Teisipäev, 28. september 2021

Vol 9 Kujutlusvõimega on mul kõik korras

 



Üritasin oma toitu süüa, kuid sees keeras. Kas mu õlles oli korgijooki? Kui jah, siis kui palju sellest ma ära jõin? Ja milline kogus on see kogus, mis pildi eest võtab? Mida ma peaksin edasi tegema – kas lahkuma kohe või ootama, kuni päriselt halb hakkab? Ning kui ma tunnen, et nüüd on halb, siis kui kaua on mul aega tegutsemiseks, enne kui teadvus kaob?

Ilmselgelt ma ei hakka siin draamat tegema ega kiirabi kutsuma. Aga kas peaksin äkki Whatsappis kellelegi oma live location’i saatma? Samas telefon jäi ju autosse, olin oma rannakoti auto pagasiruumi pannud ning sööma tulles seda sealt kaasa ei haaranud. Mida, oh mida ma peaksin nüüd tegema?

Ma polnud ammu end nii halvasti tundnud. Ärevus kasvas. Tõusin, et wc-sse minna. Ma polnud kindel, kas tahan oksendada või piisab ainult sellest, kui veidi külma veega nägu loputan. Tundsin, et pulss on kõrgel. Õnneks tasakaaluga oli kõik korras. Ent tunne oli selline, et kohe-kohe midagi juhtub.

Wc oli mõõdukalt räpane ja kuigi trellitatud aken oli avatud, siis ajas sealne lõhn mul veelgi enam südame pahaks. Lasin kraanist vee jooksma, kuid see oli leige. Mnjah, ega sellises troopikas kraanist vist reaalselt külma vett ei tulegi. Lasin peopesad vett täis ja tegin näo märjaks. Juua see vesi ei kõlba. Kuigi väga oleksin tahtnud. Üritasin rahulikult hingata. Tegelikult ei olnud ju (veel?) midagi juhtunud. Äkki ma mõtlen üle?

Vaatasin end peeglist ja taipasin, et ma ei näe väga hea välja. Punetav nägu, väsinud silmad, nüüd veel ka tukk märg ja juuksedki on tänu soolasele mereveele igaüks isepidi kuivanud. Sundisin hingamist rahulikumaks. Võtsin näo kuivatamiseks ühest kabiinist Wc-paberit, seisin kraanikausi äärde peegli ette, hõõrusin näo ja käed kuivaks, hingasin sisse… ja kogu mu sisikond tuli üles. Nagu survepesurist. Ning enam-vähem samal ajal tuli Wc-sse ka teine klient.

“Perdoname,” suutsin hädavaevu kuuldavale tuua ja oksendasin uuesti. “Olin vist liiga kaua rannas päikese käes," kohmasin, kui suutsin taas mingeid helisid kuuldavale tuua. Aga teine klient oli juba Wc-kabiinis oma asju ajamas ning vaevalt, et teda mu seisukord huvitas. Igal juhul ta ei vastanud midagi. Kabiinist välja ka enam ei tulnud.

Loputasin suu, kuivatasin näo ja läksin saali tagasi. Kuidagi parem oli olla. Mehed ei olnud veel laua äärde tagasi jõudnud, kuigi olin ära olnud hea mitu minutit. Istusin, kuid süüa ei suutnud. Samas oli ärevus hakanud langema ning sain juba peaaegu normaalselt hingata, ilma et mingi pinge mul kopse kinni pitsitaks.

Peatselt nägin ka Jesusi ja Carlost koos tagasi tulemas. Poolel teel meie lauani Jesusi telefon helises, ta võttis kõne vastu ja läks saalist välja. Ilmselt oli restoran liiga lärmakas ja muusika liiga vali. Carlos tuli minu juurde lauda.

“Cuentame, Marilinn. Räägi mulle endast,” ütles Carlos heatujuliselt, tõstis õllepudeli suule ja jõi terve pudeli ühe hooga tühjaks. “Palavaga maitseb külm õlu nii hea, kuigi ma tavaliselt joon hoopis teist marki,” seletas ta tühja pudelit õhku tõstes. Seejärel koputas ta vastu pudelit, kuniks ettekandja teda märkas, ning tõstis 3 sõrme üles, ise pudelile viidates. Ettekandja sai vihjest aru ja oli hetkega uute õlledega lauas.

“Räägi mulle parem ise endast, Carlos. Mulle tundub, et sa oled palju huvitavam inimene kui mina.”
“Ma võin ju huvitavam olla, aga sina oled ilusam, nii et ütle mulle, kust sa tuled, mida sa siin teed, ning kuidas sa Jesusi tunned?”

“Elan Euroopas. Lahutasin hiljuti. Siia tulin lihtsalt kõike unustama ja puhkama. Ilus elu. Pura vida.”
“Kas Jesus maksab sulle?”
“Mida?”
“Ma mõtlen, et kas ta maksab sulle, et sa temaga aega veedaksid?”
“Ei. Ma ei teeni oma kehaga raha. Me kohtusime Tinderi kaudu.”
“Aga kui palju see maksaks, kui ma tahaksin saabuva nädalavahetuse sinuga veeta?”
Hingasin sügavalt välja. Panin silmad kinni ja raputasin aeglaselt pead.
Ta jätkas: “Kõik venelased ja ukrainlased, kes siin on, on raha peal väljas. Äri on äri. Kui ma tahan seda osta, mida sul müüa on, siis sa ei pea Jesusi peale mõtlema.”

Kui mu kott ei oleks Jesusi autos, jalutaksin sõnalausumata lihtsalt minema. Otsustasin siiski, et ootan ja vaatan, kas ja millal võimalik korgijook Carlosele mõjuma hakkab. Seni polnud sellest vähimatki märki.

Carlosega vesteldes asendus mu ärevus esialgu ärritusega, kuid nüüdseks oli kõik möödunud ja tundsin end täiesti rahulikult. Tegin vastamises väikse pausi, et rahulikult mõtted järjele saada ja õiged sõnad ritta panna.

“Esiteks. Ma pole ei venelane ega ukrainlane. Teiseks. Ma ei müü oma keha. Kolmandaks. Kui Jesus on su sõber, siis tema selja taga selliseid ettepanekuid teha on inetu. Neljandaks. Kui ma oma keha müüks, siis ma ikkagi valiks, kellele. Sina see kindlasti ei oleks. Viiendaks. Ma ei saa üldse aru, kuidas meil jutt nii kummalisele teele on läinud, alles oli ju kõik hästi? Kui sa tahad, et meie vahel oleks ka edaspidi kõik hästi, siis püüa veidi viisakam olla. Ning ma ei taha, et sa mind puudutad. Mu põlved ja mu tagumik on off-limits. Ei katsu,” manitsesin ja tõstsin näpu püsti. “Ei!” kordasin rõhutatult, talle otse silma vaadates. Räägi nagu koeraga, ausõna.

“Oh, vau,” kaotas Carlos hetkeks enesekindluse ja jõi teise õlle tühjaks. Tema naeratus haihtus ja ümmargune nägu ei tundunud enam pooltki nii ümmargune, hoopis väga pikk. Tundus, nagu temast oleks üleliigne õhk välja voolanud, igal juhul ei paistnud ta kõrvalt vaadates enam nii ülespuhutud.

Juba naases ka Jesus. “Mari, miks sa ei söö, kas sa pole näljane?”
“Juba sõin. Ma tahaksin ära minna.”
"Hm. Nii et kuningannat siis sinust lähiajal ei saa."
Muigasin. Ja otsustasin Carlose küsivat pilku täielikult ignoreerida.

Jesus lõpetas kiirelt prae, tõusime, tänasime Carlost ja lahkusime. Carlos ei näidanud ikka veel ühtegi märki sellest, et temaga midagi juhtuma hakkaks. Kas tõesti mõtlesin üle? Aga minu halb enesetunne? Südamepekslemine? Ärevus?

Autoni jõudes võtsin esimese asjana pagasiruumist oma koti ning kuigi see oli liivane ja natuke märg, panin selle salongi oma jalgade juurde. Enam kunagi ei lähe ma kusagile ilma telefonita.  “Palun vii mind nüüd hostelisse tagasi. Olen väsinud.”

“Ei vii. Me lähme nüüd minu juurde. Viime auto ära. Ma ei tea, kas seda on õige sulle öelda, aga Carlos on see mees, kelle käest saab siin linnas parimat kokaiini. See, mida me sinuga eelmisel korral tegime, oli paras pa*k. Ma tahan sulle näidata, milline on HEA kokaiin.”

“Carlos on siis narkodiiler? Miks ma ei imesta. Mul oli vahepeal veidi halb olla, mõtlesin, et te panite mulle GHB’d õlle sisse. Või midagi veel hullemat.”

Tundsin endal Jesuse üllatunud ja küsivat pilku ning seejärel pahvatas ta valjult naerma. “On sul alles fantaasia. Ei, kindlasti mitte. Ma ei laseks mitte kunagi midagi sellist sulle teha ega sinuga juhtuda. Mitte kunagi.”

Kirjeldasin talle, kuidas ma end restoranis vahepeal tundsin.
“Tead, mis. Sul oli paanikahoog. Mu emal oli seda sageli.”
“Pole võimalik. Mul ei ole mitte kunagi elus ühtegi paanikahoogu olnud. Ma küll olen sellest lugenud, aga mind see ei puuduta. Mul pole paanikahooge.”
“Jah, aga nüüd oli. Arvesta sellega, et sa pole siin just pailaps olnud. Narkootikumid muudavad kogu keemiat su sees ning keemia mõjutamisega kaasnevad igasugused muud asjad. Mul endal on kohati päris tugevad probleemid, aga see ei tähenda, et ma sellele kraamile “ei” ütleksin – mitte mingil juhul. Kaif kaalub kõik hilisemad kõrvalmõjud üles. Seniks, kuni ma vähegi normaalselt toimida suudan ja keegi mind hullumajja panema ei hakka, ei ole mul vähimatki plaani lõpetada.”

“Nii avameelselt räägidki minuga oma asjadest? Ning pärast seda, mida sa mulle just rääkisid, miks sa arvad, et ma sinuga nüüd täna õhtul kokaiini tegema hakkan? Ei, ma lähen hostelisse, palun vii mind sinna või kui seda on liiga palju palutud, siis ma võtan siitsamast takso.” Tundsin, et tahan duši alla ja siis Rauli käte vahele. Täpselt sellises järjekorras.

“Uff. Oota. Mitte kusagile sa ei lähe,” ütles Jesus, asetas oma käe mu reiele ja alustas sõitu. “Täna oled sa minu oma. Täna ma teen sinuga, mida tahan. Ja ma tahan sulle väga palju asju teha. Ma olen juba ammu valmis taas tahaistmele minema. Aga praegu sõidame kõigepealt minu juurde. Tengo una buena idea.”

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar