Pühapäev, 21. august 2016

Filmielamus. "...". Der krankste Film die ich je geschaut habe :( Total kranke Scheisse!

Absoluutne haige täispask.
On asju, mis sind muudavad. Muudavad su arusaamist elust ja inimestest murranguliselt.
Mõni päev tagasi ühel tuttaval heade sõpradega koos külas olles pakkus ta välja, et oli kuulnud ühest omamoodi õudusfilmist, mida ta ise pole veel vaadata jõudnud, aga kuna tegu kirjade järgi õudukaga, siis äkki võiksime seda kõik koos vaadata. Et tema tuttav oli seda kusagil filmifestivalil vaadanud ja väga rabatud olnud, see on väga paljudes riikides keelatud ja... seetõttu peaksime äkki vaatama?
Tehtud-mõeldud. Tal oli alla laetud uncut version ja hakkasime seda vaatama. Eelarvamustevabalt. Või noh, mitte päris vabalt, tegu ju "õudukaga" ja seetõttu arvasin, et küllalt seal tapmist ja sürrealismi parasjagu, äkki isegi omajagu brutaalne, aga kuna väljas oli veel valge ja vaatasime mitmekesi, siis äkki polegi nii õudne?
Oh. Jah.
Film algas pisut mittemidagiütlevalt, aga üsna pea purustati kõik tabud, mis normaalse mõistusega inimestel on (või peaks olema).
Ma ei nimeta siin selle filmi nime, sest tegu ei ole reklaampostitusega ja ma ei soovi kedagi üles kutsuda seda filmi vaatama. Soovin lihtsalt oma negatiivsed emotsioonid välja elada.  
Pean tunnistama, et ma ei suutnud seda lõpuni vaadata, ühel hetkel keeras seest nii tugevasti, et kui üks meie seast WC-sse öökima läks, siis pidin tormama vannituppa sama tegema. Ei suuda! Kui vannitoast välja tulin, et oma asjad võtta ja koju ära minna, öökis kolmas inimene juba köögis kraanikausi kohal. Oli see vast filmivaatamine... Ma isegi ei tea, kas keegi meist selle filmi päris lõpuni ka vaatas või lõpetati see horror poole pealt ära - ei kisu sellel teemal sõpradega rääkima. Ma ei taha teada.
Aga see osa filmist, mida nägin, jäi nii masendavalt painama, et ei saa mitte vaiki olla.
On asju, mida sa näed, ja ei saa pärast uuesti enam mitte-näha. Selle filmi nägemist ei saa tagasi võtta ning sellest on mul südamest kahju. Ainus lootus, et ajapikku see tülgastus ununeb.
Ma ei pea end üldse mingiks ninnu-nännuks, olen näiteks siit nimekirjast nii mõnegi hardcore õuduka elu jooksul ära vaadanud, kas või puhtast uudishimust. Mitte, et ma õudusfilme fännaks, lihtsalt kuidagi nii on juhtunud. Seni oli minu jaoks õudusfilmi standardiks midagi Hannibal Lecteri, Ringi ja Slaughtered Vomit Dollsi vahepealset. Hitchcock. De Palma. Cronenberg. Ja nii mõnigi veel. Kehutav, kohati õõvastav, jäle, aga unustatav. Sest sa ju tead, et see on film ja seetõttu võikalt ülepaisutatud.
Kas ma aga SEDA filmi kunagi unustada suudan, näitab ainult aeg. Tänaseks on filmi vaatamisest omajagu päevi möödas, aga okserefleks on siiani ehedalt alles.
Filmi peategelane on töötu eks-pornonäitleja Miloš, kellele pakutakse hulka raha, et teha oma karjääri viimane film. Kunstiline, kunstipärane film.
Mehe teadmata antakse talle pullide sugutungi suurendamiseks mõeldud seerumit ja muid drooge. Selle fakti mainimine ilmselt aitab aimata, millisesse valdkonda film kaldub. Ent mitte ainult. Äsjasündinud, alles nabanööriga beebi vägistamine, oma koolieelikust poja vägistamine (samal ajal vägistab vend kõrval poja ema), voodi külge aheldatud naise vägistamine ja matšeetega tal samal ajal pea maha raiumine, ketiga lakke riputatud ja väljatõmmatud hammastega naise lämmatamine talle peenist kurku surudes ja samal ajal nina kinni hoides ning surmajärgselt hellalt tema pead silitades ... Veri, jõhkrus, veri, jõhkrus, veri, jõhkrus... Kas jätkan stseenide loetelu? Läheb ainult hullemaks. Mängu tulevad mettalltorud, silmad...
Ma ei suuda mõista, mida produtsent selle filmiga öelda tahtis. Mis oli selle filmi eesmärk? Kes on selle filmi sihtgrupp? Kuidas on võimalik sellise sügava pasa tarbeks leida näitlejad, kes on nõus neid mõistusevastaseid rolle mängima? Võimalik, et poindist aru saamiseks oleks tulnud film lõpuni vaadata (IMDB spoileri põhjal lõpus peategelane tapab nii enda kui oma pere ning kui "võttegrupp" nad leiab, siis hakatakse filmima nekrofiilseid stseene, alustades lapsest).
Minust jääb lõpp nägemata, tänan ei. Kes siiski seda filmi vaadata plaanib, ärge vähemasti vaadake uncut versiooni, sellest jääb vist "tempel mällu igaveseks". Selle nägemist ei saa enam tagasi võtta.


PS Üks sõpradest, kellega filmi koos vaatasime, ütles täna, et ta luges, et kui autorilt hiljem küsiti, kas ta selle filmi puhul ka midagi kahetseb, siis vastas too, et ainult seda, et film oleks võinud olla veel rohkem üle võlli, tal olevat hiljem veel palju toredaid mõtteid tulnud... Kuul pähe, tõesti. :(

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar