Reede, 9. september 2016

Filmielamus: Ben Hur

Ma ei saanud isegi aru, kas see film mulle meeldis või ei. Kindlasti oli see hea film, hästi tehtud nii näitleja- kui režissööritöö poolest, aga kas vaataksin teist korda veel? Oh jumal, ei. Kui film lõppes, siis oli hea meel, et läbi sai. Kuigi, kui küsida, et mis ei meeldinud, siis vastust nagu ei olegi - tegelikult oli ju hea film. Pigem oli probleemiks see, et tänapäeva paljunäinud (loe: palju filme näinud) inimesena ei üllata enam miski, mitte miski ei tekita enam aukartust oma võimsuse või eriefektide ees - kõik on "üks ja sama jama". Mitte, et seal filmis palju eriefekte oleks olnud - omajagu neid siiski oli, seda küll, aga lõppkokkuvõttes ütleks, et film nagu paljud teisedki.

Sisu oli, aga samas olid karakterid kohati multifilmilikult üle võlli keeratud. Ning nagu sellest üksi ei piisanud, et Juuda ema ja õde ellu jäid - lisaks paranesid nad ka nagu võluväel pidalitõvest, piisas vaid ühest vihmasajust Jeesuse risti löömise päeval. Et nagu...
Saan aru, et nii piibel kui selle ümber käivad legendid ja stoorid ongi pahatihti reaalsusest kaugel, aga pragmaatilise skeptikuna ei kutsu minus mingit vaimustust esile see, kui mingit mitte-usutavat asja usutava asja pähe müüa üritatakse. Sellest ka "meh"-elamus filmi vaadates. Et nagu oli ja ei olnud ka. Vaatamist väärt, seda siis.
Ja kui ma ei eksi, siis on Ben-Hurist tehtud ühtekokku kuus ekraniseeringut. Kas viiest ei oleks tõesti piisanud? Viimase filmi loojad tundsid, et tahavad veel midagi öelda, mida eelnevad 5 meeskonda ei olnud veel öelnud? Aga mis see oli siis? Palun selgitage rumalale.

Kahtlemata mulle meeldisid filmis peategelasi mänginud mehed. Mitte näitlejad kui sellised, vaid mehed, kelle karaktereid nad kehastasid. Mmmm...millised mehed! Silm puhkas ning näitlemisoskustel polnud üldse viga. Lisaks on Freeman minu silmis juba lapsest saati Jacksoni kõrval üks sümpaatsemaid mustanahalisi näitlejaid olnud. Samuel L. Jacksoni mõtlen, mitte Michaeli.

Millised kostüümid (okei, jätame siit teemast praegu ekraanil nähtud akrüüli ja plastmassi välja), milline hipodroomiareen Jeruusalemmas! Filmi kunstiline juht oli väga tasemel ja rohkemgi veel, müts maha. Freeman oma tuareegi-rõivastuses oli väga efektne. (Tegelikult ma muidugi ei saanudki aru, kes-asi ta oli, ilmselt keegi berberi rahvastest, äkki must maur?) Ning siis tuli nagu - "tolks, Pisuhänd" - ekraanile imal, ülepingutatud ja "juustune" Jeesus...

Sisu ümberjutustamine läheks pikale, kellele huvi pakub, siis sama film on saadaval mitmes ekraniseeringus. Samuti raamatuna. Sisu iseenesest on olemas ja lool on isegi moraal olemas - armastus võidab. Samas reaalses elus ei võida see armastus tühjagi, see on siililegi selge, võidab tugevus ja vägivald, nii et minge rääkige seda armastuse ja andestuse juttu oma vanaema kassile - täpselt selline emotsioon valdas mind filmi lõppedes.

Väga häiris hobuste kukkumis-stseenide lähedalt näitamine. Kui filmides inimesed surevad, kukuvad, saavad haiget - on mu emotsiooniks enamasti: "noh ja siis?" Aga kui sama juhtub loomadega, tõmbab mul sisikond sees kokku ning tahaks selle kaadri silmist ja mälust samal hetkel kustutada, sest seda taluda on lihtsalt liiga raske. Filmis oli neid hobuste käkaskaela kukkumisi mitu-mitu korda näha, ning vastavalt tegi mu süda sees mitu-mitu ootamatut jõnksu, mis alateadlikult seest õõnsaks võttis.
Lisaks libises mul silmist mööda, mis haigus sellel Aliyal (valgel hobusel) siis oli, mida söe söötmisega raviti? Mis see eestikeeli oli? Filmis oli tõlgitud mingiks m-tähega haiguseks, mis mulle meelde ei jäänud. Need ei olnud siis koolikud? Aga mis haigus see oli? See küsimus jäi mulle mällu kummitama ning pole tänaseni üle (ega vastust) saanud.

Ilmselgelt pole meil enam aasta 1959, mil üks selle filmi varasemaid versioone loorbereid lõikas ning Oscareid kimbuga kotti pistis. Ning sellest on mõnes mõttes kahju, kuna tekib küsimus, et MIDA siis tänapäeva inimesele oleks tarvis filmis näidata, et ta tunneks samasugust aukartust, võimsat elamust, nagu toonased filmivaatajad tõenäoliselt tundsid? Jah, galeeriorjade stseenid olid mõjuavaldavad, ent teisest küljest meenus sarkastiline anekdoot - "Nii-nii, hea uudis - täna on teil hommikupoolik vaba. Aga pärastlõunal tahab kapten veesuuskadega sõita."

Ning filmi lõpustseen - kaks (kasu)venda Ben-Hur ja Massala uljalt hobustel võidu kihutamas. Ent Massalal oli ju jalg äsja reiest saadik amputeeritud - no sorry, aga KUIDAS sa sellises olukorras kergendamist kasutad, mis kihutava hobuse seljas elementaarne on? Nagu... halloo? Ah? (installeeri siia mõtteline silmade pööritamine)


Teisipäev, 6. september 2016

Filmielamus: Florence Foster Jenkins

Oh ja Ah matkal, ütleks selle filmi kohta lühidalt. Et nagu kõik eeldused heaks filmiks saamiseks on olemas, taheti parimat, aga välja kukkus... nagu alati. Mittemidagiütlev. Või natuke nagu ütles midagi ka, aga ütelung kohale ei jõudnud. Ühesõnaga - ei kõnetanud.

Ainus, mis seda dramöödiat vaadates veelgi tugevamat kinnitust leidis, on minu veendumus, et Meryl Streep on VÄGA hea näitleja. Siit tuleb raudselt tema Oscari nominatsioon number 20-või-mis-ta-nüüd-oligi. Ent hea(de)st näitleja(te)st üksi ei piisa, et filmi kaasahaaravaks teha.

Filmi sisu on põhimõtteliselt ühe vananeva miljonärinna lugu, kes tänu muusikaarmastusele trotsib oma rasket haigust, abikaasa truudusetust, hirme väikeste asjade ees. Tänu häältele, mis tema peas tunduvad talle endale väga kaunid (teistele ilmselgelt mitte nii väga), tuleb ta kõigest võitjana välja, kuniks ühel hetkel - tänu reaalsele tagasisidele elust enesest - murdub ja hääbub. Oli ta teatud määral psüühilise puudega või lihtsalt pisut lihtsameelne, oli ta hoopis ekstravagantne muusikagurmaan, keda kasutati ära, või hingestatud seltskonnadaam, kellele tema muusikalised fopaad tänu tema erakordselt sümpaatsele isiksusele andeks anti - ei tea.  Ja ausalt öeldes, ei hakanud huvitama ka. Jah, eks me kõik oleme mõnes mõttes sarnased wannabe-primadonnad, aga selleks, et me läheksime Carnegie Halli lavalaudadele end ja oma olematuid andeid näitama, peaksime olema ilmselt eelnevalt teatud raviasutusest põgenenud.

Võib-olla ma ei suutnud filmi piisavalt süveneda, aga film minuni ei jõudnud. Koloratuurne näitlejateplejaad ei tee filmist filmi, süžee teeb. Ent selle filmi süžeele paneksin hindeks koolipoisi kolme. Hugh Grant alati-hoolitseva abikaasana, kes samas elas kaksikelu, jäi pisut arusaamatuks tegelaseks - oli see siis armastus? Kui jah, siis kas naise või tema raha vastu? Lisaks tõi Simon Helberg endaga filmi kaasa tükikese Big Bang Theory'st, ehk tema emotsioonid õrn-romantilise, hella käega klaverimängijana olid minu silmis ikka jälle kohmaka ja ebakindla Wolowitzi omad.
Väidetavalt põhines film tõsielusündmustel ja reaalselt olemas olnud inimesel, kuid kaootilis-kakofooniline kompott oli lõppkokkuvõttes lihtsalt väsitav. Jah, muidugi oli filmis oma sügavam mõte, oma mängu ilu, oma moraal, oma inimsuhete labürint, aga film ise ei motiveerinud seda kõike leidma ega selle üle juurdlema. Oli lihtsalt üks film. Igav, etteaimatav, ütleksin isegi, et ullikeste ärakasutamist propageeriv film.



SIIN saab seda filmi täispikalt netis vaadata (inglise keeles; vajalik on AdBlockeri kasutamine).

Pühapäev, 4. september 2016

Filmielamus: Kõik meestest Все о мужчинах

Üle pika aja üks täiesti tore ja vaadatav film.

Miks film meeldis? Ilmselt mängib siin suurt rolli see, et minu üles kasvamine jäi nõukaaega. Seetõttu on vene naljad, vene arusaamad asjadest mulle tihtipeale hoopis naljakamad kui noorematele generatsioonidele. Filmis oli palju ehedat äratundmisrõõmu. Vene pereväärtused, vene elu, vene semude omavaheline lõõpimine... nagu päris!  Oma ja tuttav!

Film räägib... üllatus-üllatus! ... meestest :) Venemaal on vändatud ka samanimeline seriaal, mis on Youtube'ist täiesti vaadatav, ning see film on omamoodi jätk kõigele sellele, mida seriaali episoodidest näha sai, ent ometigi täiesti iseseisev film, mille sisu mõistmiseks ei pea olema ühtegi varasemat seriaaliosa näinud.

Film räägib tavalistest, ehedatest /vene/ karakteritest, kellel on oma unistused, millele igapäevaelu taignarulliga pähe virutab, oma salasoovid, oma hirmud, ent ka oma õrnem ja hellem pool. Kes võivad küll unistada tont teab millest, ent lõpuks tõdevad ikka, et argipäev on argipäev ning sellest ei pääse. Ning et see argipäev polegi tegelikult - lõppkokkuvõttes - nii paha.

Dmitri Nagijev taksojuht Othellona oli omamoodi mõnus tegelane. Lõpus oleks muidugi tahtnud kirsiks tordil seda neegrinaist ka näha, aga ka ilma neegrinaisetagi oli filmil täitsa asjalik lõpp.

Kogu kinosaalirahva lemmik oli muidugi Grant, karikatuursuseni (ent samas heatahtlikult) stamp-portreteeritud vana mägede poeg Sotšist, kelle elu keerles poja unistuste täitmise ümber, ent kellest seesama poeg oli kaugeks jäänud nii geograafilises kui ka igas muus mõttes. Ning arusaamine, kui väärtuslik on isa-poja suhe, jõudis superstaariks saanud pojani siis, kui isa enam otsitavate seas ei olnudki, vaid tuli talle tuhatnelja läbi linna järele kihutada. Omamoodi kiidusõnu väärib Grant Tohhatjani näitlejameisterlikkus - kui vanameister ekraanil midagi rääkis, siis tundus, nagu poleks ta seda teinud mitte publikule, mitte tervele kinosaalile, vaid isiklikult mulle, muud inimesed kadusid maailmast sel hetkel ära. Või noh, kas just maailmast, aga kinosaalist küll :) Istusime Grantiga tema pisikese Sotši korteri pisikeses köögipugerikus, ja muudkui kuulasin ning noogutasin...

Filmi teine storyline on 49-aastasest mehest, kes plaanib kihluda noore pruudiga. Pruudi vanemad on heatahtlikud ja viisakad, leitakse ühine keel nii kalapüügiarmastuses kui autoremondis, ent midagi siiski jääb painama, midagi jääb välja ütlemata. Elu ilmselt ei ole nii lihtne, kui tulevane äiapapa on sinust kõigest ühe aasta võrra vanem. Samas aeg paneb ise lõpuks asjad paika, nagu ikka.

Kolmas tegevuslõng on kahest sõbrast, kes töötavad autoteisaldusettevõttes ning kes otsustavad oma elus puuduva vürtsi ise sinna tekitada. Täpsemalt - teemaks tõuseb naistevahetus, üheks ööks. Mis sellest loost edasi saab, tasub juba ise vaadata. Evakuaator-svingerid toovad filmi põhilise huumori. Kes paljuks ei pea ja pahaks ei pane, see naerab.

 Kindlasti pole "Kõik meestest" mingi sügavmõtteline šedööver, mis päevadeks enda lummusesse jätab. Kindlasti ei räägi see meile kõike meestest. Ent neile, kellele sobib ka selline meelelahutus, mille eesmärgiks on ainult tund-poolteist end mõnusalt tunda, ilma üleliigsetele asjadele mõtlemata ja kõiges sügavamat tähendust otsimata, sobib see film tõenäoliselt päris hästi.


Laupäev, 3. september 2016

Filmielamus: Mina enne sind

Jälle üks film, mille vaatamise kasuks otsustasin puhtalt näitleja pärast. Kes meist ei teaks Emilia Clarke'i võluva khaleesina Troonide mängust?

Nii et ma lihtsalt pidin selle filmi ära vaatama. Sest fänn olen ma, ja teisiti ei saa.

Lühikokkuvõte - naistekas ja nutukas. Natuke iirlaslikult lihtsameelne, natuke inglaslikult jäiga ülahuulega, ent ikkagi täitsa tore meelelahutus.

Clarke on Luisa rollis omamoodi hea valik. Võimukast khaleesist pole jälgegi, tegu allaheitliku, ent alati optimistliku ja altruistliku lillelapsega, kelles pole kübetki upsakust ega teesklust. What you see is what you get. Näoilmed, keskendumine, muhedus - kõik sobis sinna rolli. Suu kõrvuni simpletoni rollis ma teda varem ette ei kujutanud, aga nüüd juba kujutan. Aga ikkagi... paneksin filmile kümnest punktist heal juhul 6. Või 6 ja pool.

Miks? Aga miks peategelane pidi lõpus eutanaasia kasuks otsustama? Miks ei võinud ta edasi elada, eriti kuna tema mõttemaailm oli pisut päikeselisemaks muutunud? Saan aru, et valud ja nõrkus ja halvatus ja jõuetus ja kõik kokku võtab igaühel eluisu ära, aga eutanaasiat sinna filmi ei oleks tahtnud. Oleks tahtnud teistsugust lõppu, teistsugust raske olukorraga toime tulemise näidet, mis annaks emotsionaalset tuge kõigile neile, kes omaenda deemonite ja probleemidega maadlevad. Oleks tahtnud, et filmist jääks kõlama midagi sellist, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Aga ei saanud. Elu on raske? Noh, lõpetame selle elu siis ära, milleks pingutada, eks ole. Vaatamata sellele, et mõistus on korras, kõik rahalised vahendid edasi elamiseks on olemas, armastav pere ja kaaslane on olemas. Selle noore mehe elu ei olnud ju tegelikult läbi, oleks saanud küll, kui oleks tahtnud. Isegi tema varasem töökoht ootas teda tagasi. Ent Willile sobis ainult kas kõik või mitte midagi. Ehk siis antud juhul jäi valikuks mitte midagi.

Seetõttu jäi pärast filmi vaatamist kuidagi tühi tunne. Oleks-poleks. Natuke mõistetamatu tunne - milleks valida vabatahtlik surm elu asemel, mis mingeid rõõmupärleid siiski ju tõi? Küll see surm ka oleks tulnud, aga omal ajal, ega meist keegi suremata jää.

Mainin igaks juhuks ära, et kui te vaatate seda filmi deidiõhtul koos oma peikaga (ja peika on heteroseksuaalne), siis järgmisel korral ühiselt midagi vaadates teie peika teil filmi enam valida ei luba, vaid valib igaks juhuks ise. Sest mine sa tea.

Kui teil on brauseriks Mozilla, millel AdBlock peal, valdate inglise keelt ning te pole seda filmi veel näinud, siis siin saab seda originaalkeeles vaadata:


Me Before You - täispikk film

Filmielamus: Mehaanik: Ülestõusmine (Jason Statham, offkoorrss!)

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal ära vaadanud nii palju filme, et kui viitsiksin neist kõigist kirjutada, saaks minust päris kindlasti Eesti produktiivseim blogija. Ha!
Õnneks seda ohtu meil ei ole.
Mehaanikut läksin vaatama ikka sellesama vana hea Jason Stathami pärast, kes mulle kunagi Riskikullerist väga meeldima hakkas. Nüüd on ta muidugi jätkuvalt vana. Aga enam mitte eriti hea. Või olen ma ise nii palju muutunud, et ei tunne enam näiliselt enesekindlate meeste vastu samu tundeid, mis aaaaastaid tagasi? :P

Mehaanik filmina oli isegi täitsa tore. Nimekad näitlejad, palju rahvusvahelisi võttepaiku, omajagu actionit. Aga teisest küljest - igav, etteaimatav, mage. Ja see õnnetu kell! Ühes kaadris anti see naisule hoida, teises kaadris oli kell juba taas Stathami kalipsokäisel läikimas. Statham on ilmselt nagu Viplala, tahab, tinistab ära, tahab, tinistab tagasi. Neid loogikavigu oli filmis nii palju, et võin pea anda, et üle poole filmivaatajatest pööritas üle poole filmi ajast silmi. Kuigi jah, saal oli pime ja ma päris kindel selles ei ole.

Põhimõtteliselt räägib film mehest, kes on orbiidilt kadunud ja resideerub Rhiiu de Žaneirus (jaa, ma olen portugali keelt õppinud!) tasa ja targu, kuniks ta leitakse kurjami poolt, kes soovib temalt tellida kolme relvakaubitseja tapmist. Või noh, mis "soovib tellida", pigem käis see rohkem ultimaatumi kui palve vormis. Konks - mõrvad ei tohiks välja näha nagu mõrvad, vaid peavad välja nägema nagu õnnetusjuhtumid.
Meie tasa ja targu peategelane muidugi ei taha kedagi enam tappa, aga tema teele veeretatakse üks tore ja õilis naiska, kelle päästmiseks peategelane siiski peab need tapatalgud ette võtma. Kõik läheb nagu lepse reega, või noh, niivõrd kuivõrd. Kuniks peategelane otsustab, et ei, kuram, see ei lähe mitte, tapan hoopis töö tellija ära.
Ongi kogu film paari sõnaga kokku võetud.
Kas soovitan teistele vaadata? Kui midagi targemat teha ei ole, siis küllap võib jah kinno minna, aga kui midagi targemat ON teha, siis parem jätke vahele. Ehkki tegu actionfilmiga, ei andnud see film mingeid reaalseid emotsioone, mitte midagi, millest võiks pärast filmi lõppu edasi mõelda või juurelda. Boooring!

PS Tommy Lee Jonesi väline imidž oli täitsa tore. Plusspunkt filmile vähemasti sellegi eest.

IMDB - Mechanic - Resurrection