Kolmapäev, 29. september 2021

Vol 10 Ostlemisi igast liigist

 


“Ma mõtlen, et me võiksime hiljem veel välja minna. Me pole su hostelist kaugel. Äkki sa tahad, et me sealt läbi põikame ja sa võtad mingeid riideid?”
“Mul pole sealt midagi võtta. Viisin kõik riided pesumajja. Mul on valida ainult kas need riided, mis mul seljas on. Või siis bikiinid.”
“Nojah, me võime muidugi ka kusagil hotellis päevapileti osta ja basseinipeole minna.”
“Nagu näiteks mõnes täiskasvanute hotellis?”
“Haha, miks mitte! Sulle meeldiks seal. See ongi alati nagu hullude kokkutulek. Sa sobituksid sinna suurepäraselt,” ütles Jesus surmtõsiselt.
“Ah, ole tasa. Vaata, kes räägib,” muigasin.
“Aga me peame ikkagi midagi välja mõtlema sinu riiete asjas. Ma ei vii sind mingite plätudega ometigi ööklubisse. Ja meikida võiksid veidi ka.”

Juba hakatakse reegleid seadma, mõtlesin. Kas ma võiksin, palun, kohtuda mõne sellise mehega, kes laseb mul olla mina ise ja ei kritiseeri ega kontrolli kogu aeg kõike?

“Millega ma meigin? Ja millega ma pärast meigi maha võtan? See pole nii lihtne. Pealegi peaksid mul kohe päevad hakkama. See tähendab, et mul ei saa olema vähimatki pidutuju, sest ma siis lihtsalt üle keha valutan, alates migreenist lõpetades kõhuvaluga. Ehk siis unusta igasugused kleidid ja ööklubid täna ära. Või otsi omale teine kaaslane. Mina ei tule.”

“Jah, aga poodi läheme me ikka. Ma tahan näha, milline sa välja näed, kui sa end üles oled löönud.”
“Ma ei viitsi.”
“Pole sinu viitsida,” vastas Jesus jahedalt ning keeras vastuvaidlemist mittesalliva otsusekindlusega kaubalinnaku parklasse. Ohkasin kuuldavalt.

“Mari, miks sa nii palju vaidled? Ma tahan, et meil oleks kõik hästi. Kogu aeg hästi. Miks me ei võiks teha nii, nagu mina ütlen, ja lihtsalt eluga rahul olla? Sest lõpuks teeme me ikkagi nii, nagu mina ütlen, ainult et me jõuame selleni alati läbi vaidlemise. Milleks?”
“Et sind hulluks ajada, mu sõber,” vastasin tüdinult. Kui aus olla, siis ega minagi viitsinud temaga enam vaielda. Meil oli omavahel häid hetki, kus me teineteist sõnadeta mõistsime, ning siis jällegi olime me nagu kass ja koer, kes ei suuda otsustada, kas parem on hiir või lendav taldrik. Olin sellest pidevast kemplemisest ise ka väsinud. Ma ei tahtnud enam Jesusiga aega veeta. Tahtsin Rauli juurde minna. Mu keha tõmbas nagu magnetiga Rauli poole ja ma ei saanud ise ka aru, miks ma ikka veel Jesusiga koos olen ja nagu hüpnotiseeritult tema plaanidega kogu aeg nõustun.

Jesus avas mulle ukse. Õuest tuli autosse pahvakas tulikuuma õhku. See mulle meeldis. Soojus mulle meeldis. Valgus mulle meeldis. Ning mees, kellega ma koos olin, polnud samuti ju tegelikult üldse paha. Ta võis kellegi jaoks kahtlemata jackpot tunduda. Ent mul ei olnud ta vastu mingeid tundeid peale selle, et ma tahtsin ükskord juba temaga voodis ära käia ja siis rahulikult hostelisse minna ning täna öösel oma voodis magada. Üksi. Mu sotsiaalse suhtluse sensorid hakkasid vaikselt ülekoormusest märku andma.

Jesus nõjatus küünarnukiga autouksele. “Kas me lähme poodi täna või millal?”
Väljusin autost. Kuna autol olid nagunii tumedad klaasid, ei hakanud ma oma kotti pagasiruumi peitma. Vaevalt, et keegi hakkab sellisesse autosse sisse murdma. Pigem varastatakse auto juba tükkis täiega, ja siis pole enam vahet, kas mu asjad on salongis või pagasiruumis.
“Juba tulen!”

Jalutasime käest kinni hoides Plazasse. Sees oli mõnusalt jahe ja väga puhas. Esimene pood ei pakkunud midagi, mis oleks mulle meeldinud. Teine pood samas pakkus täpselt selliseid rõivaid, mida kassid ostaksid. Eriti mina, Marilin Kass. Ostsime mulle stiilse roosa pluusi, mis mu päevitunud nahaga erakordselt hästi kokku läks, valged rebitud õhukesed stretch-teksapüksid ja ühe väga ilusate ehisdetailidega liibuva punase kleidi, mis sobis mu kehale nagu valatult. Olin meelega kõik asjad - sealhulgas rahakoti - autosse jätnud, nii ei tekkinud küsimustki, kes kassas maksab. Tema sundis mind ostlema, tema ka maksab.

Üsna pea leidsime ka kingad. Need olid puhtalt Jesusi valik. Mina sain valida ainult suuruse, ei enamat. Samas ei olnud ta valik sugugi paha. Ja oli kallis, kallim kui mu ükski teine kingapaar elus kunagi olnud on. Järgmisena võtsime ette pesupoe, aga seal ma tal ühtegi valikut teha ei lubanud, vaid palusin poe ette diivanile istuma jääda, kuniks ma teda kutsun. Valisin proovikabiini kaasa 3 erinevat pesukomplekti ning nendest kassasse viisin kaks – üks neist samasugune roosa nagu äsja ostetud pluus, teine aga valge, siidiselt pehme ja poolenisti läbipaistev. Kutsusin Jesusi maksma. Seejärel käisime läbi keldrikorruse toiduosakonnast ning suundusime tagasi autosse.

“Kui me õhtul klubisse lähme, siis ma tutvustan sind seal kui oma naist. Saad aru, mitte kui girlfriendi, aga naist.”
“Ma ei tule klubisse. Ma ei tea, keda sa seal oma naise…”
“MARILIN! Stop! Ära hakka jälle vaidlema!”
Panin suu kinni. See macho-kultuur hakkab mulle vaikselt juba täiega närvidele käima. Naine on siin kultuuris nagu ümmargune null (eelistatult suure tagumikuga ümmargune null) ja nad ei saa aru, et kui ma olen hoopis teistsuguses maailmas üles kasvanud, siis ei ole see mõtteviis mulle vastuvõetav. Mul on oma soovid, oma ettekujutused maailma asjadest ja õigus teha oma valikuid. Aga ma olin liiga väsinud, et sellel teemal sõna võtma hakata. Lõppkokkuvõttes oli see omamoodi tore, et ta oli kõik ostukotid ilma tseremooniata enda kanda võtnud. Eestis olin alati mina esimene, kes ostukotid haaras ning mees järgnes mulle, kaks kätt taskus. Sain nüüd aru, et olin täitsa loll olnud. Saab ju ka teisiti. “Yes, boss,” kostsin lihtsalt tasakesi vastuseks. “Como quieres,” lisasin õlgu kehitades. Mu pea hakkas sellest pidevast inglise-hispaania segakeelest väsima ja vaikselt juba valutama.

Autosse istudes vaatasin oma telefoni. Hulganisti sõnumeid, mõned vastamata kõned Raulilt. Pildid Chrisilt tema eilsest väljasõidust maajade templivaremete juurde. Teated sõpradelt ja kodusest Eestist. Olin välismaailmaga suhtluse täiesti unarusse jätnud. Ma ei suutnud praegu kellelegi vastata. Kõige enam ei suutnud ma aga vastata Raulile.

“Kas sul peavalu vastu rohtu on, Marilin? Juhuks, kui sul päriselt pea valutama hakkab?”
“Mul on mõni ibuprofen, aga üldiselt on see päevade valu vastu võimetu. Mul tuleb see valusid täis päev lihtsalt üle elada. Järgmine päev on alati juba parem.”
“Aga lähme siis apteegist läbi. Ostame midagi, mis aitab.”
“Ükski käsimüügi valuvaigisti tegelikult ei aita, nii et meil pole mõtet apteeki minna.”
“Me lähme apteeki.”
Läksimegi.

Võtsin riiulilt karbi tampoone ning edasi suundusime kassa juurde.
“Meil on vaja valuvaigistit,” seletas Jesus.
“Millist?”
“Kanget.”
“Kui kanget?”
“Mu naisel on päevad. Ja migreen.”
Farmatseut vaatas mind pilguga, mis ütles: “Ma tean, mida te tunnete.”
“Ei tea te midagi!” oli mul kiusatus vastata, aga ma ei öelnud midagi. Jesus pani käe mulle ümber ja tõmbas mind oma keha vastu.
“Kas ma annan migreenirohtu? Mida te võtnud olete? Või soovite Tramadoli? Või midagi kangemat? ”
“Kodus võtan 50 mg Ciniet või siis ninaspreid. Mulle ei tule selle nimi praegu meelde. Vahel veel Cerucali, oksendamise vastu. Aga mul valutab kõht ka lisaks migreenile, nii et vahet ei ole, mida te annate,” vastasin inglise keeles. Apteeker noogutas mõistvalt.
“Andke meile Tramadoli ja Oxyt,” teatas Jesus pärast hetkelist mõttepausi.
Ei tundunud olevat probleemi. Sain nii tampoonid kui tabletid. Lisaks ostis Jesus karbi Xanaxit.

Nii lihtsalt need asjad siinmaal siis käivadki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar