Kolmapäev, 29. september 2021

Vol 11 Kaine mõtlemine ja selge meel ennekõike, eks ole

 


Jõudsime hoonekompleksi juurde, kus asus Jesusi korter. Autoväravad olid suletud. Valvuriputkas ei olnud kedagi. Nägin väravatel silti – sissepääs ainult isikut tõendava dokumendi esitamisel. Muigasin. Olin siin varemgi käinud, aga dokumenti polnud keegi kunagi küsinud.

Osutasin sildile ja küsisin: “Mul peab dokument olema? Aga mul pole. Järelikult on mul aeg hostelisse tagasi minna, sest siia mind sisse ei lasta.”
Jesus hakkas naerma. “Ole nüüd. Sa oled ju minuga. Mitte keegi hakka sinult dokumenti küsima.”

Väravad avanesid, sõitsime parklasse. Väljusime autost. Jesus andis auto- ja korterivõtmed minu kätte. “Palun vajuta uksed kinni, kui ma kotid olen võtnud,” ütles ta mulle ja viipas pagasiruumi all jalaga. Luuk avanes, ta võttis asjad, luuk sulgus. Vajutasin võtmel lukuga nuppu ja auto vilgutas hüvastijätuks tulesid. Läksime korterisse, poolel teel basseinikompleksist möödudes. Lamamistoolid paistsid nii kutsuvad.

Tahtsin duši alla minna. “Kas sul mulle hommikumantlit on anda?”
“Ei. Milleks see. Meil ollakse siin alasti.”
“Palun anna siis mõni oma särk. Ma ei taha pärast dušši samu riideid selga panna. Alasti oleku jaoks on veel liiga varane kellaaeg.”
“Alasti olemiseks ei ole kunagi liiga vara ega liiga hilja. Selle jaoks on alati õige aeg.”
“Yada-yada-yada,” tegin sõrmedega lõugade lõksutamise žesti ja läksin naerdes ostukotist vett võtma. Kui juba kottides sorimiseks läks, siis võtsin ka Tramadoli pakist välja ning loputasin ühe kapsli rohke veega alla.

“Käin kiiresti duši all ära. Pärast võiks na-a-a-tukene midagi süüa,” hõikasin üle õla ja suundusin pessu.
See on nii mõnus tunne, kui sooja vett otse pähe ladistab. Mulle meenus, et Rauli juures ei olnud üldse sooja vett. Tal oli vannitoas duši küljes nn kohalik boiler, mis peaks teoreetiliselt läbivoolavat vett jooksvalt soojendama, aga see ei töötanud. Lisaks ei läinud seal vesi korralikult alla, nii et duši all käik lõppes alati külmas pahkluudeni lombis, mis alles paari tunni pärast ära jõudis voolata. Ja hoidku taevas, kui ma Wc-paberit Wc-potti juhtusin viskama. Sellest tuli skandaal. Neil on siin kanalisatsioonitorud nii kitsad, et paber tuleb alati prügikasti panna. Ning Rauli juures polnud sellel prügikastil kaant. Mis seal ikka, inimene harjub kõigega ja alati me ei märka, kuidas harjumuspärased asjad meie kodudes võõrastele paista võivad. Siin, Jesusi juures, oli kõik väga puhas ja noobel. Ent ikkagi tahtsin ma Rauli juures rohkem olla.

End seebitades jõudis mulle pärale, et mul ei ole siin sooja päikese all ammu enam reaalselt külm olnud. Kui mul kodus on kümme kuud aastas pidevalt käed ja jalad jääkülmad, siis siin tundsin, et mul ei ole mingeid muresid. Kõik oli hästi. Hea oli olla. Ja eriti hea oli olla pestud ja värske. Samas sain aru, et olemine oli isegi liigagi hea. Tavapärasest “hea olla” tundest veel umbes kolm korda parem. Kas Tramadol mõjub nii? Ei tea, proovisin seda esimest korda. Veelgi parem saaks olla ainult siis, kui Jesus praegu siia tuleks ja mind kareda nuustikuga meresoolast ja higist üleni puhtaks peseks. Aga heakene küll, mul on endal ka käed otsas.

Mõne aja pärast keerasin vee kinni, kuivatasin end põhjalikult ja panin käterätiku endale ümber. Ma ei hakanud juukseid föönitama, sest soojas õhus kuivavad need niisamagi piisavalt kiiresti ära. Tahtsin hambaid pesta, sest – halloo! Survepesuri juhtumit mäletate? – aga ma ei viitsinud minna kotist oma hambaharja tooma. Kui ma nagunii juba Jesusiga suudlen ja igasuguseid kehavedelikke vahetan, siis ei ole see ka maailma lõpp, kui ma kiirelt tema hambaharja kasutan. Kui on vaja, siis on vaja. Seejärel kasutasin tema deodoranti. See lõhn meeldis mulle. Ja kuna see oli meestelõhn, siis oma nahal seda tunda oli miskipärast kuidagi erutav.

Puhas, hästi lõhnav ja värske, läksin otsima, mida saaksin selga panna. Ja kotist tampoone võtma, sest mulle tundus, et kohe-kohe on see aeg, mil esimene kasutusele tuleb võtta.

Jesus oli elutoas ja tema ees laual oli 2 klaasi pruuni alkoholiga. Nägin ka pudelit – ahhaa, konjak! Tegelikult ju soovitataksegi vahel päevade alguses väike lonks konjakit võtta, see lõõgastab. Ma ei olnud selles kontekstis konjakit kunagi joonud, aga üks kord on ikka esimene kord.

Konjak oli toasoe ja kibe, aga samas oli päris hea tunne, kui tuline juga mööda söögitoru alla libises. Uhh! Krimpsutasin nägu. Väike lonks, aga kange!

Jesus naeris. Ta naer kõlas seksikalt ja heakskiitvalt. “Tubli tüdruk!” Ta rüüpas järgmise lonksu. “Sa meeldid mulle,” lisas ta mind pealaest jalatallani aeglaselt takseerides. “Võta käterätt ära.”

Näitasin talle keskmist sõrme ja läksin võtsin kotist tampoonipaki. “Juba alanud?” küsis Jesus üllatunult.
“Ei veel, aga mu alakõht annab juba tunda.”
“Siis me peame kiirustama.”
Ta tõusis, võttis mul käest, ja juhtis diivani poole. Käterätik oli juba eos kõigega nõus ja kukkus ise ümbert ära. Panin tampoonipaki käest ja keskendusime suudlemisele.

Aeglaselt suudlemine on mõnus. Aeglaselt silitamine on mõnus. Teadmine, et natuke veel ja kohe järgneb seks, on mõnus. Teadmine, et kiiret ei ole ning su partner sind väga tahab, on mõnus. Mugavustunne – mm, pehme diivan! – on mõnus. Auto ei ole see koht, kus ma seda edaspidi teha tahan.

Tõusin ja tõmbasin kardinad ette. “Täna naabritele show’d ei tule,” teatasin.
“Kahju,” vastas Jesus ja lasi muiates mul teda riidest lahti võtta. Mul ei olnud kiiret. Vabastasin ta suudluste ja silituste vahepeal järk-järgult kõigest, mis ülearune. Tundus, et ka temal ei olnud kiiret. Erektsiooni ei olnud.

“Tee mul kõvaks, baby,” palus ta.
“Heida pikali,” vastasin ning liibusin ta peale. Suudlesime. Liikusin edasi ta kõrva juurde, näksasin ta kõrvalesta ning seejärel libistasin keelega aeglaselt mööda kaela allapoole. Ta silitas mu selga. Võtsin tal randmetest kinni ja hoidsin ta käsi üle pea paigal. Suudlesin teda suule. Siis aga jätsin oma huuled mõne millimeetri eemale ja libistasin keelega üle ta huulte. Seejärel panin oma keeleotsa talle hammaste taha suulakke. Liigutasin seal oma keelt tasakesi, justkui ta suulaele pai tehes. Jesus tõi kuuldavale midagi ägisemise ja mõmisemise vahepealset. Ma jätkasin ta suulaes keeleotsaga väikeste ringide tegemist. Ta oigas.

“Mu jumal, ma võiksin sinuga niiviisi igavesti siia jääda,” sosistas ta. “Sa oled mu elu parim seks.”
Tundus olevat õige aeg veidi valetada.
“Sina minul ka,” sosistasin nii andunult, nagu mõtleksin seda päriselt. Väike valge vale… ja täiesti võimalik, et see vale oli mõlemapoolne. Me lihtsalt mängisime mängu nimega flirt ja üksteise tundma õppimine, ja selles mängus ei olnud kindlaks määratud reegleid. Kõike tuli improviseerida.

Jesus silitas mu selga, näpistas abaluid ja pigistas tasakesi tagumikku, kõike vahelduvalt ja samas ka kõike korraga. Ta vaatas mulle silma ja naeratas.
“Ma vist ei vajagi muud, kui seda, et sa niiviisi jääksidki, nagu sa praegu oled.”
Tundus tõepoolest, et ta ei vajanud midagi muud. Erektsiooni jätkuvalt ei olnud. Samas oli mu alakõht puhitunud ja tundlik ning ma sain aru, et on aeg püsti tõusta ja Wc-sse minna. Ma ei tahtnudki üldse seksida. Mõte penetratsioonist ei tundunud sugugi ahvatlev. Võtsin laualt tampoonikarbi.

“Kuhu sa lähed?”
“Wc-sse.”
“Ära mine.”
“Hmm… mul on vaja minna.”
“Kas pissile?”
“Ei,” vastasin ja kõigutasin käes tampoonikarpi.
“Siis ei ole sul vaja kusagile minna. Tee seda siin. Las ma vaatan,” ütles ta istuli tõustes.
Oh jumal, ohkasin mõttes ja pööritasin silmi. “Oled sa kindel, et sa tahad ainult vaadata,” tegin enda arvates iroonilist nalja.
Jesusi silmad lõid särama. “Anna mulle!” ütles ta heureka!-toonil ning krabas mult tampoonid. “Ma olen alati tahtnud teada, kuidas see käib.”
“Pervert!” jõudsin ainult vastata, kui ta mu juba diivanile pikali lükkas ning ise diivani ees maas istudes tampoonikarpi lahti harutama hakkas. Tahtsin püsti tõusta.
“Ei!” sundis Jesus mu taas pikali. “Ole siin!”

Jäin pikali. Mul oli naljakas olla. Ah et Jesus tahtis arstionu mängida. Ha! Olgu peale.

Ta võttis pakist ühe tampooni.
“Kas kile tuleb ära võtta?”
“Eeem… mida?” tõusid mu kulmud peaaegu pealae peale kokku. “Muidugi tuleb kile ära võtta. Kuidas see süsteem sinu arvates siis toimib?” küsisin poolenisti pahviks lööduna.

“Okei, okei, ma lihtsalt küsin. Kui ma tableti nõudepesumasinasse panen, siis on karbil kiri peal, et tableti kilet mitte eemaldada.”
Hahahaa, naljanumber. “Nõudepesutabletil ja tampoonil on vahe sees, kas tead,” mainisin talle igaks juhuks.

Jesus muigas, pani avamata tampooni mu kõrvale diivanile ja lükkas mu jalad laiali. Ta silitas aeglaselt mu jalgevahet.
“Mmm, nii mõnus! Just nii, nagu mulle meeldib. Ära raseeri ennast. Okei, pikad karvad ei ole head, aga natuke võiks midagi alles jääda. Kõige hullem on see, kui naisel on jalgade vahelt kõik okkaline ja vistrikke täis. Olgu siis kas päris puhas või mõnenädalane karv, aga mitte igapäevane raseerimine, see küll hea ei ole. Aga sina… sa oled lihtsalt perfektne,” seletas ta mu häbemel sõrmedega õrnalt vaevutuntavaid ringe tehes ja karvaotstega mängides.

Viimati käisin vahatamas enne reisile tulekut. Brasiiliapäraselt, nagu ikka. Ning vahepeal raseerinud ei olnud, nii et karvad olid umbes kaks nädalat kasvada saanud. Samas karvadele ja raseerimisele mõtlemine oli hetkel mu kõige viimane mure.

Jesus pani oma suu sinna, kus ta näpud äsja olid. Panin silmad kinni. Mu erutus kasvas nii suureks, et tekkis tunne, et kohe-kohe tõusevad mu juuksed peas püsti. Silitasin ta pead, samal ajal kui ta mulle aeglaselt suuseksi tegi. Mul oli kuradi hea. Aga suuseksiga ma tavaliselt ei lõpeta. Erutus kasvab, kasvab ja kasvab, ja seejärel läheb lihtsalt ühel hetkel üle. Ilma orgasmita. Orgasmi mängu toomiseks on vaja siiski bioloogilist riista mu sees või elektrilist riista mu kliitoril. Ainult keelega ei mängi välja. See salapärane "miski" jääb puudu, mis mind üle ääre soojadesse lainetesse lükkab.

Sasisin ta juukseid ja lükkasin ta pea õrnalt endast eemale. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas mõistvalt. Seejärel võttis ta tampooni, eemaldas selle ümbert kile ja pani selle endale hammaste vahele. Hakkasin taas naerma. Ta oskas mu tuju ühtviisi nii väga heaks kui väga halvaks teha. Seekord siis äraütlemata heaks.

“Ei, ära tee. See on täpne töö. Las ma panen ise,” nihelesin diivanil ja üritasin tampooni tema hammaste vahelt kätte saada.
Ta lükkas mu käe eemale. “Tasa! Ma teen seda ise! Tranquila!”

Tegigi. Täitsa hästi tegi. Pidin seda ise ainult natukene sügavamale lükkama.

Tundsin janu. Läksime kööki ja kallasin kaks klaasi vett täis. “Proosit! Chin-chin!”

“Kuule, me käisime ju Carlose juures! Oota,” ütles ta tühja klaasi tagasi lauale pannes ning läks võttis püksitaskust väikse paberisse mässitud pakikese. Sealt ilmus välja kilekotike valge pulbriga.

“Nii. Kuula mind nüüd hoolega. Mis iganes ka ei juhtuks, kui sa tunned, et sa tahad pikali heita, siis sa pead alati olema külili. Kas said aru. KÜ-LI-LI. Sa ei tohi mitte mingil juhul selili pikali heita. Ütle mulle, et sa said aru, mis ma ütlesin, ja jätsid endale meelde. Külili. Alati külili. Okei?” küsis Jesus nõudlikul toonil, ise mulle tõsisel pilgul otsa vaadates. Ta silmades ei olnud naeratuse jälgegi.

“Miks?”
“Ära vaeva oma pead. Lihtsalt kinnita, et sa said aru, et sa ei tohi selili heita.”
“Ma kinnitan, et ma sain aru, et ma ei tohi selili heita.”
Jesus noogutas tunnustavalt.
Ta võttis köögisahtlist kumera otsaga noa ja talutas mind käest hoides diivanile tagasi. Seejärel andis ta noa koos kokaiinipakiga minu kätte ja ütles: “Vamonos, princesa!”

Võtsin noa otsale silma järgi umbes sama palju kokaiini kui esimesel korral. Kuna toona oli esimesest annusest ilmselgelt vähe – tegime hiljem teise ju veel juurdegi -, siis ma koguse pärast väga ei muretsenud. Tõmbasin noa otsast pulbri ühte ninasõõrmesse ja ulatasin noa Jesusile. Seekord ei olnud pulber nii tuntavalt teraline nagu eelmisel korral. Ma ei saanud isegi väga aru, kas midagi ninasõõrmesse üldse tuli või ei, kuigi nina muutus veidi vesiseks. Nina pühkides jõudsin veel näha, kuidas ta noaga pakist pulbrit välja tõstis, kui äkki universum moondus, pilt silmade ees halliks muutus ja tekkis tunne, et ma langen. Vabalangus, täielik vabalangus. Otse õndsasse pehmesse sooja lainetavasse pimedusse. Külili või selili, sellel ei olnud enam vahet.

Fuuuuck meeee... Over and out.

Vol 10 Ostlemisi igast liigist

 


“Ma mõtlen, et me võiksime hiljem veel välja minna. Me pole su hostelist kaugel. Äkki sa tahad, et me sealt läbi põikame ja sa võtad mingeid riideid?”
“Mul pole sealt midagi võtta. Viisin kõik riided pesumajja. Mul on valida ainult kas need riided, mis mul seljas on. Või siis bikiinid.”
“Nojah, me võime muidugi ka kusagil hotellis päevapileti osta ja basseinipeole minna.”
“Nagu näiteks mõnes täiskasvanute hotellis?”
“Haha, miks mitte! Sulle meeldiks seal. See ongi alati nagu hullude kokkutulek. Sa sobituksid sinna suurepäraselt,” ütles Jesus surmtõsiselt.
“Ah, ole tasa. Vaata, kes räägib,” muigasin.
“Aga me peame ikkagi midagi välja mõtlema sinu riiete asjas. Ma ei vii sind mingite plätudega ometigi ööklubisse. Ja meikida võiksid veidi ka.”

Juba hakatakse reegleid seadma, mõtlesin. Kas ma võiksin, palun, kohtuda mõne sellise mehega, kes laseb mul olla mina ise ja ei kritiseeri ega kontrolli kogu aeg kõike?

“Millega ma meigin? Ja millega ma pärast meigi maha võtan? See pole nii lihtne. Pealegi peaksid mul kohe päevad hakkama. See tähendab, et mul ei saa olema vähimatki pidutuju, sest ma siis lihtsalt üle keha valutan, alates migreenist lõpetades kõhuvaluga. Ehk siis unusta igasugused kleidid ja ööklubid täna ära. Või otsi omale teine kaaslane. Mina ei tule.”

“Jah, aga poodi läheme me ikka. Ma tahan näha, milline sa välja näed, kui sa end üles oled löönud.”
“Ma ei viitsi.”
“Pole sinu viitsida,” vastas Jesus jahedalt ning keeras vastuvaidlemist mittesalliva otsusekindlusega kaubalinnaku parklasse. Ohkasin kuuldavalt.

“Mari, miks sa nii palju vaidled? Ma tahan, et meil oleks kõik hästi. Kogu aeg hästi. Miks me ei võiks teha nii, nagu mina ütlen, ja lihtsalt eluga rahul olla? Sest lõpuks teeme me ikkagi nii, nagu mina ütlen, ainult et me jõuame selleni alati läbi vaidlemise. Milleks?”
“Et sind hulluks ajada, mu sõber,” vastasin tüdinult. Kui aus olla, siis ega minagi viitsinud temaga enam vaielda. Meil oli omavahel häid hetki, kus me teineteist sõnadeta mõistsime, ning siis jällegi olime me nagu kass ja koer, kes ei suuda otsustada, kas parem on hiir või lendav taldrik. Olin sellest pidevast kemplemisest ise ka väsinud. Ma ei tahtnud enam Jesusiga aega veeta. Tahtsin Rauli juurde minna. Mu keha tõmbas nagu magnetiga Rauli poole ja ma ei saanud ise ka aru, miks ma ikka veel Jesusiga koos olen ja nagu hüpnotiseeritult tema plaanidega kogu aeg nõustun.

Jesus avas mulle ukse. Õuest tuli autosse pahvakas tulikuuma õhku. See mulle meeldis. Soojus mulle meeldis. Valgus mulle meeldis. Ning mees, kellega ma koos olin, polnud samuti ju tegelikult üldse paha. Ta võis kellegi jaoks kahtlemata jackpot tunduda. Ent mul ei olnud ta vastu mingeid tundeid peale selle, et ma tahtsin ükskord juba temaga voodis ära käia ja siis rahulikult hostelisse minna ning täna öösel oma voodis magada. Üksi. Mu sotsiaalse suhtluse sensorid hakkasid vaikselt ülekoormusest märku andma.

Jesus nõjatus küünarnukiga autouksele. “Kas me lähme poodi täna või millal?”
Väljusin autost. Kuna autol olid nagunii tumedad klaasid, ei hakanud ma oma kotti pagasiruumi peitma. Vaevalt, et keegi hakkab sellisesse autosse sisse murdma. Pigem varastatakse auto juba tükkis täiega, ja siis pole enam vahet, kas mu asjad on salongis või pagasiruumis.
“Juba tulen!”

Jalutasime käest kinni hoides Plazasse. Sees oli mõnusalt jahe ja väga puhas. Esimene pood ei pakkunud midagi, mis oleks mulle meeldinud. Teine pood samas pakkus täpselt selliseid rõivaid, mida kassid ostaksid. Eriti mina, Marilin Kass. Ostsime mulle stiilse roosa pluusi, mis mu päevitunud nahaga erakordselt hästi kokku läks, valged rebitud õhukesed stretch-teksapüksid ja ühe väga ilusate ehisdetailidega liibuva punase kleidi, mis sobis mu kehale nagu valatult. Olin meelega kõik asjad - sealhulgas rahakoti - autosse jätnud, nii ei tekkinud küsimustki, kes kassas maksab. Tema sundis mind ostlema, tema ka maksab.

Üsna pea leidsime ka kingad. Need olid puhtalt Jesusi valik. Mina sain valida ainult suuruse, ei enamat. Samas ei olnud ta valik sugugi paha. Ja oli kallis, kallim kui mu ükski teine kingapaar elus kunagi olnud on. Järgmisena võtsime ette pesupoe, aga seal ma tal ühtegi valikut teha ei lubanud, vaid palusin poe ette diivanile istuma jääda, kuniks ma teda kutsun. Valisin proovikabiini kaasa 3 erinevat pesukomplekti ning nendest kassasse viisin kaks – üks neist samasugune roosa nagu äsja ostetud pluus, teine aga valge, siidiselt pehme ja poolenisti läbipaistev. Kutsusin Jesusi maksma. Seejärel käisime läbi keldrikorruse toiduosakonnast ning suundusime tagasi autosse.

“Kui me õhtul klubisse lähme, siis ma tutvustan sind seal kui oma naist. Saad aru, mitte kui girlfriendi, aga naist.”
“Ma ei tule klubisse. Ma ei tea, keda sa seal oma naise…”
“MARILIN! Stop! Ära hakka jälle vaidlema!”
Panin suu kinni. See macho-kultuur hakkab mulle vaikselt juba täiega närvidele käima. Naine on siin kultuuris nagu ümmargune null (eelistatult suure tagumikuga ümmargune null) ja nad ei saa aru, et kui ma olen hoopis teistsuguses maailmas üles kasvanud, siis ei ole see mõtteviis mulle vastuvõetav. Mul on oma soovid, oma ettekujutused maailma asjadest ja õigus teha oma valikuid. Aga ma olin liiga väsinud, et sellel teemal sõna võtma hakata. Lõppkokkuvõttes oli see omamoodi tore, et ta oli kõik ostukotid ilma tseremooniata enda kanda võtnud. Eestis olin alati mina esimene, kes ostukotid haaras ning mees järgnes mulle, kaks kätt taskus. Sain nüüd aru, et olin täitsa loll olnud. Saab ju ka teisiti. “Yes, boss,” kostsin lihtsalt tasakesi vastuseks. “Como quieres,” lisasin õlgu kehitades. Mu pea hakkas sellest pidevast inglise-hispaania segakeelest väsima ja vaikselt juba valutama.

Autosse istudes vaatasin oma telefoni. Hulganisti sõnumeid, mõned vastamata kõned Raulilt. Pildid Chrisilt tema eilsest väljasõidust maajade templivaremete juurde. Teated sõpradelt ja kodusest Eestist. Olin välismaailmaga suhtluse täiesti unarusse jätnud. Ma ei suutnud praegu kellelegi vastata. Kõige enam ei suutnud ma aga vastata Raulile.

“Kas sul peavalu vastu rohtu on, Marilin? Juhuks, kui sul päriselt pea valutama hakkab?”
“Mul on mõni ibuprofen, aga üldiselt on see päevade valu vastu võimetu. Mul tuleb see valusid täis päev lihtsalt üle elada. Järgmine päev on alati juba parem.”
“Aga lähme siis apteegist läbi. Ostame midagi, mis aitab.”
“Ükski käsimüügi valuvaigisti tegelikult ei aita, nii et meil pole mõtet apteeki minna.”
“Me lähme apteeki.”
Läksimegi.

Võtsin riiulilt karbi tampoone ning edasi suundusime kassa juurde.
“Meil on vaja valuvaigistit,” seletas Jesus.
“Millist?”
“Kanget.”
“Kui kanget?”
“Mu naisel on päevad. Ja migreen.”
Farmatseut vaatas mind pilguga, mis ütles: “Ma tean, mida te tunnete.”
“Ei tea te midagi!” oli mul kiusatus vastata, aga ma ei öelnud midagi. Jesus pani käe mulle ümber ja tõmbas mind oma keha vastu.
“Kas ma annan migreenirohtu? Mida te võtnud olete? Või soovite Tramadoli? Või midagi kangemat? ”
“Kodus võtan 50 mg Ciniet või siis ninaspreid. Mulle ei tule selle nimi praegu meelde. Vahel veel Cerucali, oksendamise vastu. Aga mul valutab kõht ka lisaks migreenile, nii et vahet ei ole, mida te annate,” vastasin inglise keeles. Apteeker noogutas mõistvalt.
“Andke meile Tramadoli ja Oxyt,” teatas Jesus pärast hetkelist mõttepausi.
Ei tundunud olevat probleemi. Sain nii tampoonid kui tabletid. Lisaks ostis Jesus karbi Xanaxit.

Nii lihtsalt need asjad siinmaal siis käivadki.

Teisipäev, 28. september 2021

Vol 9 Kujutlusvõimega on mul kõik korras

 



Üritasin oma toitu süüa, kuid sees keeras. Kas mu õlles oli korgijooki? Kui jah, siis kui palju sellest ma ära jõin? Ja milline kogus on see kogus, mis pildi eest võtab? Mida ma peaksin edasi tegema – kas lahkuma kohe või ootama, kuni päriselt halb hakkab? Ning kui ma tunnen, et nüüd on halb, siis kui kaua on mul aega tegutsemiseks, enne kui teadvus kaob?

Ilmselgelt ma ei hakka siin draamat tegema ega kiirabi kutsuma. Aga kas peaksin äkki Whatsappis kellelegi oma live location’i saatma? Samas telefon jäi ju autosse, olin oma rannakoti auto pagasiruumi pannud ning sööma tulles seda sealt kaasa ei haaranud. Mida, oh mida ma peaksin nüüd tegema?

Ma polnud ammu end nii halvasti tundnud. Ärevus kasvas. Tõusin, et wc-sse minna. Ma polnud kindel, kas tahan oksendada või piisab ainult sellest, kui veidi külma veega nägu loputan. Tundsin, et pulss on kõrgel. Õnneks tasakaaluga oli kõik korras. Ent tunne oli selline, et kohe-kohe midagi juhtub.

Wc oli mõõdukalt räpane ja kuigi trellitatud aken oli avatud, siis ajas sealne lõhn mul veelgi enam südame pahaks. Lasin kraanist vee jooksma, kuid see oli leige. Mnjah, ega sellises troopikas kraanist vist reaalselt külma vett ei tulegi. Lasin peopesad vett täis ja tegin näo märjaks. Juua see vesi ei kõlba. Kuigi väga oleksin tahtnud. Üritasin rahulikult hingata. Tegelikult ei olnud ju (veel?) midagi juhtunud. Äkki ma mõtlen üle?

Vaatasin end peeglist ja taipasin, et ma ei näe väga hea välja. Punetav nägu, väsinud silmad, nüüd veel ka tukk märg ja juuksedki on tänu soolasele mereveele igaüks isepidi kuivanud. Sundisin hingamist rahulikumaks. Võtsin näo kuivatamiseks ühest kabiinist Wc-paberit, seisin kraanikausi äärde peegli ette, hõõrusin näo ja käed kuivaks, hingasin sisse… ja kogu mu sisikond tuli üles. Nagu survepesurist. Ning enam-vähem samal ajal tuli Wc-sse ka teine klient.

“Perdoname,” suutsin hädavaevu kuuldavale tuua ja oksendasin uuesti. “Olin vist liiga kaua rannas päikese käes," kohmasin, kui suutsin taas mingeid helisid kuuldavale tuua. Aga teine klient oli juba Wc-kabiinis oma asju ajamas ning vaevalt, et teda mu seisukord huvitas. Igal juhul ta ei vastanud midagi. Kabiinist välja ka enam ei tulnud.

Loputasin suu, kuivatasin näo ja läksin saali tagasi. Kuidagi parem oli olla. Mehed ei olnud veel laua äärde tagasi jõudnud, kuigi olin ära olnud hea mitu minutit. Istusin, kuid süüa ei suutnud. Samas oli ärevus hakanud langema ning sain juba peaaegu normaalselt hingata, ilma et mingi pinge mul kopse kinni pitsitaks.

Peatselt nägin ka Jesusi ja Carlost koos tagasi tulemas. Poolel teel meie lauani Jesusi telefon helises, ta võttis kõne vastu ja läks saalist välja. Ilmselt oli restoran liiga lärmakas ja muusika liiga vali. Carlos tuli minu juurde lauda.

“Cuentame, Marilinn. Räägi mulle endast,” ütles Carlos heatujuliselt, tõstis õllepudeli suule ja jõi terve pudeli ühe hooga tühjaks. “Palavaga maitseb külm õlu nii hea, kuigi ma tavaliselt joon hoopis teist marki,” seletas ta tühja pudelit õhku tõstes. Seejärel koputas ta vastu pudelit, kuniks ettekandja teda märkas, ning tõstis 3 sõrme üles, ise pudelile viidates. Ettekandja sai vihjest aru ja oli hetkega uute õlledega lauas.

“Räägi mulle parem ise endast, Carlos. Mulle tundub, et sa oled palju huvitavam inimene kui mina.”
“Ma võin ju huvitavam olla, aga sina oled ilusam, nii et ütle mulle, kust sa tuled, mida sa siin teed, ning kuidas sa Jesusi tunned?”

“Elan Euroopas. Lahutasin hiljuti. Siia tulin lihtsalt kõike unustama ja puhkama. Ilus elu. Pura vida.”
“Kas Jesus maksab sulle?”
“Mida?”
“Ma mõtlen, et kas ta maksab sulle, et sa temaga aega veedaksid?”
“Ei. Ma ei teeni oma kehaga raha. Me kohtusime Tinderi kaudu.”
“Aga kui palju see maksaks, kui ma tahaksin saabuva nädalavahetuse sinuga veeta?”
Hingasin sügavalt välja. Panin silmad kinni ja raputasin aeglaselt pead.
Ta jätkas: “Kõik venelased ja ukrainlased, kes siin on, on raha peal väljas. Äri on äri. Kui ma tahan seda osta, mida sul müüa on, siis sa ei pea Jesusi peale mõtlema.”

Kui mu kott ei oleks Jesusi autos, jalutaksin sõnalausumata lihtsalt minema. Otsustasin siiski, et ootan ja vaatan, kas ja millal võimalik korgijook Carlosele mõjuma hakkab. Seni polnud sellest vähimatki märki.

Carlosega vesteldes asendus mu ärevus esialgu ärritusega, kuid nüüdseks oli kõik möödunud ja tundsin end täiesti rahulikult. Tegin vastamises väikse pausi, et rahulikult mõtted järjele saada ja õiged sõnad ritta panna.

“Esiteks. Ma pole ei venelane ega ukrainlane. Teiseks. Ma ei müü oma keha. Kolmandaks. Kui Jesus on su sõber, siis tema selja taga selliseid ettepanekuid teha on inetu. Neljandaks. Kui ma oma keha müüks, siis ma ikkagi valiks, kellele. Sina see kindlasti ei oleks. Viiendaks. Ma ei saa üldse aru, kuidas meil jutt nii kummalisele teele on läinud, alles oli ju kõik hästi? Kui sa tahad, et meie vahel oleks ka edaspidi kõik hästi, siis püüa veidi viisakam olla. Ning ma ei taha, et sa mind puudutad. Mu põlved ja mu tagumik on off-limits. Ei katsu,” manitsesin ja tõstsin näpu püsti. “Ei!” kordasin rõhutatult, talle otse silma vaadates. Räägi nagu koeraga, ausõna.

“Oh, vau,” kaotas Carlos hetkeks enesekindluse ja jõi teise õlle tühjaks. Tema naeratus haihtus ja ümmargune nägu ei tundunud enam pooltki nii ümmargune, hoopis väga pikk. Tundus, nagu temast oleks üleliigne õhk välja voolanud, igal juhul ei paistnud ta kõrvalt vaadates enam nii ülespuhutud.

Juba naases ka Jesus. “Mari, miks sa ei söö, kas sa pole näljane?”
“Juba sõin. Ma tahaksin ära minna.”
"Hm. Nii et kuningannat siis sinust lähiajal ei saa."
Muigasin. Ja otsustasin Carlose küsivat pilku täielikult ignoreerida.

Jesus lõpetas kiirelt prae, tõusime, tänasime Carlost ja lahkusime. Carlos ei näidanud ikka veel ühtegi märki sellest, et temaga midagi juhtuma hakkaks. Kas tõesti mõtlesin üle? Aga minu halb enesetunne? Südamepekslemine? Ärevus?

Autoni jõudes võtsin esimese asjana pagasiruumist oma koti ning kuigi see oli liivane ja natuke märg, panin selle salongi oma jalgade juurde. Enam kunagi ei lähe ma kusagile ilma telefonita.  “Palun vii mind nüüd hostelisse tagasi. Olen väsinud.”

“Ei vii. Me lähme nüüd minu juurde. Viime auto ära. Ma ei tea, kas seda on õige sulle öelda, aga Carlos on see mees, kelle käest saab siin linnas parimat kokaiini. See, mida me sinuga eelmisel korral tegime, oli paras pa*k. Ma tahan sulle näidata, milline on HEA kokaiin.”

“Carlos on siis narkodiiler? Miks ma ei imesta. Mul oli vahepeal veidi halb olla, mõtlesin, et te panite mulle GHB’d õlle sisse. Või midagi veel hullemat.”

Tundsin endal Jesuse üllatunud ja küsivat pilku ning seejärel pahvatas ta valjult naerma. “On sul alles fantaasia. Ei, kindlasti mitte. Ma ei laseks mitte kunagi midagi sellist sulle teha ega sinuga juhtuda. Mitte kunagi.”

Kirjeldasin talle, kuidas ma end restoranis vahepeal tundsin.
“Tead, mis. Sul oli paanikahoog. Mu emal oli seda sageli.”
“Pole võimalik. Mul ei ole mitte kunagi elus ühtegi paanikahoogu olnud. Ma küll olen sellest lugenud, aga mind see ei puuduta. Mul pole paanikahooge.”
“Jah, aga nüüd oli. Arvesta sellega, et sa pole siin just pailaps olnud. Narkootikumid muudavad kogu keemiat su sees ning keemia mõjutamisega kaasnevad igasugused muud asjad. Mul endal on kohati päris tugevad probleemid, aga see ei tähenda, et ma sellele kraamile “ei” ütleksin – mitte mingil juhul. Kaif kaalub kõik hilisemad kõrvalmõjud üles. Seniks, kuni ma vähegi normaalselt toimida suudan ja keegi mind hullumajja panema ei hakka, ei ole mul vähimatki plaani lõpetada.”

“Nii avameelselt räägidki minuga oma asjadest? Ning pärast seda, mida sa mulle just rääkisid, miks sa arvad, et ma sinuga nüüd täna õhtul kokaiini tegema hakkan? Ei, ma lähen hostelisse, palun vii mind sinna või kui seda on liiga palju palutud, siis ma võtan siitsamast takso.” Tundsin, et tahan duši alla ja siis Rauli käte vahele. Täpselt sellises järjekorras.

“Uff. Oota. Mitte kusagile sa ei lähe,” ütles Jesus, asetas oma käe mu reiele ja alustas sõitu. “Täna oled sa minu oma. Täna ma teen sinuga, mida tahan. Ja ma tahan sulle väga palju asju teha. Ma olen juba ammu valmis taas tahaistmele minema. Aga praegu sõidame kõigepealt minu juurde. Tengo una buena idea.”

Reede, 24. september 2021

Vol 8 Juua või mitte juua, selles on küsimus...

 


Otsustasin ujuma minna ja jätsin Jesusi rannale riideid valvama. Vesi oli soe ja hellitas mu keha. Vaiksed lained kõigutasid mind siia-sinna ja ma tundsin, et just see siin on minu õige koht. Ma kuulun siia.

Pärast umbes pooletunnist looduslikku vesimassaaži jalutasin aeglaselt veest välja ja tundsin, et kõht on tühi. 
"Kas pakime asjad ja lähme sööma?" küsisin end kuivatades.
"Hästi. Mida sa süüa tahaksid?"
"Midagi tugevat. Friikartulite ja ribidega näiteks."
"Okei, mul tuli üks hea mõte. Vamonos!"

Vahetasin märjad bikiinid sealsamas rannal kuiva pesu vastu, tõmbasin kiiresti kleidi selga, panin asjad kokku ja olin valmis liikvele minema.
"Kui ma siit kõrvalt vaatasin, kuidas sa riideid vahetasid, kas sa arvad, et ma saan nüüd püsti tõusta?"
"Haha, ära muretse nii palju ja tõuse püsti. Kes sind ikka märkab."
"Hea küll. Aga kui keegi märkab, siis on sinu süü!"

Jalutasime hotellikompleksi vahelt läbi suure teeni, Jesusil minu niiske liivane rannarätt pükste ees üle käsivarre rippumas. "Kas võtame takso?" küsisin.
"Ei, ma parkisin sinnapoole, lähme!"
Hm, seni olin ma ainult ta auto võtit näinud ja polnud kindel, et tal on üldse auto, sest olime ainult taksoga sõitnud. Nüüd siis selgus, et auto on... ja veel milline auto! Kui ma sellist autot Eestis kellelgi näeksin, siis mõtleksin, et tegu on kas kellegi rikkuri lapsega, kes ei tunne raha väärtust, sest talle on kõik ilma vähimagi pingutusega kätte jooksnud, või mehega, kes on väliselt bravuurikas, aga sisemiselt ebakindel ja vajab... millegi pikendust. Nii need küünilised inimesed ju ikka kipuvad mõtlema, kui kellelgi on liiga soliidne auto. 

Jesus avas mulle ukse. Kui mõlemad olime tumedate peegelklaasidega Mercedesesse istunud, ütles Jesus: "Sul on juuksed märjad" ning pani parema käe mulle kaela taha, et mu juukseid sasida. Ta lisas: "Sul on merevee lõhn." 
"Ma loodan, et see on hea lõhn?"
"Muidugi," vastas Jesus ja hakkas, käsi mu kukla taga, mu pead oma pükstele lähemale tõmbama.

"Wow-wow-wow, mida sa teed?" hüüatasin ja tõmbasin pea ära.
"Ma tahan, et sa..."
"Ma saan aru, mida sa tahad, aga nii need asjad ei käi! Ma ei tee midagi käsu peale, ma teen seda siis, kui sa paned mu TAHTMA seda teha. Mitte nii, et surud mind nägupidi omale püksi ja minu mureks jääb ainult suu õigel hetkel lahti teha," vihastasin.
"Uff... aga ma ju tahan sind nii väga!"
"Unusta ära," nähvasin ja keerasin end paremalt poolt aknast välja vaatama. "Ja lisaks kõigele on mul kõht tühi. Kas minu soovid ja vajadused ei tähenda sulle midagi?"
"Okei-okei-okei, ära nüüd solvu. Ma ei tunne, et ma oleksin midagi valesti teinud, aga ma palun vabandust," ütles Jesus pahuralt välja hingates ja aeglaselt autoga paigalt võttes. Sõitsime vaikides kusagile, aga ma ei teadnud, kuhu, ja ma põhimõtteliselt ei küsinud ka.

Parkisime ühe pika ja madala maja ette, kus olid tüüpilised kauplused ja restoranid. Seejärel aga pani Jesus tagurpidikäigu sisse ja manööverdas hoopis ümber maja sisehoovi. Seal oli vaikne ning null liiklust.

"Ma tahaksin sinuga korra tahaistmele minna. Kas oled nõus? Ma ei palu sul midagi teha, lihtsalt lase mul ennast natuke hellitada," ütles ta mulle küsivalt otsa vaadates, naeruselt helkiv tuluke silmis, ja sõrme mingil lülitil hoides. Mõtlesin juba ei öelda, aga samas... see tuluke... ja tema lubadus, et ma ei pea midagi tegema, ainult lubama endale teha... Miks ma üldse pean kogu aeg nii palju pirtsutama? Ei pea ju.

Olin endalegi märkamatult hinge kinni hoidnud ning nüüd hingasin pahinal välja. "Hästi. Lähme," nõustusin pudelist päikese käes soojenenud vett rüübates, samal ajal kui Jesus lülitile vajutas ja mu tool ettepoole hakkas sõitma. Jesus väljus, tuli ümber auto minu juurde, avas ukse ja ulatas mulle käe.

Istusime mõlemad tagaistmele. Ühe käega ust kinni tõmmates oli ta teise käega juba mu kleidiääre all. Suudlesime. Kuigi eelmisel korral seks temaga oli nagu oli, ei hea ega halb, siis temaga suudlemises oli midagi väga meeldivat. Ta lihtsalt oskas seda teha. Ei midagi ülearu, ei midagi puudu, ning tema maitse ja lõhn meeldisid mulle. Ruumi meil just ülearu ei olnud. Ta pani mu tagaistmele pooleldi pikali ja vabastas mind aluspükstest. Kergitasin puusi.
"Tule, baby, las ma teen sul olemise mõnusamaks. Pane silmad kinni ja lihtsalt ole." Kleit jäigi mulle selga, ainult kleidi all ei olnud enam midagi. Nii tore, kui antakse ametlikult luba meritäht olla. 

Jesus tegi pöidla süljega märjaks, pani sõrmed mu kõhule ja pöidla kliitorile ning liigutas seda seal tasakesi, ise mulle otsa vaadates. "Printsess, sa oled nii ilus!"
"Miks sa mulle printsess ütled? Miks mitte kuninganna?"
Jesus muigas. "Sa ei ole kuninganna."
"Kuidas nii?"
"Kuningannadel on suur tagumik ja tugevad reied."
"Aaa... eee...," ma ei osanud enam mitte midagi öelda ja panin suu üldse kinni. Mida sa ikka nii raudse loogika peale kosta oskad? See oli tema poolt nüüd küll väga elegantne äraspidine kompliment ja ma tundsin, et mul oli suu vett täis. Ning mitte ainult suu. Jesus teadis, mida ta seal all teeb.

Panin silmad kinni. Tundsin, kuidas sõnad hakkavad liigseks muutuma. Õnneks oli Jesus autol mootori tööle ja konditsioneeri puhuma jätnud, aga vaatamata sellele olin higine ja märg. Tõenäoliselt ka näost juba üsna roosa. Peab ikkagi rohkem nägu ka päevitama, siis ei paista õhetavad põsed nii selgelt silma.

Seejärel tegi ta seda suu ja keelega. Kord aeglaselt, kord kiiresti, kord õrnalt, kord tugevamalt, kord imedes, kord puhudes, ja see kõik oli nii hea! Seejärel kuulsin ta püksirihma kõlksu ja avasin silmad.
"Printsess, sa oled nii kuradima ilus... ja minu jaoks valmis?"
"Jaa," vastasin vaevukuuldaval häälel, ise aeglaselt noogutades. 

Seks kestis lühikest aega. Oli küll mõnus, aga mitte plahvatavalt mõnus. Paar erinevat asendit ja lõpetasime koerapoosis. Õigupoolest mina ei lõpetanud, tema aga küll. Auto ei ole minu jaoks lihtsalt piisavalt mugav. Jah, nautisin, kõik oli meeldiv, aga ma ei jõudnud kordagi isegi orgasmi lähedale mitte. Ja ei hakanud seda ka teesklema. 

Teesklemisega on nii, et kui sa kord seda juba tegema hakkad, siis ei saa enam sellest rutiinist välja. Sa annad mehele signaali, et ta teeb kõik õigesti ja on ilmatuma tubli ja osav, aga tegelikult... ta ei arene siis ju edasi. Ta ei saa iialgi teada, mis sulle TEGELIKULT mõjub. Ta ei õpi su keha iialgi nii palju tundma, et asi ka TEGELIKULT lõpuni viia. Ehk siis kui ma tulen, siis ma tulen ja ei tee sellest saladust. Ja kui ei tule, siis ei tule, ning ei tee sellestki mingit saladust. 

"Millega ma ennast veidi puhastada saaksin?" uurisin end Jesusi alt ettevaatlikult kõrvale nihutades ja ümber pöörates.

"Hm, ega mul ei olegi siin autos midagi peale niiskete armatuuri puhastamise lappide. Kas annan ühe?" 

Pööritasin silmi ja pahvatasin naerma. "Ei, see küll hea mõte ei ole."

"Aga mis ma sulle siis annan? Okei, võta mu särk. Mul ei ole selle vastu midagi, kui ma sinu keha järgi lõhnan. Vastupidi. Ma ei pese seda särki enam kunagi."

Tegin talle pai ja nurrusin: "Sa oskad nii armas olla. Kui sa tahad. Ja sa õpid ruttu. Mul on sinuga hea ja lihtne olla."

Puhastasin end, panime püksid jalga ja sõitsime uuesti maja ette tagasi. Sõidu ajal kohendasin juuksed, jõin veel vett, vaatasin peeglist oma õhetavaid põski ja tundsin, et olen tõepoolest juba päris näljane. Jalutasime restorani poole, käest kinni. Nagu päris, mõtlesin ja naeratasin endamisi.

Astusime sisse ja meid tuli tervitama valgetes teksades ja valges maikas meesterahvas. "Tere, Carlos! See on Mari."
"Aa, Mari! Tere, Mari! Mari nagu Marisol?" 
"Ei, Mari nagu Marilin," vastasin.
"Tere tulemast, Mari nagu Marilinnn," ütles Carlos naerdes, tuli meie keskele, pani parema käe Jesusi õlale, vasaku käe minu tagumikule ja hakkas meid peremehelikult ühe nišilaua poole juhtima. See tundus olevat midagi VIP-tsooni taolist, mida sai ülejäänud ruumist sametkardinaga eraldada. Massiivse U-kujulise nahkdiivani ees oleva laua poole jalutades aga libises ta käsi mööda mu külge üles, kuniks ühel hetkel puudutas ta külje pealt mu rinda, ise samal ajal lõbusalt Jesusiga midagi vadistades. Umm... olin kergelt segaduses. Oot, mis nüüd toimub... Kuidas ma peaksin käituma? Aga juba olimegi nišis ja ta ulatas mulle käe, et võiksin sellele toetudes end istuma sättida.

Vaatasin Jesusi poole. Ma ei saanud aru, kas ta märkas, mis just toimunud oli, või ei saanud ta üldse mitte midagi aru. Mehed jätkasid omavahel kiiret vestlust ja naermist, ning ma olin oma mõtetega nii lühises, et ma ei mõistnud nende jutust suurt midagi. 

Toodi menüüd, valisime toidud. Carlos tõusis, läks baarileti taha ja peatselt naases kolme "Corona" õllega. Pudelid olid avatud ja igasse pudelisuusse oli surutud laimisektor, nagu ikka. Võtsin külma õlut. Aga minu teadvus ütles mulle, et see maitseb kuidagi... teistmoodi.

Stopp! Mu mõtetes süttis punane tuli. Ma olen kahe poolvõõra mehega mingis suvalises ruumis, mille kohta mul pole aimugi, kus see asub. Ma joon avatuna toodud jooki ja olen kahe mehe vahel sügaval nahkdiivanil nišis, mida saab kardinatega väga privaatseks teha. Ühe mehe käsi peatub aeg-ajalt nagu muuseas minu põlvel ja teise mehe käsi on enamiku ajast minu reiel, peaaegu kleidi all. Minu jook maitseb imelikult. Kas see on praegu õige koht ja hetk, et ma peaksin oma õlle lõpuni jooma või... ? 

Õnneks toodi lauale toidud. Asusime sööma. Mehed jätkasid omavahel millegi arutamist, millest sain aru ainult osalisi lausekatkendeid. Kiirest kõnest ja slängist aru saamiseks ei ole mu hispaania keel siiski veel piisavalt hea. Carlosel tundus ka teistsugune aktsent olevat ning tema juttu ei olnud sugugi lihtne jälgida. Enamiku s-tähtedest jättis ta hääldamata.

Mulle ei meeldi, kui mul on igav ja segasin neile vahele: "Kust sa pärit oled, Carlos?"
"Venezuelast. Sain sealt enne tulema, kui asjad päris hulluks läksid. Ja olen oma eluga siin päris rahul."
"Plaanid sa sinna kunagi tagasi minna?"
"Ei, mitte kunagi. Ma ei taha seda kõike näha, mis seal on toimunud. Enamik inimesi, keda kunagi tundsin, on kas samamoodi emigreerunud või lihtsalt surnud. Mul ei ole seal enam mitte midagi, mille nimel või kelle jaoks tagasi minna. Venezuela on minu jaoks tühi koht.
Algul peatusin aastakese Colombias, kuid tahtsin USA-le lähemale tulla ja siin ma nüüd siis olen. Kui ma siit üldse kunagi kusagile lähen, siis Floridasse."

Minu jaoks oli veidi kummaline kuulata, et keegi oma kodumaast nii räägib. Kas kodu ei peaks ikkagi jääma koduks, ka siis, kui ajad raskeks muutuvad? Ei tea, ei ole ise kogenud, sestap ei mõista nende inimeste tundeid, kes oma kodust lahkuma on pidanud.

Ühel hetkel tõusid nii Jesus kui Carlos laualt ning läksid kusagile. Ma ei saanud nende jutust aru, kuhu nad lähevad. Aga kasutasin hetke ja vahetasin sujuvalt ringi enda ja Carlose õllepudelid... las ta joob ise minu pudelist ja vaatame siis, mis saama hakkab.



Teisipäev, 21. september 2021

Vol 7 Kergendus



 

Hommikul läksime koos Rauliga hostelisse. Tema läks tööle, mina tahtsin ainult magada. Nii läksingi oma kardinaga eraldatud nariboksi ja üritasin veidi veel und nautida.

Aga see ei õnnestunud. Ärkasin juba peagi selle peale, kui koristaja tuppa tuli. End hommikusöögile sättides taipasin kahte asja. Esiteks - mul pole enam puhtaid riideid, pean kõik asjad pesumajja viima. Ja teiseks - tahaks kellegi uuega tuttavaks saada. Eilse õhtu valguses olin aru saanud, et hakkan juba liigselt ära armuma ja vaat et kokku kolima mehega, kes lihtsalt on voodis hea, aga midagi muud ma temast ei tea. Ma ei tulnud siia ju armuma, ma tulin oma murtud südant parandama ja seda maailmajagu lähemalt uurima.

Hommikusöögil nägin mitmeid uusi nägusid, aga Leonie'd mitte. Saatsin talle sõnumi - kus sa oled, chica? Kohe saabus vastus: "Sõidan juba sinna-ja-sinna, otsustasin hääletada." Olin pettunud. Kuidas ma veel nii laheda wingwomani leian? 

Sain oma omleti kätte, võtsin hunnikust mõned arbuusitükid, soristasin termosest tassi kuuma hommikujooki ja manööverdasin end terrassile vaba laua taha. Vesi sillerdas terrassi ees laguunis ja õhk oli hommikuselt värske. Vaatasin ringi, kas Rauli on näha. Ei olnud. Siis vaatasin ringi selle pilguga, kas kusagil on kaameraid, millest Raul võiks mind näha :D Ei olnud. Võtsin välja telefoni ja avasin Tinderi, rüübates samal ajal elu kõige kehvemat kohvi. Aga kuna hommikusöök on hosteli hinna sees, siis pole siin põhjust nuriseda midagi, kui just päris lambiõli jooma ei sunnita.

"Hey, how are you?" Olin Tinderisse nii süvenenud, et ei pannud tähele, kuidas minu kõrvale oli saabunud üks pikk noormees. Mul ikka veab siin nende noorte meestega. Kas nad EI NÄE, et ma ei ole mingi spring chicken, või mis toimub? 

Vaatasin teda pealaest jalatallani ja ütlesin "I'm busy". Noormees pahvatas naerma.
"Ma vaatan siin jah, et sa oled Tinderiga busy. Võib-olla sellepärast ma tere ütlesingi?"

Leebusin veidi. Kui tal on naljasoont ja huumorimeelt, siis ma võin ju talle veidi aega pühendada, ega see mul tükki küljest ära ei võta. Küll aga võib mul hiljem tüki küljest ära võtta Raul, kui ta praegu näeb, et ma mingi võõraga suhtlen. Otse tema nina all. Mulle tundub, et ma lausa ise kutsun omale kogu aeg kurja kaela.

"Mina olen Chris. Kas ma võin siia istuda?"
"Okei."
"Kust sa tuled?"
"Lätist," vastasin. Mulle ei meeldi täiesti suvalistele juhututvustele 100% õigeid andmeid anda ja endast kõike kohe välja rääkida. Sageli ütlen vale riigi ja aeg-ajalt ka vale nime. Enamasti Maria. Vahel ka Mia. Oleneb, kuidas tuju on. Muidu on mu nimi Marilin. Või lihtsalt Mari.

"Ja mis sinu nimi on? Kas sa oled siin üksi?" uuris ta tooli mööda terrassi kriuksuga paika sättides.
"Mina olen Laima. Ei ole üksi, tulime tüdrukute reisile. Lihtsalt täna olen üksi, kuna teised läksid ekskursioonile, aga mina tahtsin rahulikult rannas olla. Mulle meeldib siinne sinine vesi." Valetasin nii, et silm ka ei pilkunud. Püüdsin mitte naeratada ega seltskondlik olla, sest eemal oli välja ilmunud - nagu tellitud - Raul, ja ma nägin perifeerselt, et ta jälgis meid. Ning ei olnud sealjuures selgelt kuigi rõõmus.

"Sa lähed randa? Kas siia üle tee randa? Ma tulen ka, nagunii oli mul sama plaan. Kas sobib?"
"Eks sa otsi mind siis seal üles," ütlesin viimast arbuusitükki suhu toppides ning püsti tõustes. Läksin, poolt hommikusööki alles jättes, nõusid ära viima. Kuna käed olid kinni, siis sülitasin viimased arbuusiseemned üle terrassiääre otse laguuni. Classy, very classy. Panin nõud kandikutornile ja tegin näo, et ei märka Rauli, kes baarileti ääres baarmeniga juttu ajas. Kui oma tuppa jõudsin, oli telefonis juba sõnum: "Kes see oli? Mida ta tahtis?" "See oli Chris. Hostelis ju ikka inimesed ütlevad üksteisele tere ja saavad omavahel tuttavaks," vastasin.

Ma ei osanud Chrisist midagi arvata. Ta oli noor. Väga noor. Väga pikk. Aga samas ka üsna paks. Vist natuke liiga suur mees minu jaoks? Mulle muidu meeldivad mehe moodi mehed kõvasti rohkem kui poisi moodi mehed. See tähendab, et kerge ülekaal ja turske(m) olek mulle pigem meeldib, aga Chris ei olnud päris minu maitse. Pakkisin kokku oma pesemist vajavad asjad ühte kotti ning rannatarbed teise, ja läksin kiirel sammul hostelist välja. Et Rauliga ei peaks kohtuma.

Viisin pesukoti pesumajja, järele paluti tulla homme täpselt samal ajal. Seejärel läksin randa. Jalutasin veidi eemale, et Chris mind ei leiaks. Panin rannaräti liivale ning laia äärega rannakübara näole. Esiteks ma ei taha väga nägu päevitada. Ja teiseks... arvasin, et see aitab mul rohkem incognito olla. Tahtsin lihtsalt rahu ja vaikust ning natuke päikeseenergiat koguda. Panin telefonist muusika mängima, kõrvaklapid pähe ning hingasin kergendusega sügavalt välja. Lõpuks ometi aeg iseendale!

Äkki muusika vaikis. Sisse tuli kõne. Kõrvaklappides teatas telefonirobot mulle tähtsa häälega puhtas inglise keeles - "Incoming call from Džiisas." Ha! Kui Jeesus ise mulle taevast helistab, siis peab ju vastu võtma. 

"Hei."
"Hei baby, kus sa oled?"
"Rannas."
"Kas samas kohas?"
"Ei, tulin rohkem vasakule poole. Siia, kus suur kivi vees on."
"Okei, ma tean, tulen sinna."
"Ära tule."
"Miks?????"
"Ma ei taha."
"Fuck you, ma tulen sinna!"
"Hahahaa, okei, ma nagunii ei viitsi su eest ära joosta. Kui tuled, siis leiad mu siit. Mul on katkise äärega rannakübar näo peal."
"Kas sa tahad midagi juua ka?"
Oh, wow, Jesus oli täna nii lahke, nii lahke. "Ma võtaks veidi piima." (Piim on hispaania keeles leche, aga leche on slängis ka... ah, parem googeldage, las Urban Dictionary ütleb teile, mis see on :))
"Dios mio, sa oled täitsa segane, hahahahaa, istusin juba autosse! Varsti olen kohal."

Lõpetasin kõne. Kõrvaklappides hakkas taas muusika mängima. Vajutasin heli valjemaks. Väga mõnus oli olla. Maailma parim temperatuur! Maailma parim päike! Maailma ilusaim sinine merevesi! Ja ma saan lihtsalt natuke puhata ja omaette olla ning oma mõtteid selgemaks mõelda.

"Ma'am! Ma'am!" keegi koputab vastu mu käsivart. Võtan kübara näolt ja klapid kõrvast.
"Massage? Only 500!"
"No, thanks."
Panen kõrvaklapid tagasi. Panen kübara õigesse kohta tagasi. Hingan mõnuga sisse ja välja. Keegi koputab vastu mu käsivart. Võtan kübara näolt ja klapid kõrvast.
"Mango? Fruta? Refrescos?"
"No, gracias."
Panen kõrvaklapid tagasi. Sätin kübara täpselt õigesse kohta tagasi. Hingan sisse ja välja. Vaevu olen paar lugu lõpuni kuulata jõudnud, kui keegi laskub hoo pealt mu kõrvale liivale, nii et olen üleni liiva täis. 

"Leidsin su üles!" Võtan kübara näolt ja klapid kõrvast. Pagan, see on Chris.
"Kuidas sa mind leidsid?"
"Juuste järgi."
"Ah, smart move," hakkasin naerma. Kuna (loodetavasti?) Raul meid siin pealt ei vaata, otsustasin natuke sõbralikum olla. Chris võttis särgi seljast. Ta oli nagu valge vaal. Vaatasin teda silmi kissitades ja mõtlesin - kas ma kujutlen end temaga hullamas ette või ei kujuta? Vastus oli kiire tulema - ei kujuta. Okei, järelikult tema tõmbame nimekirjast maha.

Chris tutvustas ennast ja rääkis, et elab Kanadas. Tuli sealt külma ja pimeduse eest kolmenädalasele puhkusele. Ja et paari päeva pärast läheb teise linna edasi. "Milline kokkusattumus. Ma lähen ka just täpselt sinna. Neljapäeval," haigutasin rammestunult talle vastuseks. Selle peale küsis Chris mu numbrit, et võib-olla võiksime ühenduses olla ja oma plaane koordineerida. Pikemalt mõtlemata olin nõus. Vahel on lihtsam, kui mõni tuttav nägu juba kusagil ees on, ei pea kõike taas nullist alustama. Ja Chris ei olnud kindlasti sellest kategooriast, kellega ma viitsiks flirtida, nii et täiesti turvaline valik. 

Vaatasin pidevalt kella ja Chrisile ei jäänud see märkamatuks. Ta küsis, kas ma ootan kedagi. Vastasin, et jah, tõepoolest, nii on. Selle peale hakkas ta naerma, pilgutas silma ja ütles "Well well well, it looks like Tinder works here pretty well!" 

"Ma ei tea veel seda. Aga ma loodan küll! Ja ma arvan, et ma pean su ära saatma, muidu äkki mu deit ei julge mulle läheneda," vastasin talle muiates ja tõstsin käe kõrva äärde, telefonikõnet imiteerides. "Hoiame ühendust! Näeme hiljem!"

Heitsin taas selili. Pani kõrvaklapid tagasi. Seadsin kübara näole. Hingasin rahulikult sisse ja välja. Ometi kord hek iseendale. Ja keegi paneb oma käe mu õlavarrele. Arvasin, et see on Jesus ja ei hakanud kübarat näolt ära võtma. Panin oma käe tema käe peale ja tervitasin "Hola, amor!" See "keegi" tõmbas järsult oma käe ära. Tundus kahtlane. Võtsin kübara näolt. Ja nägin... et täiesti võõras inimene, kaenlas kiletatud plakatid. Tõusin istuli ja hakkasin naerma. 

"Vabandust, arvasin, et mu sõber tuli. Ma ütlen kohe ära, et ma ei taha midagi osta. Mul ei ole raha. Ma tahan lihtsalt siin rannal elu nautida."
Hakkasin uuesti selili heitma, kuid tripimüüja ütles: "Oota! Kus hotellis sa peatud?"
"Ma ei peatu üheski hotellis. Ma olen siin lähedal hostelis, 8 naist ühes toas, ma ju ütlesin, et mul pole raha. Ma ei osta sult midagi. Kui sa just midagi eriti head ei müü."
"Aga mida sa tahaksid osta?"
"Praegusel hetkel vaikust ja rahu."
"Aga kellega sa siin oled?"
"Üksi. Ootan oma sõpra."
"Ma sain aru, et sa sõpra ootad, aga... noh... mina võiksin ju ka su sõber olla."
"Kahtlemata. Aga mul jätkuvalt ei ole raha ja ma ei osta midagi."
"Aga sellel pole tähtsust. Ma mõtlen, et kui sa mu sõber oleksid, siis sa võiksid minu juures olla, ei peaks hostelis elama. 8 naist ühes toas pole eriti tore."
"On küll."
"Ei usu. Tule parem minu juurde."
"Ma sulle üüri nagunii ei jaksaks maksta, nii et plaan on tore, agaaa..." venitasin ma käsi laiutades.
"Ei mingit aga. Ma saan aru, et sa ei osta midagi ja sa ei taha raha kulutada. Aga ma võiksin sind ju üleval pidada."
"Miiiidaaaaaa?" See vestlus arenes nii uskumatus suunas, et hakkasin südamest naerma.
"Sa mõtled, et ma teen nalja. Aga ma räägin tõsiselt! Minu korter on näed, selles majas seal, 18. korrusel!" viipas ta eemalt paistva mitmekorruselise maja poole. 

Kui aus olla, siis ma arvasin, et siin ranna ääres on kõik hotellid, aga võta näpust.
"Mis su nimi on?" uurisin.
"Luis." Tõmmu pruunisilmne tätoveeritud mees nimega Luis hakkas vaikselt mu käsivart paitama. Luis, kellel on siinsamas rannal korter. Ja väga hoolikalt piiratud viiepäevane habe. Mis ilmselt väga mõnusalt mu kõhtu kõditaks. Ja tema vasakusse kulmu on osav juuksur väikese karvavaba triibu tekitanud, mis näeb välja nagu arm. Ning sellest triibust jookseb mõtteline joon üles soengusse, mis on pealt pikem, külgedelt lühem, ning lühemat ja pikemat osa eraldab samasugune peen kiilas triip. Vaatasin ta kätt, mis minu kätt silitas. Lihased. Selgelt välja joonistunud lihased päikesepruuni naha all. Mnjah. Pole midagi öelda. S.e.k.s.i.k.a.s.

"Mida sa müüd, Luis?" küsisin ja tõmbasin oma käe tasakesi eemale. Mulle tundus, et mu nina sügeles. Või siis ka mitte. Näppisin niisama oma nina. Vist kohmetusest, sest ma tegelikult tahtsin talle jah öelda, aga samas ei tahtnud ka :D

"Ma ise tavaliselt siin ei müü, mul on üks ekskursioonibüroo, pakume erinevaid väljasõite ja teemaparke. Aga täna mul polnud midagi kodus teha ja kuna kahel müügimehel korraga on täna vaba päev, siis mõtlesin ise natuke ringi jalutada. Ma võiksin sind kusagile viia, kui sulle meeldiks. Need on imeilusad kohad."

Ning just siis, kui asi hakkas põnevaks minema... saabus Jesus. Meie diil Luisiga jäi pooleli. Ütlesin talle, et mu sõber saabus, ja soovisin head päeva. Luis võttis oma kiletatud plakatid ja lahkus, Jesus heitis minu kõrvale pikali.

Ja hakkas minuga riidlema. Sõna otseses mõttes riidlema, nagu väikese lapsega. "Miks sa mu kõnedele ega sõnumitele ei vasta? Miks sa oled selline asshole? Miks ma pean sind hosteli juures mitu tundi ootama ja sa ei ilmugi välja! Mida sa jamad!"

"Mis mõttes sa mind hosteli juures ootasid?" Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.
"Sa ei vastanud ju mu kõnedele ega sõnumitele!"
"Ju ma siis ei tahtnud. Sa ju saad aru, et ma ei taha enam sinuga koos olla, kui ma sinult nakkuse sain?"
"Baby, aga oota! Näe!" Ta otsis püksitaskust kokkukägardatud paberilehed. "Sa ajasid mind oma nakkuse jutuga nii närvi. Ma käisin arsti juures! Mul ei ole mitte ühtegi haigust, näe, siin on kõik reas, ma lasin ennast kõigi haiguste suhtes testida, mis olemas on! Leiti ainult mingid bakterid, gram-negatiivsed bakterid, aga seda ei peeta meil haiguseks! Okei, ma ravin need välja, aga ma ei tunne mitte midagi! Sa oled liiga tundlik."
"No kuule. Kui ma olen kogu elu mitte sügelenud ja ühel hetkel hakkan üleöö sügelema, siis ma ei ole liiga tundlik. Ma olen siis täiesti normaalne inimene, kes on harjunud terve olema. Anna siia!" 

Sirutasin käe ja võtsin tema paberimajanduse oma kätte. Keerasin end kõhuli, et mugavamalt lugeda. Oligi analüüside väljatrükk. Nägin neil paberitel esimest korda tema sünniaega - ta oli minust 12 aastat noorem ja Sõnni tähtkujust - ja täisnime. Tuli välja, et tal on kaks eesnime ja kaks perekonnanime. Hiljem sain teada, et kõigil latiinodel on enamasti nii. Ning analüüsid olidki järjest neg neg neg neg neg - mis iseenesest oli minu jaoks hea uudis. Ja G(-) pos. Selge pilt.

Tundsin, kuidas pinge langes. Olin enam kui kindel, et küllap ma taas mingi prohmakaga peatselt hakkama saan, kuid vähemasti see konkreetne prohmakas nimega Jesus polnudki nii hull. Õigupoolest nägi see prohmakas nii kompu välja. Ja rasedaks jäämine sellest avantüürist oli väga vähetõenäoline, sest ma juba tundsin päevade saabumise eelnähte - kõige hiljem ülehomme peaksin korra aja maha võtma ja oma valutamised ära valutama. Toetasin pea rannarätile ja hingasin sisse ja välja. Mis võiks veel valesti minna... kui kõik tundub nii õige?

"Ja ma mõtlesin su peale kogu aeg!" ütles Jesus ja andis mulle laksu tagumikule. See tuli tal südamest. "Sa nüüd elad mu peas. Sabes? Vives en mi cabeza. Y en mis cojones."

Pühapäev, 19. september 2021

Vol 6 Et siis tagauksest? Mmmkay

 

 

"Sabes, mi amor..." alustas Raul. Latiinodel on kena komme "kallis" asemel öelda mi amor, mi vida, mi cielo... ja see tähendabki nende jaoks lihtsalt "kallis", mitte "mu arm", "mu elu", "mu taevas"... 

"Mulle tegelikult meeldib seks kanepiga. Alkohol mulle ei sobi ja ükski muu droog ka mitte, aga cannabis on selline... lõõgastav. Sinuga on seks muidugi väga hea nii kainelt kui mõju all olles, aga see ei ole päris igaühega nii. 

Minu eelmine girlfriend oli väga ilus naine. Pikad küüned, rinnaimplantaadid, suur tagumik ja jämedad reied, täpselt see, mida ma arvasin, et mulle meeldib... aga voodi oli nagu draamalava. Kõik oli võlts. Ma ei teagi, kas ta karjus minu või naabrite jaoks, igal juhul pärast paari korda ma tundsin, et ilus keha ja mõnus tagumik ei tee kedagi voodis heaks. Minu jaoks muutus temaga magamine kohustuseks, millest üritasin magama jäämist teeseldes ära põigelda. See suhe ei kestnud kaua, peagi algasid draamad teemal Miks sa mind ei taha? Miks sa mind ei armasta? 

Ma ju töötan turisminduses, nii et ma ei hakka sulle valetama - pärast teda on mul olnud nii mõnigi lühisuhe hostelis peatunud tüdrukutega, aga ma pole tegelikult ühestki neist väga hoolinud. Enamasti on nad olnud kas ameeriklased või venelased. Seks on kõigiga olnud üsna ühesugune. Tundsin end kuidagi võitjana, kui selle ära tegin, aga hingele ei pakkunud see tegelikult midagi, ainult egole.

Kui ma esimest korda sinuga koos olin, ja sa tundusid nii ehe, nii naturaalne, nii loomulik... Palju vaiksem kui ma arvasin, aga samas ma sain su hingamisest ja vaiksetest häälitsusest väga hästi aru, mis sinuga toimub. Ja see meeldis mulle. Väga. Kui ma varem seksisin naistega nii, et mul olid silmad enamiku ajast kinni ja vaatasin, et ise kõik kätte saan, mida vaja, siis sinuga on kuidagi teistmoodi. Kuna sa palju häält ei tee, siis ma puhtalt kuulamisest väga midagi aru ei saa, järelikult avastasin, et pean sind vaatama. Ja ma ei saa sinu vaatamisest isu täis. Ma tean, mis on su sees need kohad, mis su näoilmet muudavad ja hingamise katkendlikuks teevad. Mul on tunne, et ma tean sind juba ammu ammu ja kogu su olemus on selline, et ma tunnen ennast sellise mehena, kes ma alati olen tahtnud olla. Mehena, kes pakub naudingut. Kes teeb naisega, mida tahab, ja naine võtab kõik vastu, kartmata olla tema ise. Ja ei mingit teatrit.

Tead, ma polnud kunagi tundnud seda, kuidas naisel sees midagi tuksub. Ja ega seda läbi kondoomi vist väga hästi ei tunnegi, aga sinuga midagi ma tundsin. Olen küll igasuguseid reaktsioone näinud ja kuulnud, aga pärast seda, kui ma sinu sees neid tuksumisi tundsin, ja sa tegelikult enne seda ei kiljunud, ei värisenud, ei nutnud, lihtsalt tegid mingi sellise häälitsuse, mida sa tavaliselt ei tee, surusid hambad tugevamini kokku ja nägu oli selline, nagu hakkaksid hulluks minema... siis ma tundsin, KUIDAS see mind erutas, kuidas see tunne mulle terves kehas laiali valgus. Ma sain aru, et sa ei tee voodis midagi MINU jaoks, vaid eelkõige oled nagu oled, ja pärast seda ma lihtsalt mõtlen sinust ööd ja päevad. Ma ei saa seda tunnet enam endast välja - ja ma pean sulle ütlema, et kanepiga koos see tunne veel omakorda võimendub. Ma ei saa seda kõike seletada, seda peab tundma."

"Ah et mul oli selline nägu peas, nagu oleksin hakanud hulluks minema? See on küll kõige kohutavam kompliment, mida keegi mulle öelnud on," naersin. Ise järjest rohkem erutudes.

"Anna andeks, ma ei osanud seda teisiti sõnadesse panna. Seksis ei peagi asjad ilusad ja graatsilised olema. Mõnda meest erutavad pesemata keha lõhnad või kantud aluspüksid, mõnda küüntega veriseks kraabitud selg, mõnda pissimismängud, mõnda need kehade kokkupuutumise helid, mis seksi ajal tekivad. Mina sain aru, et mind erutab ehedus ja vabaks laskmine. Ja teadmine, et mina olen selle põhjustajaks, et mina tegin seda, et ma olen nii võimas, et panen ühe naise seest tuksuma."

Okei, okei, rohkem pole vaja rääkida. Otsustasin, et just siin ja praegu teen oma elu viimase kanepi ja annan meile veel ühe võimaluse seda kogeda. Uue nädala keskel pidid mul millalgi päevad hakkama ning varsti ma sõidan nagunii ära, nii et kes sedagi teadis, kas see öö meile mitte viimaseks ei jää.

Palusin Raulil üks suits kokku keerata. Ta küsis - aga sul oli ju valus, miks sa seda teha tahad, kas minu pärast? "Ei, minu enda pärast. Ma tahan seekord teadlikult kõike seda läbi teha ja endale kehamällu salvestada, kuidas ma end tundsin, sest ma tean, et ma seda väga suure tõenäosusega enam kunagi ei tee. Mulle ei sobi kanep. Ma lihtsalt ei taha seda. Aga üks ja viimane kord veel võib."

"Aga proovime siis natuke teistmoodi. Ma ei taha, et sa endale haiget teeksid. Lähme käime ühe mu sõbra juurest läbi, ta ei ela kaugel. Toome temalt bongi."

"Umm... mis asi on bong? Miks me seda toome?" Raul pahvatas naerma. "Okei okei okei, las ma näitan sulle." 

Tegime kiire sõidu sõbra juurde ja tagasi. Tuli välja, et bong on... nojah, ilmselt kõik nagunii teavad, mis on bong ja milleks seda kasutatakse. Mina olin lihtsalt viimane täiskasvanu planeedil, kes ei teadnud.

Ehk bong on üks väike torudega vaasi moodi abimees, mille abil kanepisuits tuleb läbi vee ja hingatakse teiselt poolt sisse. Teoorias ei peaks see siis nii jõhkralt valus olema. Esimene sissehingamine tunduski - ohhoo! - üldse mitte valus, aga see oli ainult esimene. Järgmine oli juba valus. Ja kolmas oli taas nagu pussnuga hingetorus. Neljandast suutsin teha ainult pool - siis oli kõik. No mas. Finito. Nunca mas.

Aga mõju oli juba alanud... alustuseks otsustasin, et teen Raulile sama, mida paar õhtut tagasi Jesusile tegin - tõin köögist õli ja lihtsalt masseerisin teda. Pilves olles ajataju kadus, oli lihtsalt muusika ja meie õliselt libedad kehad. Ma nägin Rauli näost, et ta on end täiesti lõdvaks lasknud ja lihtsalt naudib, naudib, naudib seda, mida ma talle teen. Vahepeal läks mul teadvus uitama, aga käed jätkasid Rauli puudutamist ning see oli nagu mingi zen kulgemine, mis toimus paralleelses reaalsuses. Kuniks... mu pihku voolas midagi valget. Ei pursanud, lihtsalt vaikselt voolas välja, nagu vedelavõitu kreem tuubist, kui seda tasakesi vajutada... tundus, et ka spermal oli väga zen olla, polnud kusagile kiiret :D 

Mõtlesin endamisi väikese kurbusega hinges, et ah nüüd siis niiviisi, ega meil reaalsest seksist enam midagi välja ei tule, aga ma alahindasin seda meest. Oh, kuidas alahindasin! Ta tõusis istuli, lükkas mu enda kõrvale selili ning pani oma t-särgi üle mu näo. Mmm, see lõhnas nagu Raul! Jätsin t-särgi silmi katma, aga nina vabaks, ja lihtsalt lamasin. Raul lihtsalt hellitas mu keha. Aeglaselt. Hoolikalt. Ja ma lasin sellel kõigel juhtuda ilma igasuguse endapoolse panuseta. Mulle tundus, et mu pea sisemus on tavapärasest umbes sada korda suurem, ning see ruum oli kõik naudingut täis. Mõttejupid olid katkendlikud, nagu ikka, aga ma ei tahtnudki midagi mõelda. Oligi hea, et pea oli tühi, ma ei hakanud isegi selle poole püüdlema, et suuta midagi mõelda. Särk silmadel, nii et kõik tundus pime, kadus nii aeg, ruum kui Raul, ja alles jäin ainult mina koos lainetavalt suureneva ja väheneva tühja naudingusaaliga kusagil minu peas... või selgroos... või kus iganes.

Seejärel kuulsin kondoomipaki avamist ja teadsin, et... nüüd... tuleb... ta... mulle... sisse... Mu keha ootas seda nii väga, ma olin selleks nii valmis kui üldse olla saab. Ja ta tuligi. Aeglaselt. Mitte eriti sügavale. Läks uuesti välja. Ja tuli uuesti aeglaselt sisse. Väga aeglaselt. Seekord juba sügavamale. Ooo... see tunne, kui mu sisemus tema sisenedes järk-järgult avanes, see oli nii hea, kirjeldamatult hea.

Mul oli tunne, et mu aju ja teadvus asubki seal, kuhu Raul sisse tuli, kogu mu muu keha tunnetus kadus ära, jäi ainult Raul minu sees. Siis ärkas mu teadvus üles ning ühtäkki olid kõik tajud super selged ja ma kuulsin tema hingamist oma kõrva ääres ja juba tuttavat "Todo bien, amor?" See tundus nagu ühest maailmast teise tulek.

Oh jumal, muidugi on TODO BIEN! Parem kui iial varem.

Ma ei tea, kui kaua see kestis, ma ei mäleta, mida me tegime, aga ma mäletan, mida ma tundsin. Isegi praegu, neid ridu kirjutades, on mu selgroo sisu kuumem kui tavaliselt :) Huvitav, miks? Keha mäletab omal viisil, aju omal viisil. Ja vahel on kehamälu hoopis parem.

Ma tulin. Ma vabanesin. Ma lainetasin. Ma läksin ühtäkki nii märjaks, et seksil kadus igasugune hõõrdumine. Aga Raul ei olnud veel tulnud. Samas oli see kirjeldamatult libe ja vesine seks kuidagi nii mõttetu, et ma ei tahtnud jätkata. Ma olin juba tulnud, mu kliitor ei tundnud sel hetkel enam midagi ja mu tupp oli seest liiga märg, et ma sealgi enam midagi tunneksin. Võtsin särgi näolt ja tõusin poolenisti istuli.

Raul ehmus võpatusega oma rütmist ja oma maailmast välja. "Mis juhtus? Kas kõik on ok?" "Kuule, oota... ma hetkel ei saa... mul tuli mingi piir ette...", sosistasin talle. "Ma olen liiga märg. Pean vist pesema minema." "Ei, ära mine kusagile. Usalda mind. Ära mõtle midagi," ütles Raul poolenisti hingetuna ja keeras mind külili voodile ning ise liibus tihedalt mu selja vastu. Ta suudles mu õlgu ja silitas mu selga, liikudes üha allapoole ja allapoole. 

Ausalt, ma ei suuda meenutada, kas ta libistas oma kätt allapoole kiiresti või aeglaselt, mul ei olnud sel hetkel ajataju, küll aga sain ma kohe aru, et minu liiga märg olemisele on lahendus palju lihtsam, kui ma algul arvasin. Ma lihtsalt ei olnud selle peale tulnud, sest ma ei olnud varem oma elu jooksul anaalseksini jõudnud, aga ma juba teadsin, et täna jõuan. On ka aeg! Jah, oma eksiga paar korda me üritasime seda küll, pean tunnistama, aga mul oli valus ja üleüldse ebamugav. Ning ilmselt tekkisid sellest üritamisest mingid väiksed mikrotraumad, sest järgmised 4-5 päeva oli mul väga valus WC-s number kahte teha. See kõik häiris mind nii väga, et tegin oma eksile selgeks, et ärme rohkem üritame, mitte kunagi. Ja nii ka läks. Ta ei üritanud enam kunagi.

Aga praegu tundus see väga perfektne plaan ja väga perfektne ajastus. Ma olin nagunii niivõrd pilves, et mul oli täiesti ükskõik, mis hääled või lõhnad või ootamatused võiksid sellega kaasneda. Mind ei huvitanud mitte miski peale naudingu! Sel hetkel, kui Raul oma sõrmedele sülitas, et sissepääsu kergemaks teha, kadus mu kehast igasugune pinge ja ma otsustasin, et ma lasen ta sisse. Las ta tuleb. Las ma avastan midagi uut. Las ma usaldan teda. Las ma võtan kõik vastu, mis tal anda on. Sest see seest naudingut täis hiigelruum mu peas ei olnud kusagile kadunud, minu tajud käisid kord kehasse sisse, kord kehast välja - nagu mingi omamoodi kehaväline kogemus. Eelmise orgasmi soe voog ei olnud mu kehas veel vaibunud, kui ma tundsin, kuidas uus soojus kogunema hakkab. Kuidas käed ja jalad kergelt surisema hakkavad ning kehas millegi tase tõuseb.

Raul tuli mu sisse väga aeglaselt. Veel palju aeglasemalt, kui äsja eespoolt. Algus oli raske, tundus, et ruumi ei ole, kõik on liiga kitsas ja järele ei anna. Lisaks tundus mu kehale, et midagi veidrat on toimumas - tavaliselt käib seal liiklus ju seest välja, mitte väljast sisse, eks ole? Aga ma lasin selle veidrustunde vabaks ning peagi jätkas Raul juba samas rütmis, mis enne. Ja... ma... nautisin... seda! Ma ei tea, kui kaua see kestis, olin liiga ametis iseenda ja oma kehavälise kogemusega, aga ühel hetkel Raul muutus järjest jõulisemaks ning siis ta tuli. Mina ei olnud veel tulnud, seega jõudsin juba mõelda, et kas nüüd on põhjust rõõmustamiseks või pettumiseks... ja siis... selsamal hetkel, kui ta lõpetanuna minu seest välja tuli ning mu sulgurlihased seal taas kokku said tõmbuda... jooksis mu selgroost elektrilöök läbi ja kõik läks sekundiks krampi. Värisesin. Ägisesin. Hingata ei saanud, aju läks seest mustaks, siis punaseks. Ja siis ma tulin...

Oh jumal küll. Olen juba neljakümnendate keskel ja ALLES NÜÜD sain midagi sellist kogeda. Ma ei teadnud, et midagi sellist üldse võimalik kogeda on, aga näe... on. Raul läks pesema. Ja mina... hakkasin nutma. Pisarad jooksid. Mul oli tuhat tunnet ühekorraga - hea, halb, pinges, lõõgastunud, rõõmus, kurb, unine, erk, külm, soe, janune ja samas ei tahtnud ma ei süüa, ei juua, ega kunagi enam kanepit teha. Lihtsalt pisarad jooksid patja ja ma ei teadnud, millest. Arvan, et õnnest. :) Edasi on mu mälupildis must auk. Vajusin lihtsalt unne.



Vol 5 Whatsappis 119 vastamata sõnumit ja kõnet? Whiskey Tango Foxtrot

 


 

Kuna ma nägin, kui kahtlustavaks Raul muutus, kui mulle kõige ebasobivamal ajal telefonile sõnumid tulid, siis olin eelmisel õhtul telefoni hääletu peale pannud. Sisutiheda meelelahutusprogrammi tõttu mul eile enam telefon meelde ei tulnud. Seevastu täna pärast ärkamist ei suutnud ma oma silmi uskuda - 119 korda on mind taga aetud! Enamiku vastamata kõnede ja sõnumite autor oli Jesus (ilmselt oleles ta jälle oma paranoilises narkouimas ja ei mäletanud, et ta paar minutit tagasi mulle juba oli sõnumeid saatnud, ning nii neid üha uuesti saatiski), aga oli ka paar sõnumit Albertolt ja hommikul oli tulnud sõnum Leonielt, kas ma olen juba hostelis ja tahaksin temaga randa tulla.

Kuna oli pühapäev ja Raul tööle ei pidanud minema, siis ei plaaninud ma ka hostelisse minna, aga õnnetuseks olid mu riided kanepihaisust läbi imbunud ja ma ei suutnud neid hommikul pärast duši all käimist selga panna. Öäk! Selle peale küsis Raul, et miks sul üldse riideid vaja on? 

Meil oli värsket vett (kraanivett seal ei jooda), meil oli pähkleid ja krõpse, ning ... kanepit. Paras kogus kanepit. Lisaks oli mul mugav voodi, mis ei nagisenud ega kägisenud, ja noor mees, kellel ei saanud minust küllalt. Tõepoolest, väga põhjendatud küsimus, milleks täpsemalt mul neid riideid vaja peaks minema? 

Võtsin omale Rauli kapist suvalise särgi, panin oma eilsed riided suurde kaussi, lasin kraanist vee peale, seebitasin asjad sisse ja jätsin ligunema. Raul oli selleks ajaks mõned munad praadinud ning purustatud avokaado-laimi segu valmistanud. Päris guacamole mõõtu see välja ei andnud, aga koos chipsidega oli see lihtsalt hämmastavalt perfektne hommikusöök. Pärast seda võtsin sisse oma viimase antibiootikumi.

Laua ääres uuris Raul, kuidas mulle eelmine õhtu tundus. Ma vastasin, et kõik oli väga... omapärane. Et vähe sellest, et ma pole üldiselt kunagi varem kanepit teinud, pole ma ka kolmekate peale mõelnud ja et ma tunnen ennast nagu mingi teismeline, kes on esimest korda kodust jalga lasknud ning nüüd kõike avastada ja kogeda tahab. Raul küsis, kas mulle meeldib kanep. Ma jäin mõttesse ja jõudsin järeldusele, et... tegelikult ei meeldi. Mulle meeldib oma mõtteid ja tegusid kontrollida. Kutsuge mind kontrollifriigiks kui tahate, aga mulle ei meeldi selline seisund, kus kõik piirid on langenud, mõte ei tööta, ohutunne ei toimi ja ma teen (või tahan teha) asju, mida ma seni pole teinud (ega pole tahtnud teha). Ehk siis pigem ma elus rohkem enam kanepit ei teeks. See valu hingetorus on liiga ebameeldiv ja kui päris aus olla, siis see musta tühjust täis aju ka kuigi meeldiv ei ole. Liiga harjumatu. Ja mul puudub vähimgi tahe sellega harjuda.

Selle peale küsis Raul, et kas mul oli selle kolmeka jutuga tõsi taga ja kas ma kaine peaga ka seda teha tahan või oli see lihtsalt ühekordne mõttevälgatus. Et kui ma seda tahan, siis ta tegelikult teab kedagi, kes võiks meiega ühineda, juhul kui me ta koos üle vaatame ja ta mulle sobib. Selle peale ma tõmbasin chipsi koos guacamolega kurku. Ja köhimine oli nii kuradima valus, ilmselt kanepitõmbamise jääknähud. Raske on see narkotarbija elu! Köhisin nii, et silmist vesi väljas. Aga selle köhimise positiivne külg oli see, et sain veidi mõelda, kas ma siis tahan seda siis või ei? Jõudsin mõne sekundiga järeldusele, et targem on Raulile öelda, et ma ei taha. Olin meie lühikese tutvuseaja jooksul juba tunda saanud piisavalt palju armukadedust ja tühja-tähja peale närvi minemist, nii et eelistasin jääda poliitiliselt korrektseks ja teda mitte rohkem ärritada. Sest kui ta parajasti ei olnud armukade ega närvis, siis ta oli väga lahe inimene. Väga "minu" inimene.

Läksin pesin oma riided ära ja viisin õue kuivama. Tulin tagasi, kui Raul parajasti ukulelel mingit laulu harjutas. Jäin teda kuulama ja jäin mõtlema, kas äkki selline võikski olla minu elu? Elada temaga siin, sooja päikese all, tavalist igapäevaelu? Jätta oma sõbrad-sugulased ja tasuv töö sinnapaika ning alustada uuesti siin, kus mulle meeldib kõik - inimesed, kliima, keel, peod, minu staatus "valge inimesena" ja sellest tulenev soe suhtumine igal pool, kus liigun?

Samas andsin endale aru, et iga suhe algab alati palju suurema koguse iha ja lustiga, kui seda hiljem igapäevaellu alles jääb. Et kui nüüd hea seks võrrandist välja võtta, siis kas ma tahaksin Rauliga koos olla? Red Flag siin, Red Flag seal, Red Flag iga nurga peal... sain aru, et sellel suhtel ei oleks tulevikku. Ma ei taha oma ellu kontrollivaid inimesi ning Raul on väga kontrolliv. Ja armukade. Ja tugeva omanditundega. Ja ta naudib konflikte. Olen teda mitu korda telefonis kellegagi vihaselt karjumas kuulnud. Arvasin, et on ainult aja küsimus, kui nende sõimukõnede saajaks hakkan olema mina. Ja liikluses oli ta täiesti segane. Ropendab, peksab käega rooli, näitab keskmist näppu... Nagu lasteaed. Aga selline ongi nende elustiil, nad karjuvadki, kui neile miski ei meeldi, sest kõik teevad nii. Lõunamaine temperament. Nad ei oska teisiti. Kas ma seoksin ennast sellise inimesega, keda ma nii innukalt muuta tahaksin? Tänan, ei.

Aga seniks, kuni me koos oleme... parem naudime seda, mis meil on. Iga asja ei tasu alati kohe üle mõelda. Läksin Rauli juurde, võtsin tal ukulele käest ja istusin talle sülle. "Kas su uke meeldib sulle rohkem kui mina?" küsisin. Rauli näol tuli päike välja ja ta vastas: "Nooo, mi amor, para mi eres solo tu y tu sola". Ah, milline kõrvusttõstev vastus! Suudlesin teda. Pikalt. Pehmelt. Libisevalt. Õrnalt. Ma ei pidanud seda sõnatut kutset talle kaks korda väljendama. Ta sai kõigest kohe aru ja võttis hetkega vedu. Mmmm, maailmas ei ole orgasmist ja selleni jõudmisest paremat naudingut, rääkige mida tahate! 

Lebasime higistena voodil ja mul oli suur soov veidi veel magada, aga liiga palav oli. Laes olev ventilaator pani küll õhu liikuma, kuid ei jahutanud, ning konditsioneeri Rauli juures ei olnud. Küsisin, kas ta ujuma tahaks minna. Ta ütles jah. Küsisin, kas lähme võtame Leonie ka peale? Ta ütles ei :)

Käisin tõin õuest oma riided. Kõik olid ilusti kuivanud, välja arvatud rinnahoidja padjandid, aga see selleks. Jätsin rinnahoidja selga panemata ning panin hoopis bikiinid. Läksime autosse. Raul avas mulle alati ukse, esimesest kohtumisest saadik. Ja tänaseks ma polnud enam sugugi kindel, millega temas see seotud on - kas džentelmeniga või... kontrollivajadusega? 

Rand oli võrratu, sini-sinine meri oli võrratu, liiv oli võrratu, palmid olid võrratud... milleks, oh milleks ma kunagi sinna Eestisse üldse tagasi lähen? Mnjah, meelde tuli, ma pole nii rikas, et päriseks siia jääda. Eestis on kohustused ja kodulaen... Ja üleüldse hakkasin pisut rahutuks muutuma. Olin juba päris pikalt ühes linnas paikne olnud, minu tegelik plaan oli ju pidevas liikumises olla! Tegin endamisi otsuse, et lahkun neljapäeval järgmisesse rannikulinna ning kui Raul ujuma läks, tegin telefonis sealse hosteli bookingu ära. Nii. Otsustatud. Organiseeritud. Ja siis ühtäkki tajusin, et... kõik on korras! Enam ei kipita. Ravim mõjus. Kõik on hästi. Mul on täiesti terve inimese tunne tagasi. Võtsin ette Tinderi ning vastasin hulgale sõnumitele. Seejärel spoofisin end oma järgmisse peatuspaika ja uurisin lähemalt järele, mida Tinderil sealkandis ka pakkuda on :)

Pärast mõnusat päeva rannas läksime kalarestorani sööma ning hiljem hostelist läbi. Mul oli vaja teisi riideid ning telefonijuhet ning samuti tahtsin Leoniele tema kanepi tagasi anda. Aga Leonie'd ei olnud kohal ning mu sõnumile vastas ta, et ärgu ma kanepit niisama hostelisse jätku, võtku endaga kaasa, küll hiljem näeme. Seejärel sõitsime taas Rauli juurde. Plaan oli õhtut rahulikult võtta ja mingit filmi vaadata. Küsisin, kas ta oskab soovitada mingit kohalikku filmi, mida ta tahaks, et ma vaatan. Ta uuris, mis tüüpi filmid mulle üldse meeldivad. Vastasin, et oluline ei ole filmi tüüp, vaid see, et selle vaatamine mul peas hammasrattad kriginal tööle paneks ja et filmil oleks mingi point, mingile arusaamisele jõudmine, mida samas ei tohiks kandikul ette kanda, vaid selle arusaamiseni peaksin ma ise jõudma tänu sellele, et vaadatu ärgitas mind mõtlema. 

Raul naeris, et see on nüüd küll raske pähkel purustada, aga üks selliseid filme võiks olla "Amores Perros". See oli küll juba ligi 20 aastat vana film ning muidugi on pärast seda tehtud uuemaid ja hulga paremaid filme, aga seda filmi vaadates oli ta ise teismeline poiss ja see mõjus tol hetkel täpselt nii nagu ma just äsja kirjeldasin. Et oleks täitsa huvitav see uuesti üle vaadata ning jälgida, kas see film ka täna veel niiviisi mõjub.

Võtsimegi selle filmi ette. Võib-olla ma kunagi kirjutan selle filmi kohta pikemalt oma mõtted lahti, aga hetkel ärme kaotame fookust - ja see fookus on teadagi mis. Maised ihurõõmud.

Kui film lõppes, olin lummatud. Jah, kõik see, mida küsisin, oli selles filmis olemas. Inimsuhted. Vedamine. Mitte vedamine. Valel ajal vales kohas olemine. Kuidas kõigest üks hetk elus võib muuta kõik, kogu su ülejäänud elu. Ning samas tundsin jälle seda kõikehõlmavat erutust, mis mind Rauli kõrval regulaarselt valdas. Mul ei olnud ujumas käies vahetusriideid kaasas, seega polnud mul praegu aluspükse jalas, aga kui oleks olnud, siis need oleksid juba keskelt märjad olnud. Vaatamata sellele, et Raul mulle mitte midagi ei teinud filmi vaatamise ajal, lihtsalt oli mu lähedal. Uhh. Damn you!

Küsisin, mis on tema jaoks kanepiuimas seksi ja kaine peaga seksi erinevus. Ja mida ta üldse mehena seksi ajal tunneb ja tajub. Ma tean väga hästi, mida ma naisena tunnen ja tajun, aga ma pole mõttes kunagi juurelnud selle üle, mida võiks tunda mees. Kindlasti on see ühest küljest midagi hoopis muud, aga samas ka midagi sarnast.

Raul naeratas, tegi mulle pai ja avas suu.

Vol 4 Tuleb siis jaht või ei tule? Ja jahi all ma mõtlen kolmekat...



Istusime restoranis, mina nautisin sooja õhtut ja head sööki, Raul nautis minu põlve silitamist. Ta oli mulle tellinud Pina Colada, ise ta ei joo ei alkoholi, kohvi ega koolajooke. Ma pole kindel, miks, ja ei uurinud ka. Vaatasin parasjagu armunud pilgul meie muusikut, kes andis täitsa üksi mariachibändi mõõdu välja, kui saabus Leonie. Oli näha, et ta oli juba väga lõbusas meeleolus, silmad olid natuke udused, naer oli natuke provotseerivalt vali ning süüa ta eriti ei tahtnud.

Leonie ei rääkinud hispaania keelt (peale üksikute eluks vajalike terminite nagu la mota ja pendejo), seetõttu läksime küll kõik üle inglise keelele, ent tänu sellele avanes meil Rauliga võimalus omavahel vahetevahel rääkida nii, et Leonie aru ei saanud. 

Rääkisime Raulile oma päevastest seiklustest kanepi skoorimise katsel (Albertot puudutava osa jätsime loomulikult välja) ning Leonie jätkas värvikalt juttu sellest, kuidas ta - ihuüksi ja pimedas - käis selle mainitud hotelli parkimisplatsil varusid täiendamas. Ta suutis seda nii naljakalt edasi anda (või oli see tema kanepist indutseeritud pidev naer, mis meid köitis), et kõik pinged kadusid ja ma hakkasin teda tõepoolest sellise pilguga vaatama, et mis oleks, kui... võtaksime ta Rauli juurde kaasa? Aga ma ei öelnud midagi.

Esiteks. Ma ei ole kunagi ühegi naisega maganud. Teiseks. Ei ole ma ka kunagi maganud korraga rohkemate inimestega kui üks partner. Kolmandaks. Targem oleks vist päris esimesel korral päris kaine olla ja aru saada, mis toimub. Neljandaks. Juhul KUI ma ikkagi mõne naise ära proovida tahaks, siis võiks ta olla keegi selline, kes on a) minu vanusele lähemal b) ei ole parasjagu lõpetamas kahekuist (seks-)trippi läbi Kesk-Ameerika, kust ta enda väitel võis HIV ja mida iganes endale külge saada. Decisions, decisions...

Raul küsis, kas meil on veel mingeid soove? Eks ta pidas selle all silmas sööke-jooke. Ma vähemasti arvan, et pidas. Leonie jõudis minust ette ja hüüdis Eiiii, milleks meile kokteilid, kui meil on kanepit? Niiii palju kanepit!

Mul läksid silmad suureks ja küsisin läbi naeru, et kas sa tõesti võtsid kõik selle kaasa? Siin on politsei ja guardia püssimehed igal pool, mis siis, kui sind arreteeritakse mingil suvalisel põhjusel? Leonie naeris pisarateni ja ütles, et ega see siin pole mingi Tai, siin on lubatud ringi käia kuni 5 grammi kanepiga oma tarbeks ja kõik mahub seaduste piiridesse. Vähemasti nii oli kanepimüüja talle öelnud. Nommaiteaaa, kas ma ise usuksin kõike, mida keelatud kraami müüja mulle silma puhuks? Aga Leonie ei lasknud minu umbusklikkusest ennast segada ja jätkas, et ühe suitsu ta juba keeras kokku, aga see ei olnud hea, tal oleks vaja grinderit, et uus suits parem oleks. Jõudsin juba mõelda, et peame nüüd kusagile tänavate rägastikku grinderit hankima minema (kui aus olla, siis ma ei teadnud sel hetkel, mis imeasi see olla võiks), aga Raul ütles, et tal peaks üks autos olema. Leonie kergelt udused silmad lõid särama - aga lähme siis! Let's go, people!

Läksimegi läbi pimedate tänavate auto juurde ja ma imetlesin Leonie julgust koos kahe suhteliselt võõra inimesega hilja õhtul ükskõik mida teha. Autos oli lubatud grinder täitsa olemas ja Raul võttis kanepipaki enda kätte, et kuivatatud kraam peenemaks jahvatada ja suits kokku keerata. Leonie küsis, kas suitsetame siinsamas? Ma vastasin, et jah, pimedus ja värske õhk, miks mitte. Leonie vaatas kahtlevalt Rauli poole ja küsis - "Ja pärast sa siis juhid autot?" Mulle jõudis ka siis kohale, et see oli väga asjalik tähelepanek tegelikult. Tegin suu lahti ja ütlesin, et ei, see ei ole hea mõte. Lähme parem Rauli juurde koju, seal on diivan ja telekas ja saame aias suitsetada ning pärast läbi teleka Youtube'ist Kõige Naljakamaid Koduvideoid vaadata. Jätsin igaks juhuks targu mainimata, et võib-olla saame näiteks ka riidest lahti võtta? Kuigi Leonie käitumisest oli näha, et ilmselt ta oleks end koos meiega täieliku südamerahuga riidest lahti võtnud.

Ostsime väiksest toidupoest nii alkohoolseid kui mitte-alkohoolseid jooke, pähkleid ja chipse ning sõitsimegi Rauli juurde. Panime muusika mängima ja meie Leoniega kudrutasime diivanil ja itsitasime omavahel, kuniks Raul meile jointi ette valmistas. Seejärel ütles Raul, et me ei saa enne kanepit tõmbama hakata, kui me Leonie'le väikest keeletundi ei anna, sest see pole sugugi õige, et pärast 2 kuud hispaaniakeelsetes riikides rändamist talle suurt midagi külge pole jäänud. Leonie vastas bravuurikalt, et ta juba nagunii räägib kõike mida vaja ja puhises "Pasa la mota, cabron!" "Chinga tu madre, puta!" vastas Raul ülevõlli teeseldult vihaselt ja me kõik hakkasime juba ilma kanepita homeeriliselt naerma. 

Läksime õue, majast veidi eemale, ja istusime kuumust õhkavale kõnnitee äärekivile kolmekesi ritta. Suits liikus ühele ja teisele ja kolmandale ning nii paar-kolm raundi. See "tubakas" oli kuidagi mahedam kui need, mida olin varasemalt siin proovinud - hingetorul ei olnud enam nii teravalt valus. Tundus, et Leonie oskas osta õiget asja. Kudos to the pro! Kuid... nüüd mul ei tekkinud seda "enam ma ei suuda" tunnet, mis varem oli tekkinud ja... ilmselgelt pingutasin mahvidega üle. Kui kogemust ei ole, siis ei tea ju oma piiri. 

Istusin soojal kõnniteekivil, puhus soe tuuleõhk, sumedas öös siristasid tsikaadid, pea kohal sahisesid palmilehed ja kusagil kõrgemal särasid lumivalged tähed, ning mu ainus mõte oli, et olen täiesti, täiesti, täiesti kapsas. Aju oli seest pime nagu öö, suutsin vaid mõelda üksikuid mõttejuppe, mis ühel hetkel katkesid nagu noaga lõigatult ning parimagi tahtmise juures ei suutnud ma enam meelde tuletada, millest ma kõigest kaks sekundit tagasi mõtlesin. Hakkasin mõtlema mingit teist mõtet, ning sellega juhtus täpselt sama - see mõte justkui lõigati läbi, ma ei suutnud seda enam meenutada; küll aga tuli mulle meelde see esimene mõte, mis samuti eelnevalt poolikuks jäi. Nii need mõtted mu peas vilksatasid, kaootiliselt nagu keegi krutiks raadio sagedusenuppu ja mingitelt sagedustelt kostaks mingeid suvalisi helisid, mis kokku moodustasid paraja kakofoonia.

Aga mul ei olnud sugugi halb olla. Oleksin väga hea meelega sinna kõnnitee äärde istuma jäänudki. Mul oli tore ja mõnus. Vestluses ma enam osaleda ei suutnud, ma lihtsalt ei jõudnud järge pidada, mida Raul ja Leonie omavahel rääkisid. Kui mulle tundus, et nad pöördusid minu poole, siis pomisesin M-hm või M-km, kuigi ma isegi ei tea, mida nad küsisid. Ja muudkui naersime. Raul võttis mul õlgade ümbert kinni ja ütles, et lähme nüüd tuppa. Läksime tuppa. Kuidas, seda ma ei mäleta.

Istusime kõik diivanile, mina kõige keskel, jõime vett, vaatasime naljavideoid ja tundsime end ühe suure ja segase toreda perena. Keerasin end vasakule ja küsisin Leonielt, kas ta on kunagi kolmekas osalenud. Lihtsalt nii otse küsisingi, kõik tavapärase käitumise piirid olid juba nagunii ammu langenud. Kõik hakkasid taas naerma ja Leonie vastas, et ei ole. Et ta on tahtnud küll, aga ta ei kujuta hästi ette, kuidas see käib, ja kas keegi siis on nagu režissöör, kes ütleb, kes kellega nüüd mida tegema hakkab, või tekib see arusaamine kuidagi tegevuse käigus. Ma vastasin, et jumal küll, mina ka ei tea, aga küsime Raulilt, äkki tema teab. Siis keerasin end paremale ja küsisin: "Raul, kas sul on kunagi threesome olnud?" Raul vastas, et temal on olnud küll, aga see polnud suurem asi, ja pani ühe käe mulle õlgadele ja teise reiele.

Mulle tundus, et ta on natuke nagu... armukade? Suudlesin Rauli. Palusin tal sellest kolmekast lähemalt rääkida, et mis seal siis oli sellist, mis ei olnud suurem asi, ja kellest see kolmekas koosnes, kas kaks naist ja üks mees või kaks meest ja üks naine? Raul ütles vastuseks, et sa oled täiesti hull, naine! Jälle oli kõik nii naljakas, nii naljakas. Kuigi - kui nüüd järele mõelda - siis ma ei saanudki teada, kuidas ja mis asjaoludel tal see kolmekas siis oli?

Ühel hetkel Leonie tõusis püsti ja läks wc-sse. Raul sosistas mulle: "Saadame ta ära." Ma küsisin, mis juhtus? "Ma restoranis seda ei näinud, aga siin toavalguses on näha, et Leoniel on suu nurgas herpes." Ma ei suutnud oma segadusseisundis olukorrast eriti aru saada, aga nii palju mulle ikkagi koitis, et jah, ohatis on väga halb mõte selles kontekstis, mis meil (või minul?) natuke nagu plaanis oli või nii. Üritasin vaielda: "Aga me ei lähe teda ju sellises seisundis sõidutama, las magab siin teises toas ja hommikul läheme hostelisse." Raul oli konkreetne: "Ei, ma kutsun talle takso. Ma ei taha, et sa temaga kuidagi kokku puutud. Ühise suitsu jagamisest aitas küll."

Ja nii oligi. Raul kutsus takso, seletas taksojuhile ära, et tüdruk tuleb sinna-ja-sinna viia ja siis jälgida, et ta turvaliselt hostelisse jõuab ning... Adios! Nii minu elu esimene potentsiaalne kolmekas lõppeski. See sulas ära ja voolas sõrmede vahelt välja ning järele jäi ainult traditsiooniline kahekas. Aga see-eest... milline kahekas! Võrratu, nii soe ja nii hea ja nii vabastav ja nii... turvaline. Tundsin, kui hea on, kui sul on selline mees, kes sind kiivalt hoiab ja kaitseb ning seejärel korralikult läbi k...p, nagu homset polekski.

Pärast selle öö esimest lõpetamist tundsin, et mu keha on nagu sulavõi ja mu meeleolu on nagu sulamesi. Ah seda siis teevadki kõik need head hormoonid, mida Big O meie kehades vabastab! Põhimõtteliselt olen kogu oma täiskasvanuelu olnud monogaamses suhtes, kus seks ei olnud esikohal. Vahel kaks korda nädalas, kui paremini läks, siis vahel ka kolm, aga üldjuhul jäin ma lõpetamata. Seda lihtsalt ei juhtunud ja kõik. Seks oli tore küll, mul ei olnud selle vastu midagi, ja suhtes oli piisavalt armastust ja lähedust ja kõike seda, mida ühel naisel hea seksi jaoks teoorias vaja peaks olema, aga kui kliitorivibraatorit mängus ei olnud, siis oli tegemist pigem rekreatiivse meeldiva tervisespordiga kui tõelise kire ja vabanemisega. Ning ma arvasin, et nii peabki olema. Sest see kõik oli piisavalt hea ja ma ei osanud paremat tahta. Aga nüüd? Kas ma olen nüüd nii jäädavalt rikutud, et mulle sobib ainult parim ja vähemaga enam ei lepi? Elu näitab.



Vol 3 Eelmäng mu elu esimesele threesome'ile. Peaaegu.


 -Leonie-

Leonie oli kahekümnendates kanadalanna. Tema emakeel oli prantsuse keel ja see tegi ta inglise keele kuidagi eriti armsaks. Ütlesin talle, et nägin teda hommikusöögil, oleme samast hostelist, ja et ta võiks teeselda, et ta on mu hea sõbranna, sest mul ripub küljes üks mees, kellest ma tahan lahti saada.

Selle peale hakkasime me mõlemad naerma ja Leonie ütles, et ta absoluutselt mõistab mind! Hostelisse jõudes me ei läinud kumbki oma tuppa, vaid istusime terrassile ilmaasju arutama. Leonie ütles, et tal on kõht kohutavalt tühi, aga raha on peaaegu otsas, sest ta on juba ligi 2 kuud Kesk-Ameerikas ringi trippinud, ning lisaks jäi ta õigest bussist maha, millega ta oleks pidanud üldse teise linna jõudma, kus teda ootas ettemakstud broneeritud öömaja. Niisiis sattus ta siia hostelisse üsna ootamatult, sest bussijaamas ööbida ei tahtnud, aga eelarvevälise hotelli jaoks raha polnud. Kuid see hostel meeldis talle nii väga, et ta helistas koju vanematele ja palus endale raha kanda, et ta saaks natuke siin viibimist pikendada. Neil ei käi seal raha saatmine vist väga ruttu, igal juhul ütles Leonie, et tal ei ole järgmised umbes kaks päeva midagi teha, ja raha ka ei ole, nii et plaanib ainult hostelis hommikust süüa ja sealt siis midagi nii palju kaasa võtta, et päeva kuidagi ära elab.

Küsisin temalt, aga milleks siis mehed on? Võtsin välja oma telefoni, näitasin talle oma Tinderi matche ja küsisin, kas keegi teda "kõnetab". Leonie valis välja Alberto. Kirjutasin Albertole, et kas ta tahaks kohtuda. Alberto vastas vähem kui minutiga, et sellest ta ainult unistabki. Kirjutasin vastu, et meid on kaks - mina ja mu sõbranna, ning et oleme valmis kohtuma esimesel võimalusel, kas see sobib? Alberto vastas, et tal kulub meieni jõudmiseks ca tund. Otsustasime kohtuda meilt jalutuskäigu kaugusel oleva jäätisekohviku ees. Väike lootus oli, et ehk ta ostab meile kas või jäätist või nii. Jäime põnevusega ootama, samal ajal oma elulugusid jutustades.

Enam-vähem tunni pärast ta tuligi. Minu Tinderi deit number 2. Väga kena mees oli. Väga.Kena.Mees. Üldse mitte latiinolik, pigem nagu hispaanlane. Pikk, pruunisilmne, päevitunud, valges särgis, kuidagi väga euroopalik. Leidis meid üles, istus meie lauda. Vestlesime. Tutvusime. Ja... ei mingit jäätist. Isegi ei pakkunud meile, et ostaks meile jäätist. Ise ka ei söönud. Põhimõtteliselt kogu aja ainult kiitis ennast, kui vägev mees ta oli :D Poole jutust ilmselt valetas. Väitis, et on Eestiga tuttav, et tal oli mitmekuine suhe ühe eestlannaga. Kui küsisin, mis neiu nimi oli, siis ei osanud alguses midagi vastata :D Oli näha, et see küsimus tabas teda veidi ootamatult ja et tal oli see stoori pisut läbi mõtlemata. Hiljem ütles, et girlfriendi nimi oli Christie (ehk siis Kristi? Ae, kas meil on siin mõni Kristi, kellel on olnud mitmekuine suhe Albertoga?). 

Vaatasime Leoniega üksteisele otsa ja lugesime teineteise mõtteid, et selle Iluza Mehe me jätame ära kasutamata. "It was nice meeting you" .... mister nartsiss. Eemale jalutades saime aru, et kõhud on ikka väga tühjad. Otsustasime McDonaldsisse sisse keerata ning tegin suurejooneliselt Leoniele suure eine välja. Cocaga. Koolat pean silmas.

Rasvase nõudepesulapiga üle käidud lauaplaat naksus käte külge kinni, kui sinna peale toetada, aga see meid ei häirinud. Burks oli aus, friikad veel ausamad, ketšup voolas ojadena, nii et meil oli väga tore ning leidsime päris palju ühiseid jututeemasid, mis siis, et Leonie oli minust 20 aastat noorem. Ta rääkis oma seksikogemustest Guatemalas ja põhimõtteliselt igas riigis, kust ta läbi rändas. Sellest, kuidas tal arvatavasti on nüüd HIV, sest esiteks ei kasutanud ta peaaegu ühtegi korda kondoomi ning teiseks lasi omale ühe rinna alla tätoveerida loosungi "Suck my dick!" kusagil suvalises tänavaputkas, kus hügieeniga oli nagu oli.

Mul oli kohe, nagu tellitud, samas kaalus stoori vastu panna, kuidas ma hostelist restorani juhataja ära võrgutasin, kuid sellele vaatamata selle sama mehega, kellega Leonie mind lõuna ajal nägi, narkouimas üheöösuhtest tripperi, klamüüdia või mille iganes sain. Ja sellele vaatamata selle sama tüübiga ringi hängin. Leoniel läksid silmad põlema. Narko? Aga mis narko? Mida siin on? Ausalt, ma olen ennegi võõraste inimestega suvalisel hetkel jutule saanud, aga enamasti on see olnud small-talk tühjast-tähjast. Seekord siis kohe - kõmaki! - sellised teemad nagu üheöösuhted, suguhaigused, narkootikumid, meestega tutvumine... ja see vestlus tundus täiesti normaalne. Tavaline. Ei midagi erilist.

Seletasin talle, et ma olen siin küll ühte ja teist proovinud, aga hindadest ja sortimendist ma ei tea midagi. Olime enam-vähem söömise lõpetanud, nii et Leonie kargas püsti, kallas meie mõlema kandikud otsustavalt prügikasti tühjaks ja teatas - Lähme! Kuhu, küsisin. "Let's check out the weed around here!" Katsuge seda ütlust nüüd tugeva prantsuse aktsendiga ette kujutada. Kuidas ma sain sellisele asjale Ei öelda? Just täpselt, ei saanudki.

Läksime tänavale. Leonie läks kohe kõige esimese tüübi juurde, kes ei jalutanud, vaid seisis, ja küsis - la mota? Isegi seda suutis ta prantsuse aktsendiga teha. Küllap siis see tähendas slängis kanepit. Jälle targem. Kutt raputas pead, aga viipas käega, et minge edasi ja siis keerake vasakule. Läksime edasi. Ja siis keerasime vasakule. Seal olid tänava ääres väikesed letid, kus müüdi turistidele suveniire, riideid ja muud träni. Leonie küsis kohe esimesest letist - la mota? Kutil lõid silmad särama, näitas meile kätega, et oodake siin, ja kadus. Veidi aja pärast hõigati meid ühe eemal oleva ukse vahelt - Chicas, chicas, vengan! Läksime sealt uksest sisse.

Kui ma sellele tagasi mõtlen, siis ise ka imestan, mida see ladina Ameerika värske õhk minuga seal tegi. Eestis ei läheks ma iialgi kusagil kriminogeenses rajoonis kellegi käeviipe peale kusagilt suvalisest uksest sisse. Aga näe, seal läksin. Täiesti vabatahtlikult. 

Väikses toas oli peale meie ainult üks inimene. Ja imal-tugev, eksimatult ära tuntav cannabise lõhn. Laual olid väiksed pakikesed roheliste kuivatatud taimedega. Kas soovite seda sorti? Või hoopis seda? Kas soovite nuusutada? Kas soovite sõrmede vahel mudida? Kas soovite seda, teist ja kolmandat? Eeemmmm... pagan, ma ei tea ju kanepist midagi! Aga õnneks oli mul Leonie. Kanadas on teatavasti kanep täiesti legaalne, nii oli ta selles teemas absoluutselt kodus ja nagu kala vees. Kõik pakid maksid 800 kohalikku raha, mis ilmselgelt oli turistihind. Aga tüüp tegi meile selgeks, et kuna oleme turistirajoonis, siis ta ei saa meile hinnaalandust teha, sest tal võetakse muidu munad maha. Või võib ka juhtuda, et nii hästi ei lähe, ja võetakse hoopis pea. No me ei hakanud ei emma ega kummagagi riskima. Aga samas sularaha meil ka ei olnud. Leoniel ei olnud üldse mingit raha, minul kaardi peal oleks olnud, aga neil see teenus päris sellel tasemel ei olnud, et narkotsi eest kaardiga maksta oleks saanud.

Nojah siis. Tulime sealt koloriitsest narkourkast sama targalt tulema. Ei ostnudki midagi. Elunatuke jäi ka sisse. See tüüp oli õigupoolest täitsa lahe. Olime jõudnud pisut edasi kõndida, kui meile viipas salapärase näoga uus kodanik. Chicas! Chicas! Vengan! Me lõime käega, sest teadmisel, et meil raha nagunii ei ole ja et nad siin rajoonis hinnas nagunii alla ei anna, oli mõru maik man. Plaanisime hostelisse tagasi minna ja terrassil vedeleda. Eks neid päevamuljeid oli juba omajagu ning ühelt maalt aju ei jaksa enam uusi stimulatsioone vastu võtta, tahaks ainult tšillida ja hängida. Lisaks ma teadsin, et Raulil lõpeb varsti tööpäev, nii et oma mõtetes juba seksisin temaga.

Aga tüüp tõttas meile kiirel sammul järele ja teatas, et kui me ikkagi otsustame kanepit osta, siis võiksime minna selle-ja-selle hotelli parkimisala parkimisputkasse, ja seal on ees "oma jope", kes ikkagi saab meile veidi odavamalt müüa. Sest et me oleme nii ilusad naised ja neil ei ole kahju meile sõbra hinnaga müüa. Nojah, jutuks hea küll, eks ole ju? :) Aga kui raha ei ole, siis teda ei ole, ning selle hotelli parkimisputka jäi meist seekord külastamata.

Tuligi Raulilt sõnum, et ta peatselt lõpetab, kus ma olen, kellega ma olen ja mis ma päev otsa tegin? Vastasin talle, et olen ühe hostelikaaslasega hosteli poole jalutamas, peatselt kohtume. "Aga kellega sa oled? Mis te tegite? Kuidas te üksteist tunnete?" ja musttuhat muud küsimust. Ma ei hakanud talle enam sõnumiga vastama, ignoreerisin.

Hostelisse jõudes ootas ees üsna närviline Raul, aga kui ta nägi, et ma olen koos naisterahvaga, siis leebus veidi. Jätsime Leonie hostelisse ja sõitsime Rauliga tema juurde. Ta oli voodipesu vahetanud, küünlad riiulitele pannud, külmkappi head ja paremat ostnud. Mmmm, mulle meeldivad sellised mehed! Müstilisel kombel muutus seks temaga järjest paremaks. See oli super hea juba algusest peale, aga mida aeg edasi, seda kiiremini tulid mu orgasmid ja seda lähedasem ta mulle tundus. Mitte miski ei olnud tabu, mitte miski ei olnud kuidagi ebaloomulik... katsetasime kõike, nautisime kõike. Ja klappisime nii pagana hästi. Vahel mul jookseb tänase päevani selgroost surin läbi, kui mõte tema peale uitama läheb. Või tema alla.

Ühel hetkel põrises telefon. Sõnumimärguanne. Ma ei teinud välja. Raul vaatas mind kahtlustavalt. Telefon põrises uuesti. Ma ei teinud ikka välja. Raul vaatas mind veel kahtlustavamalt. Selle peale ma otsustasin väikse blow-jobi kasuks. Ning ühtäkki - jälle! Uus sõnum. Vaatasin, kes siis on see kannatamatu. Tuli välja, et Alberto, Tinderi deit number 2. Esimeses Whatsappi sõnumis saatis ta mulle oma live location'i (oma koduaadressi siis). Teises sõnumis teatas, et kui ma taksoga ei taha tulla, siis bussid X ja Y sõidavad sealt lähedalt mööda. Ja kolmandas sõnumis küsis, et millal ma juba jõuan.

WHAT. THE. HELL? Kas nii käibki? Me ei leppinud temaga mingit kohtumist kokku. Ta ei täinud meile isegi ühte väikest jäätist osta. Ja nüüd ta EELDAB, et ma lähen lihtsalt tema juurde kohale, et ta saaks mind... mida iganes. Hell to the no, man, hell to the no! Lihtsalt ignoreerisin seda kaunizmeezt. Põlastusega, kui aus olla. Oodaku mind nii kaua kui tahab. Vajutasin tema sõnumitele Delete. Off you fuck, dude! Kuidagi on nii läinud, et ma olen viimastel päevadel olnud tõesti lahke anniga, aga no NII lahke anniga ma ka nüüd ei ole.

Tulin neid sõnumeid lugedes orgasmiuimast välja ja tundsin, et olen näljane. Raul küsis, et kas sööme kodus või väljas. Ilmselgelt tahtis ta kodus süüa, aga ma olin ju ometigi soojade sumedate öödega riigis, kus ööelu kees ja sääski ei olnud, miks ma peaksin tahtma kodus süüa? Muidugi tegin ettepaneku välja minna. Meie hosteli lähedal oli üks elava muusikaga restoran, millele olin ammu silma peale pannud. Suundusimegi sinna.

Kohale jõudes olime just jõudnud menüüst toidud ära tellida, kui saabus sõnum Leonie'lt - ma sain raha! Ma käisin ostsin kanepi ära! Lisaks kümme erinevat emotikoni. Ja pilt väiksest maagilisest kilekotikesest rohelise võlutubakaga. Näitasin seda sõnumit Raulile ning pahvatasime mõlemad naerma. Raul ütles - aga kutsu ta siia! Teeme ühise õhtusöögi ja siis vaatame edasi, mis teeme! Vaatasin talle sügavalt silma sisse, püüdes aru saada, mida ta täpsemalt sellega öelda tahtis. Mulle tundus, et ma sain aru...