Teisipäev, 6. september 2016

Filmielamus: Florence Foster Jenkins

Oh ja Ah matkal, ütleks selle filmi kohta lühidalt. Et nagu kõik eeldused heaks filmiks saamiseks on olemas, taheti parimat, aga välja kukkus... nagu alati. Mittemidagiütlev. Või natuke nagu ütles midagi ka, aga ütelung kohale ei jõudnud. Ühesõnaga - ei kõnetanud.

Ainus, mis seda dramöödiat vaadates veelgi tugevamat kinnitust leidis, on minu veendumus, et Meryl Streep on VÄGA hea näitleja. Siit tuleb raudselt tema Oscari nominatsioon number 20-või-mis-ta-nüüd-oligi. Ent hea(de)st näitleja(te)st üksi ei piisa, et filmi kaasahaaravaks teha.

Filmi sisu on põhimõtteliselt ühe vananeva miljonärinna lugu, kes tänu muusikaarmastusele trotsib oma rasket haigust, abikaasa truudusetust, hirme väikeste asjade ees. Tänu häältele, mis tema peas tunduvad talle endale väga kaunid (teistele ilmselgelt mitte nii väga), tuleb ta kõigest võitjana välja, kuniks ühel hetkel - tänu reaalsele tagasisidele elust enesest - murdub ja hääbub. Oli ta teatud määral psüühilise puudega või lihtsalt pisut lihtsameelne, oli ta hoopis ekstravagantne muusikagurmaan, keda kasutati ära, või hingestatud seltskonnadaam, kellele tema muusikalised fopaad tänu tema erakordselt sümpaatsele isiksusele andeks anti - ei tea.  Ja ausalt öeldes, ei hakanud huvitama ka. Jah, eks me kõik oleme mõnes mõttes sarnased wannabe-primadonnad, aga selleks, et me läheksime Carnegie Halli lavalaudadele end ja oma olematuid andeid näitama, peaksime olema ilmselt eelnevalt teatud raviasutusest põgenenud.

Võib-olla ma ei suutnud filmi piisavalt süveneda, aga film minuni ei jõudnud. Koloratuurne näitlejateplejaad ei tee filmist filmi, süžee teeb. Ent selle filmi süžeele paneksin hindeks koolipoisi kolme. Hugh Grant alati-hoolitseva abikaasana, kes samas elas kaksikelu, jäi pisut arusaamatuks tegelaseks - oli see siis armastus? Kui jah, siis kas naise või tema raha vastu? Lisaks tõi Simon Helberg endaga filmi kaasa tükikese Big Bang Theory'st, ehk tema emotsioonid õrn-romantilise, hella käega klaverimängijana olid minu silmis ikka jälle kohmaka ja ebakindla Wolowitzi omad.
Väidetavalt põhines film tõsielusündmustel ja reaalselt olemas olnud inimesel, kuid kaootilis-kakofooniline kompott oli lõppkokkuvõttes lihtsalt väsitav. Jah, muidugi oli filmis oma sügavam mõte, oma mängu ilu, oma moraal, oma inimsuhete labürint, aga film ise ei motiveerinud seda kõike leidma ega selle üle juurdlema. Oli lihtsalt üks film. Igav, etteaimatav, ütleksin isegi, et ullikeste ärakasutamist propageeriv film.



SIIN saab seda filmi täispikalt netis vaadata (inglise keeles; vajalik on AdBlockeri kasutamine).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar