Pühapäev, 19. september 2021

Vol 4 Tuleb siis jaht või ei tule? Ja jahi all ma mõtlen kolmekat...



Istusime restoranis, mina nautisin sooja õhtut ja head sööki, Raul nautis minu põlve silitamist. Ta oli mulle tellinud Pina Colada, ise ta ei joo ei alkoholi, kohvi ega koolajooke. Ma pole kindel, miks, ja ei uurinud ka. Vaatasin parasjagu armunud pilgul meie muusikut, kes andis täitsa üksi mariachibändi mõõdu välja, kui saabus Leonie. Oli näha, et ta oli juba väga lõbusas meeleolus, silmad olid natuke udused, naer oli natuke provotseerivalt vali ning süüa ta eriti ei tahtnud.

Leonie ei rääkinud hispaania keelt (peale üksikute eluks vajalike terminite nagu la mota ja pendejo), seetõttu läksime küll kõik üle inglise keelele, ent tänu sellele avanes meil Rauliga võimalus omavahel vahetevahel rääkida nii, et Leonie aru ei saanud. 

Rääkisime Raulile oma päevastest seiklustest kanepi skoorimise katsel (Albertot puudutava osa jätsime loomulikult välja) ning Leonie jätkas värvikalt juttu sellest, kuidas ta - ihuüksi ja pimedas - käis selle mainitud hotelli parkimisplatsil varusid täiendamas. Ta suutis seda nii naljakalt edasi anda (või oli see tema kanepist indutseeritud pidev naer, mis meid köitis), et kõik pinged kadusid ja ma hakkasin teda tõepoolest sellise pilguga vaatama, et mis oleks, kui... võtaksime ta Rauli juurde kaasa? Aga ma ei öelnud midagi.

Esiteks. Ma ei ole kunagi ühegi naisega maganud. Teiseks. Ei ole ma ka kunagi maganud korraga rohkemate inimestega kui üks partner. Kolmandaks. Targem oleks vist päris esimesel korral päris kaine olla ja aru saada, mis toimub. Neljandaks. Juhul KUI ma ikkagi mõne naise ära proovida tahaks, siis võiks ta olla keegi selline, kes on a) minu vanusele lähemal b) ei ole parasjagu lõpetamas kahekuist (seks-)trippi läbi Kesk-Ameerika, kust ta enda väitel võis HIV ja mida iganes endale külge saada. Decisions, decisions...

Raul küsis, kas meil on veel mingeid soove? Eks ta pidas selle all silmas sööke-jooke. Ma vähemasti arvan, et pidas. Leonie jõudis minust ette ja hüüdis Eiiii, milleks meile kokteilid, kui meil on kanepit? Niiii palju kanepit!

Mul läksid silmad suureks ja küsisin läbi naeru, et kas sa tõesti võtsid kõik selle kaasa? Siin on politsei ja guardia püssimehed igal pool, mis siis, kui sind arreteeritakse mingil suvalisel põhjusel? Leonie naeris pisarateni ja ütles, et ega see siin pole mingi Tai, siin on lubatud ringi käia kuni 5 grammi kanepiga oma tarbeks ja kõik mahub seaduste piiridesse. Vähemasti nii oli kanepimüüja talle öelnud. Nommaiteaaa, kas ma ise usuksin kõike, mida keelatud kraami müüja mulle silma puhuks? Aga Leonie ei lasknud minu umbusklikkusest ennast segada ja jätkas, et ühe suitsu ta juba keeras kokku, aga see ei olnud hea, tal oleks vaja grinderit, et uus suits parem oleks. Jõudsin juba mõelda, et peame nüüd kusagile tänavate rägastikku grinderit hankima minema (kui aus olla, siis ma ei teadnud sel hetkel, mis imeasi see olla võiks), aga Raul ütles, et tal peaks üks autos olema. Leonie kergelt udused silmad lõid särama - aga lähme siis! Let's go, people!

Läksimegi läbi pimedate tänavate auto juurde ja ma imetlesin Leonie julgust koos kahe suhteliselt võõra inimesega hilja õhtul ükskõik mida teha. Autos oli lubatud grinder täitsa olemas ja Raul võttis kanepipaki enda kätte, et kuivatatud kraam peenemaks jahvatada ja suits kokku keerata. Leonie küsis, kas suitsetame siinsamas? Ma vastasin, et jah, pimedus ja värske õhk, miks mitte. Leonie vaatas kahtlevalt Rauli poole ja küsis - "Ja pärast sa siis juhid autot?" Mulle jõudis ka siis kohale, et see oli väga asjalik tähelepanek tegelikult. Tegin suu lahti ja ütlesin, et ei, see ei ole hea mõte. Lähme parem Rauli juurde koju, seal on diivan ja telekas ja saame aias suitsetada ning pärast läbi teleka Youtube'ist Kõige Naljakamaid Koduvideoid vaadata. Jätsin igaks juhuks targu mainimata, et võib-olla saame näiteks ka riidest lahti võtta? Kuigi Leonie käitumisest oli näha, et ilmselt ta oleks end koos meiega täieliku südamerahuga riidest lahti võtnud.

Ostsime väiksest toidupoest nii alkohoolseid kui mitte-alkohoolseid jooke, pähkleid ja chipse ning sõitsimegi Rauli juurde. Panime muusika mängima ja meie Leoniega kudrutasime diivanil ja itsitasime omavahel, kuniks Raul meile jointi ette valmistas. Seejärel ütles Raul, et me ei saa enne kanepit tõmbama hakata, kui me Leonie'le väikest keeletundi ei anna, sest see pole sugugi õige, et pärast 2 kuud hispaaniakeelsetes riikides rändamist talle suurt midagi külge pole jäänud. Leonie vastas bravuurikalt, et ta juba nagunii räägib kõike mida vaja ja puhises "Pasa la mota, cabron!" "Chinga tu madre, puta!" vastas Raul ülevõlli teeseldult vihaselt ja me kõik hakkasime juba ilma kanepita homeeriliselt naerma. 

Läksime õue, majast veidi eemale, ja istusime kuumust õhkavale kõnnitee äärekivile kolmekesi ritta. Suits liikus ühele ja teisele ja kolmandale ning nii paar-kolm raundi. See "tubakas" oli kuidagi mahedam kui need, mida olin varasemalt siin proovinud - hingetorul ei olnud enam nii teravalt valus. Tundus, et Leonie oskas osta õiget asja. Kudos to the pro! Kuid... nüüd mul ei tekkinud seda "enam ma ei suuda" tunnet, mis varem oli tekkinud ja... ilmselgelt pingutasin mahvidega üle. Kui kogemust ei ole, siis ei tea ju oma piiri. 

Istusin soojal kõnniteekivil, puhus soe tuuleõhk, sumedas öös siristasid tsikaadid, pea kohal sahisesid palmilehed ja kusagil kõrgemal särasid lumivalged tähed, ning mu ainus mõte oli, et olen täiesti, täiesti, täiesti kapsas. Aju oli seest pime nagu öö, suutsin vaid mõelda üksikuid mõttejuppe, mis ühel hetkel katkesid nagu noaga lõigatult ning parimagi tahtmise juures ei suutnud ma enam meelde tuletada, millest ma kõigest kaks sekundit tagasi mõtlesin. Hakkasin mõtlema mingit teist mõtet, ning sellega juhtus täpselt sama - see mõte justkui lõigati läbi, ma ei suutnud seda enam meenutada; küll aga tuli mulle meelde see esimene mõte, mis samuti eelnevalt poolikuks jäi. Nii need mõtted mu peas vilksatasid, kaootiliselt nagu keegi krutiks raadio sagedusenuppu ja mingitelt sagedustelt kostaks mingeid suvalisi helisid, mis kokku moodustasid paraja kakofoonia.

Aga mul ei olnud sugugi halb olla. Oleksin väga hea meelega sinna kõnnitee äärde istuma jäänudki. Mul oli tore ja mõnus. Vestluses ma enam osaleda ei suutnud, ma lihtsalt ei jõudnud järge pidada, mida Raul ja Leonie omavahel rääkisid. Kui mulle tundus, et nad pöördusid minu poole, siis pomisesin M-hm või M-km, kuigi ma isegi ei tea, mida nad küsisid. Ja muudkui naersime. Raul võttis mul õlgade ümbert kinni ja ütles, et lähme nüüd tuppa. Läksime tuppa. Kuidas, seda ma ei mäleta.

Istusime kõik diivanile, mina kõige keskel, jõime vett, vaatasime naljavideoid ja tundsime end ühe suure ja segase toreda perena. Keerasin end vasakule ja küsisin Leonielt, kas ta on kunagi kolmekas osalenud. Lihtsalt nii otse küsisingi, kõik tavapärase käitumise piirid olid juba nagunii ammu langenud. Kõik hakkasid taas naerma ja Leonie vastas, et ei ole. Et ta on tahtnud küll, aga ta ei kujuta hästi ette, kuidas see käib, ja kas keegi siis on nagu režissöör, kes ütleb, kes kellega nüüd mida tegema hakkab, või tekib see arusaamine kuidagi tegevuse käigus. Ma vastasin, et jumal küll, mina ka ei tea, aga küsime Raulilt, äkki tema teab. Siis keerasin end paremale ja küsisin: "Raul, kas sul on kunagi threesome olnud?" Raul vastas, et temal on olnud küll, aga see polnud suurem asi, ja pani ühe käe mulle õlgadele ja teise reiele.

Mulle tundus, et ta on natuke nagu... armukade? Suudlesin Rauli. Palusin tal sellest kolmekast lähemalt rääkida, et mis seal siis oli sellist, mis ei olnud suurem asi, ja kellest see kolmekas koosnes, kas kaks naist ja üks mees või kaks meest ja üks naine? Raul ütles vastuseks, et sa oled täiesti hull, naine! Jälle oli kõik nii naljakas, nii naljakas. Kuigi - kui nüüd järele mõelda - siis ma ei saanudki teada, kuidas ja mis asjaoludel tal see kolmekas siis oli?

Ühel hetkel Leonie tõusis püsti ja läks wc-sse. Raul sosistas mulle: "Saadame ta ära." Ma küsisin, mis juhtus? "Ma restoranis seda ei näinud, aga siin toavalguses on näha, et Leoniel on suu nurgas herpes." Ma ei suutnud oma segadusseisundis olukorrast eriti aru saada, aga nii palju mulle ikkagi koitis, et jah, ohatis on väga halb mõte selles kontekstis, mis meil (või minul?) natuke nagu plaanis oli või nii. Üritasin vaielda: "Aga me ei lähe teda ju sellises seisundis sõidutama, las magab siin teises toas ja hommikul läheme hostelisse." Raul oli konkreetne: "Ei, ma kutsun talle takso. Ma ei taha, et sa temaga kuidagi kokku puutud. Ühise suitsu jagamisest aitas küll."

Ja nii oligi. Raul kutsus takso, seletas taksojuhile ära, et tüdruk tuleb sinna-ja-sinna viia ja siis jälgida, et ta turvaliselt hostelisse jõuab ning... Adios! Nii minu elu esimene potentsiaalne kolmekas lõppeski. See sulas ära ja voolas sõrmede vahelt välja ning järele jäi ainult traditsiooniline kahekas. Aga see-eest... milline kahekas! Võrratu, nii soe ja nii hea ja nii vabastav ja nii... turvaline. Tundsin, kui hea on, kui sul on selline mees, kes sind kiivalt hoiab ja kaitseb ning seejärel korralikult läbi k...p, nagu homset polekski.

Pärast selle öö esimest lõpetamist tundsin, et mu keha on nagu sulavõi ja mu meeleolu on nagu sulamesi. Ah seda siis teevadki kõik need head hormoonid, mida Big O meie kehades vabastab! Põhimõtteliselt olen kogu oma täiskasvanuelu olnud monogaamses suhtes, kus seks ei olnud esikohal. Vahel kaks korda nädalas, kui paremini läks, siis vahel ka kolm, aga üldjuhul jäin ma lõpetamata. Seda lihtsalt ei juhtunud ja kõik. Seks oli tore küll, mul ei olnud selle vastu midagi, ja suhtes oli piisavalt armastust ja lähedust ja kõike seda, mida ühel naisel hea seksi jaoks teoorias vaja peaks olema, aga kui kliitorivibraatorit mängus ei olnud, siis oli tegemist pigem rekreatiivse meeldiva tervisespordiga kui tõelise kire ja vabanemisega. Ning ma arvasin, et nii peabki olema. Sest see kõik oli piisavalt hea ja ma ei osanud paremat tahta. Aga nüüd? Kas ma olen nüüd nii jäädavalt rikutud, et mulle sobib ainult parim ja vähemaga enam ei lepi? Elu näitab.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar