Üritasin
oma toitu süüa, kuid sees keeras. Kas mu õlles oli korgijooki? Kui jah, siis kui
palju sellest ma ära jõin? Ja milline kogus on see kogus, mis pildi eest võtab?
Mida ma peaksin edasi tegema – kas lahkuma kohe või ootama, kuni päriselt
halb hakkab? Ning kui ma tunnen, et nüüd on halb, siis kui kaua on mul aega
tegutsemiseks, enne kui teadvus kaob?
Ilmselgelt
ma ei hakka siin draamat tegema ega kiirabi kutsuma. Aga kas peaksin äkki
Whatsappis kellelegi oma live location’i saatma? Samas telefon jäi ju autosse,
olin oma rannakoti auto pagasiruumi pannud ning sööma tulles seda sealt kaasa
ei haaranud. Mida, oh mida ma peaksin nüüd tegema?
Ma polnud
ammu end nii halvasti tundnud. Ärevus kasvas. Tõusin, et wc-sse minna. Ma
polnud kindel, kas tahan oksendada või piisab ainult sellest, kui veidi külma
veega nägu loputan. Tundsin, et pulss on kõrgel. Õnneks tasakaaluga oli kõik
korras. Ent tunne oli selline, et kohe-kohe midagi juhtub.
Wc oli
mõõdukalt räpane ja kuigi trellitatud aken oli avatud, siis ajas sealne lõhn mul veelgi
enam südame pahaks. Lasin kraanist vee jooksma, kuid see oli leige. Mnjah, ega
sellises troopikas kraanist vist reaalselt külma vett ei tulegi. Lasin peopesad
vett täis ja tegin näo märjaks. Juua see vesi ei kõlba. Kuigi väga oleksin tahtnud. Üritasin rahulikult hingata. Tegelikult ei
olnud ju (veel?) midagi juhtunud. Äkki ma mõtlen üle?
Vaatasin
end peeglist ja taipasin, et ma ei näe väga hea välja. Punetav nägu, väsinud
silmad, nüüd veel ka tukk märg ja juuksedki on tänu soolasele mereveele igaüks
isepidi kuivanud. Sundisin hingamist rahulikumaks. Võtsin näo kuivatamiseks ühest
kabiinist Wc-paberit, seisin kraanikausi äärde peegli ette, hõõrusin näo ja
käed kuivaks, hingasin sisse… ja kogu mu sisikond tuli üles. Nagu survepesurist.
Ning enam-vähem samal ajal tuli Wc-sse ka teine klient.
“Perdoname,”
suutsin hädavaevu kuuldavale tuua ja oksendasin uuesti. “Olin vist liiga kaua
rannas päikese käes," kohmasin, kui suutsin taas mingeid helisid kuuldavale
tuua. Aga teine klient oli juba Wc-kabiinis oma asju ajamas ning vaevalt, et
teda mu seisukord huvitas. Igal juhul ta ei vastanud midagi. Kabiinist välja ka
enam ei tulnud.
Loputasin
suu, kuivatasin näo ja läksin saali tagasi. Kuidagi parem oli olla. Mehed ei
olnud veel laua äärde tagasi jõudnud, kuigi olin ära olnud hea mitu minutit.
Istusin, kuid süüa ei suutnud. Samas oli ärevus hakanud langema ning sain juba
peaaegu normaalselt hingata, ilma et mingi pinge mul kopse kinni pitsitaks.
Peatselt
nägin ka Jesusi ja Carlost koos tagasi tulemas. Poolel teel meie lauani Jesusi telefon helises, ta
võttis kõne vastu ja läks saalist välja. Ilmselt oli restoran liiga lärmakas ja
muusika liiga vali. Carlos tuli minu juurde lauda.
“Cuentame, Marilinn.
Räägi mulle endast,” ütles Carlos heatujuliselt, tõstis õllepudeli suule ja jõi
terve pudeli ühe hooga tühjaks. “Palavaga maitseb külm õlu nii hea, kuigi ma
tavaliselt joon hoopis teist marki,” seletas ta tühja pudelit õhku tõstes.
Seejärel koputas ta vastu pudelit, kuniks ettekandja teda märkas, ning tõstis 3 sõrme üles, ise pudelile viidates. Ettekandja sai
vihjest aru ja oli hetkega uute õlledega lauas.
“Räägi
mulle parem ise endast, Carlos. Mulle tundub, et sa oled palju huvitavam
inimene kui mina.”
“Ma võin ju huvitavam olla, aga sina oled ilusam, nii et ütle mulle, kust sa
tuled, mida sa siin teed, ning kuidas sa Jesusi tunned?”
“Elan
Euroopas. Lahutasin hiljuti. Siia tulin lihtsalt kõike unustama ja puhkama.
Ilus elu. Pura vida.”
“Kas Jesus maksab sulle?”
“Mida?”
“Ma mõtlen, et kas ta maksab sulle, et sa temaga aega veedaksid?”
“Ei. Ma ei teeni oma kehaga raha. Me kohtusime Tinderi kaudu.”
“Aga kui palju see maksaks, kui ma tahaksin saabuva nädalavahetuse sinuga
veeta?”
Hingasin sügavalt välja. Panin silmad kinni ja raputasin aeglaselt pead.
Ta jätkas: “Kõik venelased ja ukrainlased, kes siin on, on raha peal väljas.
Äri on äri. Kui ma tahan seda osta, mida sul müüa on, siis sa ei pea Jesusi
peale mõtlema.”
Kui mu kott
ei oleks Jesusi autos, jalutaksin sõnalausumata lihtsalt minema. Otsustasin
siiski, et ootan ja vaatan, kas ja millal võimalik korgijook Carlosele mõjuma
hakkab. Seni polnud sellest vähimatki märki.
Carlosega
vesteldes asendus mu ärevus esialgu ärritusega, kuid nüüdseks oli kõik möödunud
ja tundsin end täiesti rahulikult. Tegin vastamises väikse pausi, et rahulikult
mõtted järjele saada ja õiged sõnad ritta panna.
“Esiteks. Ma pole ei venelane ega ukrainlane. Teiseks. Ma ei müü oma keha. Kolmandaks. Kui Jesus on su sõber, siis tema selja taga
selliseid ettepanekuid teha on inetu. Neljandaks. Kui ma oma keha müüks, siis
ma ikkagi valiks, kellele. Sina see kindlasti ei oleks. Viiendaks. Ma ei saa
üldse aru, kuidas meil jutt nii kummalisele teele on läinud, alles oli ju kõik
hästi? Kui sa tahad, et meie vahel oleks ka edaspidi kõik hästi, siis püüa
veidi viisakam olla. Ning ma ei taha, et sa mind puudutad. Mu põlved ja mu
tagumik on off-limits. Ei katsu,” manitsesin ja tõstsin näpu püsti. “Ei!” kordasin rõhutatult, talle otse silma vaadates. Räägi
nagu koeraga, ausõna.
“Oh, vau,”
kaotas Carlos hetkeks enesekindluse ja jõi teise õlle tühjaks. Tema naeratus haihtus ja ümmargune nägu ei tundunud enam pooltki nii ümmargune, hoopis väga pikk. Tundus, nagu
temast oleks üleliigne õhk välja voolanud, igal juhul ei paistnud ta kõrvalt
vaadates enam nii ülespuhutud.
Juba naases
ka Jesus. “Mari, miks sa ei söö, kas sa pole näljane?”
“Juba sõin. Ma tahaksin
ära minna.”
"Hm. Nii et kuningannat siis sinust lähiajal ei saa."
Muigasin. Ja otsustasin Carlose küsivat pilku täielikult ignoreerida.
Jesus
lõpetas kiirelt prae, tõusime, tänasime Carlost ja lahkusime. Carlos ei
näidanud ikka veel ühtegi märki sellest, et temaga midagi juhtuma hakkaks. Kas
tõesti mõtlesin üle? Aga minu halb enesetunne? Südamepekslemine? Ärevus?
Autoni
jõudes võtsin esimese asjana pagasiruumist oma koti ning kuigi see oli liivane
ja natuke märg, panin selle salongi oma jalgade juurde. Enam kunagi ei lähe ma
kusagile ilma telefonita. “Palun vii
mind nüüd hostelisse tagasi. Olen väsinud.”
“Ei vii. Me
lähme nüüd minu juurde. Viime auto ära. Ma ei tea, kas seda on õige sulle
öelda, aga Carlos on see mees, kelle käest saab siin linnas parimat kokaiini.
See, mida me sinuga eelmisel korral tegime, oli paras pa*k. Ma tahan sulle
näidata, milline on HEA kokaiin.”
“Carlos on
siis narkodiiler? Miks ma ei imesta. Mul oli vahepeal veidi halb olla,
mõtlesin, et te panite mulle GHB’d õlle sisse. Või midagi veel hullemat.”
Tundsin
endal Jesuse üllatunud ja küsivat pilku ning seejärel pahvatas ta valjult naerma. “On sul
alles fantaasia. Ei, kindlasti mitte. Ma ei laseks mitte kunagi midagi sellist
sulle teha ega sinuga juhtuda. Mitte kunagi.”
Kirjeldasin
talle, kuidas ma end restoranis vahepeal tundsin.
“Tead, mis. Sul oli paanikahoog. Mu emal oli seda sageli.”
“Pole võimalik. Mul ei ole mitte kunagi elus ühtegi paanikahoogu olnud. Ma küll
olen sellest lugenud, aga mind see ei puuduta. Mul pole paanikahooge.”
“Jah, aga nüüd oli. Arvesta sellega, et sa pole siin just pailaps olnud.
Narkootikumid muudavad kogu keemiat su sees ning keemia mõjutamisega kaasnevad
igasugused muud asjad. Mul endal on kohati päris tugevad probleemid, aga see ei
tähenda, et ma sellele kraamile “ei” ütleksin – mitte mingil juhul. Kaif kaalub
kõik hilisemad kõrvalmõjud üles. Seniks, kuni ma vähegi normaalselt toimida
suudan ja keegi mind hullumajja panema ei hakka, ei ole mul vähimatki plaani
lõpetada.”
“Nii
avameelselt räägidki minuga oma asjadest? Ning pärast seda, mida sa mulle just
rääkisid, miks sa arvad, et ma sinuga nüüd täna õhtul kokaiini tegema hakkan?
Ei, ma lähen hostelisse, palun vii mind sinna või kui seda on liiga palju
palutud, siis ma võtan siitsamast takso.” Tundsin, et tahan duši alla ja siis Rauli käte vahele. Täpselt sellises järjekorras.
“Uff. Oota.
Mitte kusagile sa ei lähe,” ütles Jesus, asetas oma käe mu reiele ja alustas sõitu. “Täna oled sa minu
oma. Täna ma teen sinuga, mida tahan. Ja ma tahan sulle väga palju asju teha.
Ma olen juba ammu valmis taas tahaistmele minema. Aga praegu sõidame kõigepealt minu juurde. Tengo una buena idea.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar