaevaliselt, isegi mitte üle kivide ja kändude, vaid pigem üle mägede ja kuristike, siis lähen korra lihtsama vastupanu teed ja kopeerin siia blogijate seas ringleva küsitluse. Et noh, äkki ühte või kahte inimest ligi seitsmest miljardist siiski huvitab.

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?
Pole vahet. Tihti lahti.
2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Absoluutselt. Enamasti jäävad aga vannitoakappi seisma, ega ma neid ei kasuta. Lisaks hiivan alati hotellilogoga pastakad ära. Ja kilesse pakitud toasussid.

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Mulle pole kordagi ühtegi sellist ajakirja kätte sattunud, kus mingeid kuponge oleks. Kas Eestis on midagi sellist olemas?
4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Oleneb, millised on pagemisvõimalused. Kui pagemisvõimalused on nigelad, siis pigem karu (eriti kui see on näiteks pisitilluke karu), sest tema puhul on lootust, et kõva kisa peletab eemale (või saab talle kas või näpud silma torgata), tigedaid mesilasi ei peata miski.
5. Kas Sul on kortsud?
Japp. Eriti silmapaistev on kurjusekorts, muid kortse minimaalselt.
6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Mitte alati. Aga püüdlen küll sinnapoole.
7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Eeem... ei?
8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Jah. Iga ilmaga. Igas vanuses.
9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Mitte eriti. Võib-olla üksikud nõksud, aga kindlasti mitte pikka tantsu.
10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Olen pliiatsiotsa huulte vahele pannud, aga ei näri. Küüsi ka pole kunagi elus närinud.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
160 cm laiune.
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Enrique Iglesias "Duele El Corazón". Mulle meeldivad selle sõnad ka väga. Stiilis mulle ei lähe korda, et sa temaga magad, tahan sind ikka. Tantsiksin sinuga kogu öö, kuni jalad valutama hakkavad. Temaga olles valutab sul süda, aga minuga ainult jalad :)
Olen väga suur ladina ja romantilise tümpsu austaja. Kaasaegne klubimuss üldiselt ei sobi, nõu tänks.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Jah, väga okei. Inimesed, tundke end vabalt. Lisaks on roosa mu lemmikvärv ja roosat kandvad mehed saavad kohe mõttelisi plusspunkte.
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Oh ei.
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Vett või piima või keerifi.
16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Eelistan midagi vürtsikat.
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Piima-juurviljasupp. Tomativõileib Pärnu vormileival või Rukkipalal. Martsipaniõunad. Magusad kollased kirsid. Sonata maasikad. Hautatud sealiha rõõsa koore kastmes.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Pole sellist.
19. Millal Sa viimati kirjutasid kellelegi kirja paberil?
Ei mäleta. Vist koolis. Sellest on väga palju aastaid möödas.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?
Ei. Aga muruniidukil oskan. Asi seegi.
21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?
Jah. Korduvalt.
22. Mis on Sinu lemmikvõileib?
Ükskõik, millises kombinatsioonis, mis sisaldab tomatit soola ja pipraga.  Või forellimarja soola, pipra ja sibulaga.
23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?
Ajakava kõigub kohutavalt.
24. Kas Sa oled laisk?
Jah, igal pool, kus saan, olen nii laisk kui võimalik.
25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end kadri- ja mardipäeval riietasid? (originaal Halloweenil)
Ei mäleta. Enamasti mingiks mutikeseks.
26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
Eesti, vene, inglise täiesti vabalt. Soome mõõdukalt, hispaaniat loen ja ise räägin, aga kõnekeelest EI SAA ARU, sest enamasti räägitakse nii kiiresti ja osa rääkijaid ei häälda s-tähte välja. Košmaar. Ainult Mehhikos räägitavast hispaania keelest saan aru, no nii.. mõõdukalt. Saksa ja ladina keelt olen õppinud, aga ei mäleta enam.
27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?
"Imeline Teadus" ning "Kodu ja Aed".
28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Jah. Aga mitte televiisorist, striimin netist. Hetke lemmikud on Devious Maids ja Mistresses. Reality showsid vaatan ka mitmeid.
29. Kas Sa kardad kõrgust?
Vist mitte. Benjit siiski ei hüppaks. Aga zipline on tore.
30. Kas Sa laulad autos?
Hirmsasti.
31. Kas Sa laulad duši all?
Ei.
32. Kas Sa tantsid autos?
Oo jaa. Autos olen kõva tantsulõvi.
33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?
Kooliajal. Ehk peaaegu sada aastat tagasi.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Absoluutselt mitte.
35. Kas jõulud on stressirohked?
Ei, mulle meeldivad jõulud. Väga armas väljamõeldis inimkonna poolt.
36. Lemmikkook?
Ema tehtud maasikamoosiga rullbiskviit.
37. Kas Sa usud vaimudesse?
Ei. Bullshit. Võin öösiti surnuaial jalutada nagu vana mees, ükski lihas ei liigu.
38. Kas Sul on olnud kunagi deja- vu tunnet?
Ei mäleta, et oleks olnud. Aga ma paljusid oma eluseiku ei kipu nagunii mäletama.
39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
Jah, mitmeid, aga mitte iga päev. Võtan kuidas juhtub ja meelde tuleb.
40. Prisma, Selver või Rimi?
Maksimarket.
41. Nike või Adidas?
Muddyfox on minu elustiiliga kohaseim.
42. Cheetos või Lays?
Pringles või siis Santa Maria maisichipsid jalopenoga.
43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Päevalilleseemned. Mammiga pakis.
44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Jah.
45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
Jah. Arvan, et kõik saavad.
46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Kui, siis mõnda filmi vaadates, nagu näiteks La Vita e Bella. Pikk film, mille esimene pool venis ja mõtlesin vaatamisest loobuda, aga filmi teine pool möödus pisaraojades ja emotsioonitulvades.
47. Kuum või külm tee?
Kuum. Külm never.
48. Tee või kohv?
Oleneb meeleolust ja aastaajast. Talvel kindlasti tee, suvel rohkem kohv.
49. Mis on Sinu lemmikvärv?
Oranž ja roosa jagavad esikohta.
50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Eem... ja?
51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Hästi mitte, aga oskan. Ma olen pigem supleja kui ujuja.
52. Oled kunagi mingi võistluse võitnud?
Jah.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Ei oma arvamust.
54. Kas Sa vingud niikaua,  kuni saad oma tahtmise?
Ma ei vingu. Olen konkreetne. Enamasti saan oma tahtmise küll, kui selle saamisse energiat panustan.
55. Kas Sa oled kannatlik?
Jah. Olenevalt olukorrast isegi väga. Aga on olukordi, kus on nulltolerants.