Vol 11 Kaine mõtlemine ja selge meel ennekõike, eks ole

 

Jõudsime hoonekompleksi juurde, kus asus Jesusi korter. Autoväravad olid suletud. Valvuriputkas ei olnud kedagi. Nägin väravatel silti – sissepääs ainult isikut tõendava dokumendi esitamisel. Muigasin. Olin siin varemgi käinud, aga dokumenti polnud keegi kunagi küsinud.

Osutasin sildile ja küsisin: “Mul peab dokument olema? Aga mul pole. Järelikult on mul aeg hostelisse tagasi minna, sest siia mind sisse ei lasta.”
Jesus hakkas naerma. “Ole nüüd. Sa oled ju minuga. Mitte keegi hakka sinult dokumenti küsima.”

Väravad avanesid, sõitsime parklasse. Väljusime autost. Jesus andis auto- ja korterivõtmed minu kätte. “Palun vajuta uksed kinni, kui ma kotid olen võtnud,” ütles ta mulle ja viipas pagasiruumi all jalaga. Luuk avanes, ta võttis asjad, luuk sulgus. Vajutasin võtmel lukuga nuppu ja auto vilgutas hüvastijätuks tulesid. Läksime korterisse, poolel teel basseinikompleksist möödudes. Lamamistoolid paistsid nii kutsuvad.

Tahtsin duši alla minna. “Kas sul mulle hommikumantlit on anda?”
“Ei. Milleks see. Meil ollakse siin alasti.”
“Palun anna siis mõni oma särk. Ma ei taha pärast dušši samu riideid selga panna. Alasti oleku jaoks on veel liiga varane kellaaeg.”
“Alasti olemiseks ei ole kunagi liiga vara ega liiga hilja. Selle jaoks on alati õige aeg.”
“Yada-yada-yada,” tegin sõrmedega lõugade lõksutamise žesti ja läksin naerdes ostukotist vett võtma. Kui juba kottides sorimiseks läks, siis võtsin ka Tramadoli pakist välja ning loputasin ühe kapsli rohke veega alla.

“Käin kiiresti duši all ära. Pärast võiks na-a-a-tukene midagi süüa,” hõikasin üle õla ja suundusin pessu.
See on nii mõnus tunne, kui sooja vett otse pähe ladistab. Mulle meenus, et Rauli juures ei olnud üldse sooja vett. Tal oli vannitoas duši küljes nn kohalik boiler, mis peaks teoreetiliselt läbivoolavat vett jooksvalt soojendama, aga see ei töötanud. Lisaks ei läinud seal vesi korralikult alla, nii et duši all käik lõppes alati külmas pahkluudeni lombis, mis alles paari tunni pärast ära jõudis voolata. Ja hoidku taevas, kui ma Wc-paberit Wc-potti juhtusin viskama. Sellest tuli skandaal. Neil on siin kanalisatsioonitorud nii kitsad, et paber tuleb alati prügikasti panna. Ning Rauli juures polnud sellel prügikastil kaant. Mis seal ikka, inimene harjub kõigega ja alati me ei märka, kuidas harjumuspärased asjad meie kodudes võõrastele paista võivad. Siin, Jesusi juures, oli kõik väga puhas ja noobel. Ent ikkagi tahtsin ma Rauli juures rohkem olla.

End seebitades jõudis mulle pärale, et mul ei ole siin sooja päikese all ammu enam reaalselt külm olnud. Kui mul kodus on kümme kuud aastas pidevalt käed ja jalad jääkülmad, siis siin tundsin, et mul ei ole mingeid muresid. Kõik oli hästi. Hea oli olla. Ja eriti hea oli olla pestud ja värske. Samas sain aru, et olemine oli isegi liigagi hea. Tavapärasest “hea olla” tundest veel umbes kolm korda parem. Kas Tramadol mõjub nii? Ei tea, proovisin seda esimest korda. Veelgi parem saaks olla ainult siis, kui Jesus praegu siia tuleks ja mind kareda nuustikuga meresoolast ja higist üleni puhtaks peseks. Aga heakene küll, mul on endal ka käed otsas.

Mõne aja pärast keerasin vee kinni, kuivatasin end põhjalikult ja panin käterätiku endale ümber. Ma ei hakanud juukseid föönitama, sest soojas õhus kuivavad need niisamagi piisavalt kiiresti ära. Tahtsin hambaid pesta, sest – halloo! Survepesuri juhtumit mäletate? – aga ma ei viitsinud minna kotist oma hambaharja tooma. Kui ma nagunii juba Jesusiga suudlen ja igasuguseid kehavedelikke vahetan, siis ei ole see ka maailma lõpp, kui ma kiirelt tema hambaharja kasutan. Kui on vaja, siis on vaja. Seejärel kasutasin tema deodoranti. See lõhn meeldis mulle. Ja kuna see oli meestelõhn, siis oma nahal seda tunda oli miskipärast kuidagi erutav.

Puhas, hästi lõhnav ja värske, läksin otsima, mida saaksin selga panna. Ja kotist tampoone võtma, sest mulle tundus, et kohe-kohe on see aeg, mil esimene kasutusele tuleb võtta.

Jesus oli elutoas ja tema ees laual oli 2 klaasi pruuni alkoholiga. Nägin ka pudelit – ahhaa, konjak! Tegelikult ju soovitataksegi vahel päevade alguses väike lonks konjakit võtta, see lõõgastab. Ma ei olnud selles kontekstis konjakit kunagi joonud, aga üks kord on ikka esimene kord.

Konjak oli toasoe ja kibe, aga samas oli päris hea tunne, kui tuline juga mööda söögitoru alla libises. Uhh! Krimpsutasin nägu. Väike lonks, aga kange!

Jesus naeris. Ta naer kõlas seksikalt ja heakskiitvalt. “Tubli tüdruk!” Ta rüüpas järgmise lonksu. “Sa meeldid mulle,” lisas ta mind pealaest jalatallani aeglaselt takseerides. “Võta käterätt ära.”

Näitasin talle keskmist sõrme ja läksin võtsin kotist tampoonipaki. “Juba alanud?” küsis Jesus üllatunult.
“Ei veel, aga mu alakõht annab juba tunda.”
“Siis me peame kiirustama.”
Ta tõusis, võttis mul käest, ja juhtis diivani poole. Käterätik oli juba eos kõigega nõus ja kukkus ise ümbert ära. Panin tampoonipaki käest ja keskendusime suudlemisele.

Aeglaselt suudlemine on mõnus. Aeglaselt silitamine on mõnus. Teadmine, et natuke veel ja kohe järgneb seks, on mõnus. Teadmine, et kiiret ei ole ning su partner sind väga tahab, on mõnus. Mugavustunne – mm, pehme diivan! – on mõnus. Auto ei ole see koht, kus ma seda edaspidi teha tahan.

Tõusin ja tõmbasin kardinad ette. “Täna naabritele show’d ei tule,” teatasin.
“Kahju,” vastas Jesus ja lasi muiates mul teda riidest lahti võtta. Mul ei olnud kiiret. Vabastasin ta suudluste ja silituste vahepeal järk-järgult kõigest, mis ülearune. Tundus, et ka temal ei olnud kiiret. Erektsiooni ei olnud.

“Tee mul kõvaks, baby,” palus ta.
“Heida pikali,” vastasin ning liibusin ta peale. Suudlesime. Liikusin edasi ta kõrva juurde, näksasin ta kõrvalesta ning seejärel libistasin keelega aeglaselt mööda kaela allapoole. Ta silitas mu selga. Võtsin tal randmetest kinni ja hoidsin ta käsi üle pea paigal. Suudlesin teda suule. Siis aga jätsin oma huuled mõne millimeetri eemale ja libistasin keelega üle ta huulte. Seejärel panin oma keeleotsa talle hammaste taha suulakke. Liigutasin seal oma keelt tasakesi, justkui ta suulaele pai tehes. Jesus tõi kuuldavale midagi ägisemise ja mõmisemise vahepealset. Ma jätkasin ta suulaes keeleotsaga väikeste ringide tegemist. Ta oigas.

“Mu jumal, ma võiksin sinuga niiviisi igavesti siia jääda,” sosistas ta. “Sa oled mu elu parim seks.”
Tundus olevat õige aeg veidi valetada.
“Sina minul ka,” sosistasin nii andunult, nagu mõtleksin seda päriselt. Väike valge vale… ja täiesti võimalik, et see vale oli mõlemapoolne. Me lihtsalt mängisime mängu nimega flirt ja üksteise tundma õppimine, ja selles mängus ei olnud kindlaks määratud reegleid. Kõike tuli improviseerida.

Jesus silitas mu selga, näpistas abaluid ja pigistas tasakesi tagumikku, kõike vahelduvalt ja samas ka kõike korraga. Ta vaatas mulle silma ja naeratas.
“Ma vist ei vajagi muud, kui seda, et sa niiviisi jääksidki, nagu sa praegu oled.”
Tundus tõepoolest, et ta ei vajanud midagi muud. Erektsiooni jätkuvalt ei olnud. Samas oli mu alakõht puhitunud ja tundlik ning ma sain aru, et on aeg püsti tõusta ja Wc-sse minna. Ma ei tahtnudki üldse seksida. Mõte penetratsioonist ei tundunud sugugi ahvatlev. Võtsin laualt tampoonikarbi.

“Kuhu sa lähed?”
“Wc-sse.”
“Ära mine.”
“Hmm… mul on vaja minna.”
“Kas pissile?”
“Ei,” vastasin ja kõigutasin käes tampoonikarpi.
“Siis ei ole sul vaja kusagile minna. Tee seda siin. Las ma vaatan,” ütles ta istuli tõustes.
Oh jumal, ohkasin mõttes ja pööritasin silmi. “Oled sa kindel, et sa tahad ainult vaadata,” tegin enda arvates iroonilist nalja.
Jesusi silmad lõid särama. “Anna mulle!” ütles ta heureka!-toonil ning krabas mult tampoonid. “Ma olen alati tahtnud teada, kuidas see käib.”
“Pervert!” jõudsin ainult vastata, kui ta mu juba diivanile pikali lükkas ning ise diivani ees maas istudes tampoonikarpi lahti harutama hakkas. Tahtsin püsti tõusta.
“Ei!” sundis Jesus mu taas pikali. “Ole siin!”

Jäin pikali. Mul oli naljakas olla. Ah et Jesus tahtis arstionu mängida. Ha! Olgu peale.

Ta võttis pakist ühe tampooni.
“Kas kile tuleb ära võtta?”
“Eeem… mida?” tõusid mu kulmud peaaegu pealae peale kokku. “Muidugi tuleb kile ära võtta. Kuidas see süsteem sinu arvates siis toimib?” küsisin poolenisti pahviks lööduna.

“Okei, okei, ma lihtsalt küsin. Kui ma tableti nõudepesumasinasse panen, siis on karbil kiri peal, et tableti kilet mitte eemaldada.”
Hahahaa, naljanumber. “Nõudepesutabletil ja tampoonil on vahe sees, kas tead,” mainisin talle igaks juhuks.

Jesus muigas, pani avamata tampooni mu kõrvale diivanile ja lükkas mu jalad laiali. Ta silitas aeglaselt mu jalgevahet.
“Mmm, nii mõnus! Just nii, nagu mulle meeldib. Ära raseeri ennast. Okei, pikad karvad ei ole head, aga natuke võiks midagi alles jääda. Kõige hullem on see, kui naisel on jalgade vahelt kõik okkaline ja vistrikke täis. Olgu siis kas päris puhas või mõnenädalane karv, aga mitte igapäevane raseerimine, see küll hea ei ole. Aga sina… sa oled lihtsalt perfektne,” seletas ta mu häbemel sõrmedega õrnalt vaevutuntavaid ringe tehes ja karvaotstega mängides.

Viimati käisin vahatamas enne reisile tulekut. Brasiiliapäraselt, nagu ikka. Ning vahepeal raseerinud ei olnud, nii et karvad olid umbes kaks nädalat kasvada saanud. Samas karvadele ja raseerimisele mõtlemine oli hetkel mu kõige viimane mure.

Jesus pani oma suu sinna, kus ta näpud äsja olid. Panin silmad kinni. Mu erutus kasvas nii suureks, et tekkis tunne, et kohe-kohe tõusevad mu juuksed peas püsti. Silitasin ta pead, samal ajal kui ta mulle aeglaselt suuseksi tegi. Mul oli kuradi hea. Aga suuseksiga ma tavaliselt ei lõpeta. Erutus kasvab, kasvab ja kasvab, ja seejärel läheb lihtsalt ühel hetkel üle. Ilma orgasmita. Orgasmi mängu toomiseks on vaja siiski bioloogilist riista mu sees või elektrilist riista mu kliitoril. Ainult keelega ei mängi välja. See salapärane "miski" jääb puudu, mis mind üle ääre soojadesse lainetesse lükkab.

Sasisin ta juukseid ja lükkasin ta pea õrnalt endast eemale. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas mõistvalt. Seejärel võttis ta tampooni, eemaldas selle ümbert kile ja pani selle endale hammaste vahele. Hakkasin taas naerma. Ta oskas mu tuju ühtviisi nii väga heaks kui väga halvaks teha. Seekord siis äraütlemata heaks.

“Ei, ära tee. See on täpne töö. Las ma panen ise,” nihelesin diivanil ja üritasin tampooni tema hammaste vahelt kätte saada.
Ta lükkas mu käe eemale. “Tasa! Ma teen seda ise! Tranquila!”

Tegigi. Täitsa hästi tegi. Pidin seda ise ainult natukene sügavamale lükkama.

Tundsin janu. Läksime kööki ja kallasin kaks klaasi vett täis. “Proosit! Chin-chin!”

“Kuule, me käisime ju Carlose juures! Oota,” ütles ta tühja klaasi tagasi lauale pannes ning läks võttis püksitaskust väikse paberisse mässitud pakikese. Sealt ilmus välja kilekotike valge pulbriga.

“Nii. Kuula mind nüüd hoolega. Mis iganes ka ei juhtuks, kui sa tunned, et sa tahad pikali heita, siis sa pead alati olema külili. Kas said aru. KÜ-LI-LI. Sa ei tohi mitte mingil juhul selili pikali heita. Ütle mulle, et sa said aru, mis ma ütlesin, ja jätsid endale meelde. Külili. Alati külili. Okei?” küsis Jesus nõudlikul toonil, ise mulle tõsisel pilgul otsa vaadates. Ta silmades ei olnud naeratuse jälgegi.

“Miks?”
“Ära vaeva oma pead. Lihtsalt kinnita, et sa said aru, et sa ei tohi selili heita.”
“Ma kinnitan, et ma sain aru, et ma ei tohi selili heita.”
Jesus noogutas tunnustavalt.
Ta võttis köögisahtlist kumera otsaga noa ja talutas mind käest hoides diivanile tagasi. Seejärel andis ta noa koos kokaiinipakiga minu kätte ja ütles: “Vamonos, princesa!”

Võtsin noa otsale silma järgi umbes sama palju kokaiini kui esimesel korral. Kuna toona oli esimesest annusest ilmselgelt vähe – tegime hiljem teise ju veel juurdegi -, siis ma koguse pärast väga ei muretsenud. Tõmbasin noa otsast pulbri ühte ninasõõrmesse ja ulatasin noa Jesusile. Seekord ei olnud pulber nii tuntavalt teraline nagu eelmisel korral. Ma ei saanud isegi väga aru, kas midagi ninasõõrmesse üldse tuli või ei, kuigi nina muutus veidi vesiseks. Nina pühkides jõudsin veel näha, kuidas ta noaga pakist pulbrit välja tõstis, kui äkki universum moondus, pilt silmade ees halliks muutus ja tekkis tunne, et ma langen. Vabalangus, täielik vabalangus. Otse õndsasse pehmesse sooja lainetavasse pimedusse. Külili või selili, sellel ei olnud enam vahet.

Fuuuuck meeee... Over and out.