Reede, 24. september 2021

Vol 8 Juua või mitte juua, selles on küsimus...

 


Otsustasin ujuma minna ja jätsin Jesusi rannale riideid valvama. Vesi oli soe ja hellitas mu keha. Vaiksed lained kõigutasid mind siia-sinna ja ma tundsin, et just see siin on minu õige koht. Ma kuulun siia.

Pärast umbes pooletunnist looduslikku vesimassaaži jalutasin aeglaselt veest välja ja tundsin, et kõht on tühi. 
"Kas pakime asjad ja lähme sööma?" küsisin end kuivatades.
"Hästi. Mida sa süüa tahaksid?"
"Midagi tugevat. Friikartulite ja ribidega näiteks."
"Okei, mul tuli üks hea mõte. Vamonos!"

Vahetasin märjad bikiinid sealsamas rannal kuiva pesu vastu, tõmbasin kiiresti kleidi selga, panin asjad kokku ja olin valmis liikvele minema.
"Kui ma siit kõrvalt vaatasin, kuidas sa riideid vahetasid, kas sa arvad, et ma saan nüüd püsti tõusta?"
"Haha, ära muretse nii palju ja tõuse püsti. Kes sind ikka märkab."
"Hea küll. Aga kui keegi märkab, siis on sinu süü!"

Jalutasime hotellikompleksi vahelt läbi suure teeni, Jesusil minu niiske liivane rannarätt pükste ees üle käsivarre rippumas. "Kas võtame takso?" küsisin.
"Ei, ma parkisin sinnapoole, lähme!"
Hm, seni olin ma ainult ta auto võtit näinud ja polnud kindel, et tal on üldse auto, sest olime ainult taksoga sõitnud. Nüüd siis selgus, et auto on... ja veel milline auto! Kui ma sellist autot Eestis kellelgi näeksin, siis mõtleksin, et tegu on kas kellegi rikkuri lapsega, kes ei tunne raha väärtust, sest talle on kõik ilma vähimagi pingutusega kätte jooksnud, või mehega, kes on väliselt bravuurikas, aga sisemiselt ebakindel ja vajab... millegi pikendust. Nii need küünilised inimesed ju ikka kipuvad mõtlema, kui kellelgi on liiga soliidne auto. 

Jesus avas mulle ukse. Kui mõlemad olime tumedate peegelklaasidega Mercedesesse istunud, ütles Jesus: "Sul on juuksed märjad" ning pani parema käe mulle kaela taha, et mu juukseid sasida. Ta lisas: "Sul on merevee lõhn." 
"Ma loodan, et see on hea lõhn?"
"Muidugi," vastas Jesus ja hakkas, käsi mu kukla taga, mu pead oma pükstele lähemale tõmbama.

"Wow-wow-wow, mida sa teed?" hüüatasin ja tõmbasin pea ära.
"Ma tahan, et sa..."
"Ma saan aru, mida sa tahad, aga nii need asjad ei käi! Ma ei tee midagi käsu peale, ma teen seda siis, kui sa paned mu TAHTMA seda teha. Mitte nii, et surud mind nägupidi omale püksi ja minu mureks jääb ainult suu õigel hetkel lahti teha," vihastasin.
"Uff... aga ma ju tahan sind nii väga!"
"Unusta ära," nähvasin ja keerasin end paremalt poolt aknast välja vaatama. "Ja lisaks kõigele on mul kõht tühi. Kas minu soovid ja vajadused ei tähenda sulle midagi?"
"Okei-okei-okei, ära nüüd solvu. Ma ei tunne, et ma oleksin midagi valesti teinud, aga ma palun vabandust," ütles Jesus pahuralt välja hingates ja aeglaselt autoga paigalt võttes. Sõitsime vaikides kusagile, aga ma ei teadnud, kuhu, ja ma põhimõtteliselt ei küsinud ka.

Parkisime ühe pika ja madala maja ette, kus olid tüüpilised kauplused ja restoranid. Seejärel aga pani Jesus tagurpidikäigu sisse ja manööverdas hoopis ümber maja sisehoovi. Seal oli vaikne ning null liiklust.

"Ma tahaksin sinuga korra tahaistmele minna. Kas oled nõus? Ma ei palu sul midagi teha, lihtsalt lase mul ennast natuke hellitada," ütles ta mulle küsivalt otsa vaadates, naeruselt helkiv tuluke silmis, ja sõrme mingil lülitil hoides. Mõtlesin juba ei öelda, aga samas... see tuluke... ja tema lubadus, et ma ei pea midagi tegema, ainult lubama endale teha... Miks ma üldse pean kogu aeg nii palju pirtsutama? Ei pea ju.

Olin endalegi märkamatult hinge kinni hoidnud ning nüüd hingasin pahinal välja. "Hästi. Lähme," nõustusin pudelist päikese käes soojenenud vett rüübates, samal ajal kui Jesus lülitile vajutas ja mu tool ettepoole hakkas sõitma. Jesus väljus, tuli ümber auto minu juurde, avas ukse ja ulatas mulle käe.

Istusime mõlemad tagaistmele. Ühe käega ust kinni tõmmates oli ta teise käega juba mu kleidiääre all. Suudlesime. Kuigi eelmisel korral seks temaga oli nagu oli, ei hea ega halb, siis temaga suudlemises oli midagi väga meeldivat. Ta lihtsalt oskas seda teha. Ei midagi ülearu, ei midagi puudu, ning tema maitse ja lõhn meeldisid mulle. Ruumi meil just ülearu ei olnud. Ta pani mu tagaistmele pooleldi pikali ja vabastas mind aluspükstest. Kergitasin puusi.
"Tule, baby, las ma teen sul olemise mõnusamaks. Pane silmad kinni ja lihtsalt ole." Kleit jäigi mulle selga, ainult kleidi all ei olnud enam midagi. Nii tore, kui antakse ametlikult luba meritäht olla. 

Jesus tegi pöidla süljega märjaks, pani sõrmed mu kõhule ja pöidla kliitorile ning liigutas seda seal tasakesi, ise mulle otsa vaadates. "Printsess, sa oled nii ilus!"
"Miks sa mulle printsess ütled? Miks mitte kuninganna?"
Jesus muigas. "Sa ei ole kuninganna."
"Kuidas nii?"
"Kuningannadel on suur tagumik ja tugevad reied."
"Aaa... eee...," ma ei osanud enam mitte midagi öelda ja panin suu üldse kinni. Mida sa ikka nii raudse loogika peale kosta oskad? See oli tema poolt nüüd küll väga elegantne äraspidine kompliment ja ma tundsin, et mul oli suu vett täis. Ning mitte ainult suu. Jesus teadis, mida ta seal all teeb.

Panin silmad kinni. Tundsin, kuidas sõnad hakkavad liigseks muutuma. Õnneks oli Jesus autol mootori tööle ja konditsioneeri puhuma jätnud, aga vaatamata sellele olin higine ja märg. Tõenäoliselt ka näost juba üsna roosa. Peab ikkagi rohkem nägu ka päevitama, siis ei paista õhetavad põsed nii selgelt silma.

Seejärel tegi ta seda suu ja keelega. Kord aeglaselt, kord kiiresti, kord õrnalt, kord tugevamalt, kord imedes, kord puhudes, ja see kõik oli nii hea! Seejärel kuulsin ta püksirihma kõlksu ja avasin silmad.
"Printsess, sa oled nii kuradima ilus... ja minu jaoks valmis?"
"Jaa," vastasin vaevukuuldaval häälel, ise aeglaselt noogutades. 

Seks kestis lühikest aega. Oli küll mõnus, aga mitte plahvatavalt mõnus. Paar erinevat asendit ja lõpetasime koerapoosis. Õigupoolest mina ei lõpetanud, tema aga küll. Auto ei ole minu jaoks lihtsalt piisavalt mugav. Jah, nautisin, kõik oli meeldiv, aga ma ei jõudnud kordagi isegi orgasmi lähedale mitte. Ja ei hakanud seda ka teesklema. 

Teesklemisega on nii, et kui sa kord seda juba tegema hakkad, siis ei saa enam sellest rutiinist välja. Sa annad mehele signaali, et ta teeb kõik õigesti ja on ilmatuma tubli ja osav, aga tegelikult... ta ei arene siis ju edasi. Ta ei saa iialgi teada, mis sulle TEGELIKULT mõjub. Ta ei õpi su keha iialgi nii palju tundma, et asi ka TEGELIKULT lõpuni viia. Ehk siis kui ma tulen, siis ma tulen ja ei tee sellest saladust. Ja kui ei tule, siis ei tule, ning ei tee sellestki mingit saladust. 

"Millega ma ennast veidi puhastada saaksin?" uurisin end Jesusi alt ettevaatlikult kõrvale nihutades ja ümber pöörates.

"Hm, ega mul ei olegi siin autos midagi peale niiskete armatuuri puhastamise lappide. Kas annan ühe?" 

Pööritasin silmi ja pahvatasin naerma. "Ei, see küll hea mõte ei ole."

"Aga mis ma sulle siis annan? Okei, võta mu särk. Mul ei ole selle vastu midagi, kui ma sinu keha järgi lõhnan. Vastupidi. Ma ei pese seda särki enam kunagi."

Tegin talle pai ja nurrusin: "Sa oskad nii armas olla. Kui sa tahad. Ja sa õpid ruttu. Mul on sinuga hea ja lihtne olla."

Puhastasin end, panime püksid jalga ja sõitsime uuesti maja ette tagasi. Sõidu ajal kohendasin juuksed, jõin veel vett, vaatasin peeglist oma õhetavaid põski ja tundsin, et olen tõepoolest juba päris näljane. Jalutasime restorani poole, käest kinni. Nagu päris, mõtlesin ja naeratasin endamisi.

Astusime sisse ja meid tuli tervitama valgetes teksades ja valges maikas meesterahvas. "Tere, Carlos! See on Mari."
"Aa, Mari! Tere, Mari! Mari nagu Marisol?" 
"Ei, Mari nagu Marilin," vastasin.
"Tere tulemast, Mari nagu Marilinnn," ütles Carlos naerdes, tuli meie keskele, pani parema käe Jesusi õlale, vasaku käe minu tagumikule ja hakkas meid peremehelikult ühe nišilaua poole juhtima. See tundus olevat midagi VIP-tsooni taolist, mida sai ülejäänud ruumist sametkardinaga eraldada. Massiivse U-kujulise nahkdiivani ees oleva laua poole jalutades aga libises ta käsi mööda mu külge üles, kuniks ühel hetkel puudutas ta külje pealt mu rinda, ise samal ajal lõbusalt Jesusiga midagi vadistades. Umm... olin kergelt segaduses. Oot, mis nüüd toimub... Kuidas ma peaksin käituma? Aga juba olimegi nišis ja ta ulatas mulle käe, et võiksin sellele toetudes end istuma sättida.

Vaatasin Jesusi poole. Ma ei saanud aru, kas ta märkas, mis just toimunud oli, või ei saanud ta üldse mitte midagi aru. Mehed jätkasid omavahel kiiret vestlust ja naermist, ning ma olin oma mõtetega nii lühises, et ma ei mõistnud nende jutust suurt midagi. 

Toodi menüüd, valisime toidud. Carlos tõusis, läks baarileti taha ja peatselt naases kolme "Corona" õllega. Pudelid olid avatud ja igasse pudelisuusse oli surutud laimisektor, nagu ikka. Võtsin külma õlut. Aga minu teadvus ütles mulle, et see maitseb kuidagi... teistmoodi.

Stopp! Mu mõtetes süttis punane tuli. Ma olen kahe poolvõõra mehega mingis suvalises ruumis, mille kohta mul pole aimugi, kus see asub. Ma joon avatuna toodud jooki ja olen kahe mehe vahel sügaval nahkdiivanil nišis, mida saab kardinatega väga privaatseks teha. Ühe mehe käsi peatub aeg-ajalt nagu muuseas minu põlvel ja teise mehe käsi on enamiku ajast minu reiel, peaaegu kleidi all. Minu jook maitseb imelikult. Kas see on praegu õige koht ja hetk, et ma peaksin oma õlle lõpuni jooma või... ? 

Õnneks toodi lauale toidud. Asusime sööma. Mehed jätkasid omavahel millegi arutamist, millest sain aru ainult osalisi lausekatkendeid. Kiirest kõnest ja slängist aru saamiseks ei ole mu hispaania keel siiski veel piisavalt hea. Carlosel tundus ka teistsugune aktsent olevat ning tema juttu ei olnud sugugi lihtne jälgida. Enamiku s-tähtedest jättis ta hääldamata.

Mulle ei meeldi, kui mul on igav ja segasin neile vahele: "Kust sa pärit oled, Carlos?"
"Venezuelast. Sain sealt enne tulema, kui asjad päris hulluks läksid. Ja olen oma eluga siin päris rahul."
"Plaanid sa sinna kunagi tagasi minna?"
"Ei, mitte kunagi. Ma ei taha seda kõike näha, mis seal on toimunud. Enamik inimesi, keda kunagi tundsin, on kas samamoodi emigreerunud või lihtsalt surnud. Mul ei ole seal enam mitte midagi, mille nimel või kelle jaoks tagasi minna. Venezuela on minu jaoks tühi koht.
Algul peatusin aastakese Colombias, kuid tahtsin USA-le lähemale tulla ja siin ma nüüd siis olen. Kui ma siit üldse kunagi kusagile lähen, siis Floridasse."

Minu jaoks oli veidi kummaline kuulata, et keegi oma kodumaast nii räägib. Kas kodu ei peaks ikkagi jääma koduks, ka siis, kui ajad raskeks muutuvad? Ei tea, ei ole ise kogenud, sestap ei mõista nende inimeste tundeid, kes oma kodust lahkuma on pidanud.

Ühel hetkel tõusid nii Jesus kui Carlos laualt ning läksid kusagile. Ma ei saanud nende jutust aru, kuhu nad lähevad. Aga kasutasin hetke ja vahetasin sujuvalt ringi enda ja Carlose õllepudelid... las ta joob ise minu pudelist ja vaatame siis, mis saama hakkab.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar