Laupäev, 9. oktoober 2021

Vol 13 Võõra linna tuled

 

Olin uimane ja väsinud, kui end riidesse panin. Jesus polnud ärganud ning täiesti kindlasti ei plaaninud ma talle oma lahkumisest teada anda. Võtsin oma asjad. Enne välisukse avamist jäin hetkeks mõtlema, kas võtta kaasa kõik need riided, mida eelmisel päeval koos temaga ostsime, aga otsustasin, et ma ei taha mitte midagi. Kõik minuga viimase 24h jooksul juhtunu oli väga omamoodi kogemus, aga mitte selline, mida tahaks heldimusega meenutada. Nii ei ole mul ka neid tema poolt ostetud esemeid tarvis seda “elukogemust” nina alla hõõruma. Vaadaku ise, mida nende riiete ja kingadega peale hakkab. Minu poolest kandku või ise.

Tänavale jõudes tundsin, et väljas oli õige pisut jahe. Kindlasti oli üle 20 kraadi sooja, aga mul oli seljas ainult rannakleit, mis oli mõeldud +30 kraadisesse ilma. Juba kahetsesin, et ostukotist vähemalt roosat pluusi kaasa ei haaranud, aga mis nüüd enam. Tagasi ma ju ei lähe.

Võtsin kotist telefoni, et kaardirakendus sisse lülitada. Ma ei olnud siin linnaosas kunagi jalgsi liikunud ning ei olnud ka väga kohalesõidu marsruuti jälginud, nii et olin veidi nõutu. Telefoni aku oli tühi ning pilti ette ei tulnud. Nii palju siis navigeerimisest või takso kutsumisest.

Uberit ega Cabify'd siin linnas ei olnud. Kunagi need siin küll alustasid, aga taksistide sündikaadi võim oli nii suur, et linnavõim keelas sõidujagamisteenuse alguses lihtsalt ära. Seejärel tulid aga linnavõimu aadressil korruptsioonisüüdistused ning et neid ümber lükata, sai Uber loa tegutseda. Taksojuhtidele see aga ei meeldinud ning Uberi juhid peksti lihtsalt kusagil pimedas ükshaaval läbi. Lõhuti autosid, ähvardati kliente, peksti puruks klaase ja peegleid. Ning nii see jäi - ehkki Uber on nüüd ametlikult lubatud, siis keegi eriti Uberit siin ei sõida. Sest elunatuke on lihtsalt nii palju armsam kui need sandikopikad, mida Uber oma juhtidele maksab.

Teadsin, mis suunas asus üks linna põhimaanteid, mida mööda sõitis ühistransport. Seadsin sammud läbi pimeda öö sinnapoole. Kõik oli vaikne, liikvel ei olnud ei inimesi ega autosid. Samas puudus näiteks tänavavalgustus, nii et väga lihtne liikuda ei olnud. Õhk oli meeldivalt soe. Lõunamaa öödes on midagi, mis paneb end väga hästi tundma, isegi kui enesetunne on sitt mis sitt.

Mu pea oli tühi. Ma ei mõelnud mitte millestki. Keskendusin ainult oma sammude kajale ning putukate ja lindude siristamisele. Eemalt kostsid liiklushääled. Samm. Samm. Samm. Samm. Kuniks jõudsin maanteeni.

Kohe esimene auto oli takso, mis peatus juba ilma selletagi, et ma kätt veel tõsta oleksin jõudnud. Avasin ukse ja küsisin hinda hostelini. Nagu oodata võis, lajatati paras kirves. Nii see siin käib – kui latina nägu peas ei ole, siis ongi gringa hinnad. Mingit kõrvalekallet sellest rusikareeglist lihtsalt ei eksisteeri. Ütlesin, et üle 180 ma ei maksa. Taksojuht küsis 200. Lõin ukse väljastpoolt kinni ja eemaldusin autost. See sada kaheksakümmendki oli juba turistihind, kohalikule maksnuks see sõit heal juhul saja ringis.

Kõrvalistuja aken keriti alla ja taksojuht hõikas: “Okei, teen sulle sõbra hinna, sõidame 180-ga.” Võtsin kotist telefoni, teesklesin, et pildistan takso numbrit, ning istusin autosse. Seda õpetati mulle hostelis juba ühel esimestest päevadest, et kui sõidad taksos üksi, eriti veel öisel ajal, tee autost ja numbrimärgist pilt ja saada see Whatsapis või Messengeris kellelegi, nii et taksojuht seda pealt näeb. See aitab juba eos osasid ebameeldivusi vältida, eriti juhul, kui tegu polegi üldse ametliku taksoga. Neid plafoone võib siin turult odava raha eest osta, kui õiget ostukohta tead, ning turist ei suuda nagunii vahet teha, kas tegu on õige taksoga või piraadiga. Kuigi mu telefon oli tühi, tegin enne autosse istumist liigutuse, nagu lõpetaksin sõnumi saatmist, ning istusin tahaistmele. Proovisin kohe ka uuesti ust avada, et veenduda, et lapselukku peal ei oleks ning hiljem autost välja saamisega üllatusi ei tekiks. Kõik oli kombes. Ainult minu aju paranoia tase oli üle võlli, muud ei midagi.

Jõudsime hosteli ette. Ulatasin kaks sajalist. Algas tüüpiline turistile mõeldud tsirkus – temal ei ole raha tagasi anda.

“Aga mine vaheta hostelis ära siis. Mul on aega oodata küll,” haigutasin ja seadsin end mugavamalt sisse. Oli unine, uimane, väsinud, ning valuvaigistid ka justkui ei mõjunud. Võib vabalt öelda, et olin tige nagu herilane, ainult oodates võimalust kellelgi pea otsast ära hammustada. Siiski talitsesin ennast.

Taksojuht sai mu olekust ja hääletoonist vist aru, et ma ei lähe tema komejandiga kaasa. Ta võttis rahakoti, otsis sealt kaks kümnelist ning ulatas mulle, ise sõnagi lausumata. Võtsin raha, väljusin taksost. Sõnagi lausumata. Olin kõigest nii äraütlemata tüdinud. Eriti tüdinud olin ma minu ära kasutamise katsetest. Kaua võib!

Hostelis tervitas mind vastuvõtulaua Hector nii rõõmsalt, nagu oleks just mind öösel kell viis pikisilmi oodanud. “Kas oli tore õhtu? Käisid peol?” Venitasin suu vastu tahtmist naerule ja vastasin: “Liiga tore, nüüd tahaks ainult magada…” Hector noogutas mõistvalt ja tunnustavalt.

Kui ta vaid teaks…

Läksin magama ja ei ärganud enne, kui päevane koristaja tuppa tuli.

Oh, pagan, ma pean ju oma asjad pakkima ja bussijaama minema! Olin öösel unustanud oma telefoni laadima panna, aga nüüd ei olnud selleks enam ka aega. Pakkisin kiiruga asjad ning läksin end välja kirjutama. Viimane, keda sel hetkel näha oleksin tahtnud, oli Raul.

Õnneks aga ma teda ei näinudki.

Bussisõit järgmisesse linna möödus vahejuhtumiteta. Ka hosteli leidsin kohalikelt teed küsides kenasti üles, sest telefon ju pilti ette ei võtnud, et navigeerida.

Hostel oli taas otse rannal, kuid hosteli esine rand ei olnud väga kena. Juba kommenteeritigi, et ilusad rannad jäävad sinna-ja-sinna, ning kõige ilusamad hoopis sinna-ja-sinna. Tegin omale väikse vaimse ülestähenduse ning läksin tuppa, panin asjad lukustatavasse kappi, võtsin ühe tramadoli ja vajusin uuesti magama. Uni oli suurepärane. Tramadol tegi olemise rahulikuks ja mõnusaks. Viha, ärritus, valu – kõik kadusid ühe hoobiga, jäi ainult hea soe tunne, kuidas kogu süsteem puhkab ja taaskäivitust teeb.

Õhtuks aga oli uni läinud ning silmad pärani nagu viis kopikat. Läksin hosteli vastuvõttu uurima, mis meelelahutusprogramm tänaseks õhtuks ette nähtud on. Kell 21 oli happy hour hosteli baaris ning kell 23 oli kogunemine ühiseks ööklubi külastuseks. Otsustasin osaleda kõiges, mida hostel pakub.

Naasesin oma tuppa ja LÕPUKS taipasin telefoni laadima panna. Mõne minuti pärast ei andnud uudishimu rahu ja lülitasin telefoni sisse. Sõnumid… sõnumid… sõnumid…

Rauli sõnumeid ma ei suutnud avada, sest ma teadsin, et olen tema suhtes väga ülekohtuselt käitunud ja eelistasin talle vastamist edasi lükata. Pole ju nii kiire selle asjaga.

Jesusi sõnumeid ma üldse ei avanudki. Vajutasin kohe kustutamise nuppu. Seejärel blokeerisin ta numbri nii Whatsapis kui telefonis. Seejärel aga kustutasin ta numbri telefoni mälust, et mul jumala eest ei tekiks mingit meeltesegaduse hoogu temaga uuesti ühendust võtta. Temale mõtlemine tekitas minus ühest küljest kummalist erutust, aga teisest küljest tugevat tõrget. Mine siis võta kinni, mida ma tegelikult tundsin.

Sõnumeid oli ka Chrisilt… need olid kõigi eelduste kohaselt nii neutraalsed, et otsustasin need läbi lugeda ja kui ta midagi toredat kirjutab, siis ka vastata. Temaga suhtlemises ei olnud mingit pinget ega kohustust ega õhus rippuvaid küsimusi.

Chris oli mulle saatnud oma hotellitoa andmed ja pildid. Polnud sugugi paha. Ilusti kaks suurt voodit kõrvuti ja puha :) Ja kutse, et võiksin tema tuba jagada, kui soovin. Tänasin teda viisakalt ja mainisin, et olen küll õnnelikult pärale jõudnud, aga eelistan jääda hostelisse.

Poole sekundi jooksul tuli vastus: “Aga mida sa õhtul teed?”

“Hostelil on meelelahutus plaanis, võtan kõigest osa,” vastasin, aga ei hakanud täpsustama, mida ja kus ja kuidas.

Jätsin telefoni laadima ja läksin vannituppa end pisut sättima. Peegli ees ripsmeid koolutades ja värvides meenus mulle äkki, et olin kõik oma põhilised riided unustanud eelmisesse linna pesumajja… Sellepärast oligi nii hea lihtne hommikul asju pakkida ja kõik mahtus vaevata kohvrisse ära. “Ay, mierda! Pinche culero,” siunasin ennast. Igaks juhuks hispaania keeles. Tundus lihtsalt mahlakam.

Läksin kiiresti õue ja õnneks oli peatänav kohe hosteli lähedal. Lootsin vähemasti t-särgi ja seeliku leida, sest ööklubisse selga panekuks ei olnud mul mitte midagi sobivat; põhiliselt olid saadaval need pool-talvised riided, millega kunagi tulevikus taas kodumaile saabun. Ja veel nipet-näpet, aga ei midagi ööklubi-kõlbulikku.

Huvitaval kombel leidsin kohe ühest esimestest väikestest poodidest täiesti mõistliku valiku ja ostsin nii särgi-seeliku kui ka kaks kerget kleiti, sest ma polnud kindel, millal ma oma riietele järele saan minna või leian kellegi, kes saaks need kuidagi siia organiseerida. Arutan seda teemat homme hosteli vastuvõtus, äkki on neil mingeid häid ideid.

Paar poodi edasi ostsin mõned paarid odavat aluspesu ja ühed bikiinid. “Nii need asjad kohvrisse kogunevadki,” mõtlesin mõttes silmi pööritades. Asjad, asjad, asjad… Aga vähemasti olin lähimaks paariks päevaks riietega varustatud. Mis edasi saab, eks see selgub elu käigus.

Võtsin veel tänavamüüjalt mõned soojad ampsud ning hostelisse tagasi jõudes oligi juba rahvas baari juures kogunemas ning üsna lõbusas meeleolus. Ühinesin. Tellisin mojito ja tegin ajaviiteks baarmenile silma. Kena tõmmu noormees oli. Lühike ja noor, aga kena. Ta ei jäänud ka võlgu, naeratas ning ulatas üle leti hoopis kaks mojitot. “Üks on minu poolt ilusale tüdrukule,” ütles ta vaikselt minu poole kummardades ja otse silma vaadates. Uhh. Nad kohe oskavad.

Jõin ühe kokteilidest sealsamas ühe hooga ära, ise poisile silma vaadates, nii palju kui sain. Ta hakkas naerma. “Mina olen Raul,” tutvustas ta ennast. Mul läks viimane lonks kurku ja hakkasin korralikult köhima. Raul number kaks naeris, tuli leti tagant välja ja patsutas mulle seljale.

“Rahu, rahu, tüdruk, tranquila, chica,” muheles ta otse mu kõrva sisse, ise nii lähedal, nii lähedal ja käsi mu seljal. Sain juba paremini hingata, ning kuigi silmad olid köhimisest pisarais ning ripsmetušš tõenäoliselt kusagil seal, kus see ei peaks olema, naeratasin talle oma kõige võluvamat pandanaeratust ning tänasin. Palusin tal mu teisel kokteilil silma peal hoida ja läksin korraks oma tuppa, et peegli eest läbi käia.

Kui juba peegli ees olin, otsustasin, et arvestades minu viimase aja seiklusi ei ole mul vähimatki mõtet mingit meiki kasutada, sest see ei lõpe kunagi hästi. Tegin silmad ja näo täiesti puhtaks ning otsustasin, et nüüdsest nii jääbki – ainult loomulik välimus ja kõik. Enamikku neist inimestest ma näen nagunii esimest ja viimast korda elus, kelle jaoks ma ennast meigin? Vahet pole, kas olen sätitud või mitte, elu on liiga lühike selleks, et seda kulutada muretsemisele, kas ma ikka näen hea ja pandav välja. Sest panevad nad nagunii, vahet pole, missugune ma sealjuures välja näen.

Läksin tagasi baari ja võtsin Rauli juurest oma teise kokteili. Raul naeratas ja küsis, kauaks ma siin peatun. “Esialgu neli päeva,” vastasin, “kuid võimalik, et ka kauem, mul ei ole ei kiiret ega täpseid plaane.”

“Nii ongi kõige parem,” vastas ta tunnustavalt.

Hosteli animaator David kutsus kokku need, kes olid end ööklubisse minekuks kirja pannud ja võttis kõigilt telefoninumbrid, et vajadusel õhtu jooksul ühendust saada. Vaatasin ringi – kõik olid nii noored. Nii. Pagana. Noored. Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, hoidsin end meie toa tüdrukute lähedusse ja sõbrannadeks saamine ei võtnud kaua aega. Kolm kaunitari olid naaberriigist, Dolores, Carla ja Eva. Nad olid täna saabunud siia kolmeks päevaks Eva sünnipäeva tähistama ning plaanisid oma reisist viimast võtta. Kallistasin Evat sünnipäeva puhul, lobisesime veidi, ning peatselt asusimegi ööklubi poole teele.

Meid oli üheksane seltskond, aga teiste nimed ei jäänud mulle meelde. Lehvitasin baari-Raulile nägemiseni ning tundsin ennast heatujuliselt ja puhanult. Mis võiks veel valesti minna?

Ööklubi oli vaatamata varasele kellaajale juba rahvast täis. Õnneks olid seal ülekaalus keskealised, mis oli ühest küljest veidi üllatav, aga teisest küljest ka arusaadav – siin riigis ei ole noortel lihtsalt väga palju raha; ning see oli kallis klubi. Lisaks hakkavad latiinod minu meelest hoopis varem keskealised välja nägema. Üleminek ilusast ja noorest mitte-nii-ilusaks keskealiseks toimub tohutult järsku ja juba kahekümnendate keskel.

Muusika oli suurepärane ning meile oli broneeritud mugav diivan. Esimese joogi eest olime hostelis juba ette maksnud, nii ei pidanud me ka baaris järjekorras seisma. Tõstsime klaasid ja laulsime Evale sünnipäevalaulu. Kõik tundus lihtsalt võrratu. Adrenaliin oli üleval, suu oli kõrvuni ning silmanurgad olid naeratamisest valusad.

Pool meie seltskonnast suundus kohe tantsupõrandale, nii ka mina. Enne jõudis David siiski meile südamele panna, et me tulime kõik koos ja me läheme kõik koos. Ilma tema eriloata lahkumine / lahku löömine ei ole lubatud, sest tema ülesanne on meid turvaliselt tagasi hostelisse toimetada. Kinnitasime, et saime aru ning lubasime sõna kuulata. Ning kiirustasime tantsima.

Eva hoidis end pidevalt minu lähedale. Tantsupõrandal võtsime üksteisel ümbert kinni ja mulle meeldis see, kuidas ta lõhnas ning kuidas ta voolujooneline keha muusika rütmis tasakesi liikus. Mulle meeldis see klubi. Mulle meeldis see muusika. Mulle meeldis see tants. Mulle meeldis see kleenuke väike tõmmu Eva minu vastas. Puudutasin ta juukseid. Need olid pikad, mustad ja natuke jäigad. Eva vaatas mulle alt üles otse silma ja sädistas särasilmselt tühjast-tähjast. Aga siis tundsin ma janu ning tegin ettepaneku lauda tagasi minna.

Läksimegi kõik koos diivanile ja istusime tihedalt üksteise kõrvale, et kõik ära mahuks. Muusika oli vali ning üksteise kõnest aru saamiseks pidime üksteisele väga lähedale liibuma. See oli kuidagi… mõnus. Väga mõnus. Hubane. Soe. Sisimas salajast elevust tekitav.

Ühtäkki tuli meie lauda ettekandja koos uhkes jäänõus šampanjaga, tema järel teine ettekandja kandikul klaasidega. “Üks härra saadab teile tervitusi,” ütlesid nad justkui ühest suust ning küsisid, kas soovime ise pudeli avada või avavad nemad.

Olime meeldivalt üllatunud ning kõigi hääl muutus hetkega mitu tooni valjemaks. Otsustasime ühiselt, et pudeli peab avama Eva, meie väike armas sünnipäevalaps. Ta võttis pudeli ja üritas seda avada, kuid see ei õnnestunud ka pärast pikka pusimist. Eva ulatas pudeli mulle. See oli jääkülm ning jääst ning kondentsveest märg ja libe. Ulatasin pudeli edasi meie animaatorile sõnadega, et ma ei taha nii vastutusrikast ülesannet enda kanda võtta. Eva naeris natuke liiga valjusti. Tegelikult lihtsalt oli see pudel nii külm ja märg, et ma ei tahtnud seda käes hoida.

Käis vali plops ja kõik naised kiljusid. Šampanja lihtsalt paneb kiljuma, mis teha. Animaator ulatas avatud kihiseva pudeli ettekandjale, kes valas pisut sädelevat jooki igasse klaasi. Jooki ennast oli vähe, ent vaht tõusis klaasi ülaääreni välja. Tõstsime klaasid ning võtsime elu ja ilusa õhtu terviseks.

Dolores küsis, kes meile selle imelise joogi välja tegi. Ettekandja osutas selja taha ja üles.

Baari kõrvalt viis üles trepp teisele korrusele. Poolkaare kujulise teise korruse rõdu ääres olid loožid seltskondadele, kust avanes ilmselt hea vaade alumisele korrusele. Libistasin silmad sinna suunda, kuhu ettekandja viitas.

Kõigist maailma ööklubidest oli otsustanud täpselt selsamal hetkel just samasse ööklubisse tulla… Carlos. Valgetes riietes Carlos. Tissikatsuja Carlos, nagu teda mõttes nimetama olin hakanud. Ta nägi, et olin teda märganud, tuli demonstratiivselt rõdu äärele ja lehvitas aeglaselt. Mulle surmtõsiselt silma sisse vaadates, ilma igasuguse naeratuseta näol. Mul vajus endal ka nägu tõsiseks ja ma ei saanud enam oma pilku tema silmadest lahti.

Eva müksas mind. “Sa tunned teda?” küsis ta elevil häälega. Keerasin pilgu Carlose silmadest ära ja kehitasin õlgu. “Ühe korra olen varem näinud. Aga ma ei tunne teda. Küllap see šampanja on ikka sulle, sünnipäeva puhul,” vastasin ja püüdsin võimalikult mittemidagiütleva näoga lonksu külma jooki võtta. Aga kõrisõlm, va reetur, tegi meeletu klõnksu. Mulle tundus, et seda oli sinna üles rõdulegi kosta.

Mnjah, nagu ma juba ennist endalt küsisin, mis saaks nii ilusal õhtul veel valesti minna?

 

 

Reede, 8. oktoober 2021

Vol 12 Iseendaks tagasi


Hõljusin kusagil vedeldunud ja tahke oleku vahepeal... See oli midagi sellist, mida ma ei olnud varem kogenud. Ma sain aru, et kõik ei ole korras, aga samas oli ka; ma sain aru, et ma olen kusagil, aga samas ma ei olnud ka. Mõtlemine, nagu me seda teame ja tunneme, oli teisendunud tajumiseks ja tühjaks olemiseks. Selles tühjuses - või peaksin ütlema kõiksuses - ei uidanud ühtegi mõtet. See ei olnud päris sama tunne nagu narkoosis olek, millest üldse mitte midagi ei mäleta. Pigem oli selles umbes 4% teadvust, 7% tajusid ning 89% midagi, millele ma ei oska nime panna. 

Aga kas mul oli halb? EI! Mul oli hea. Mul ei olnud ühtegi hirmu, muret, kahtlust, ärevust... mitte midagi. Ainult hõljuv helgus, headus, pehmus, soojus... ning siis ei olnud enam midagi... ja siis oli taas soojus, natuke valgust, kuldne plasma mu ajus veiklemas... ja siis oli aja ja ruumi täielik kadumine... ja siis tuli valgus, sädelus ja plasma jälle tagasi.

Tundsin, et mu keha raputatakse, aga ma ei andnud endale sellest mõistusega aru, see ei toonud mind plasmas hõljumast tagasi. Samas see raputamine oli häiriv, segas mind seda olekut täielikult nautimast, tõi mind vedelast olekust rohkem tahke oleku poolele. Tõsiselt häiriv! Mu teadvus sõitis kuldsesse siiruviirulisse plasmasse sisse, kuigi ma seda üldse ei tahtnud.

"Melöllälöl," ütlesin ja lootsin, et mind rahule jäetaks. Enda arvates ütlesin: "Ma olen läbi." Seejärel vajusin jälle plasmasse tagasi ja rohkem mulle miski enam korda ei läinud. Hea oli olla ja üle kõige tahtsin lihtsalt iseenda sees hõljuda. 

Kuulsin midagi, mille kohta ma teadsin, et see on minu nimi, aga sel hetkel ma ei saanud aru, et minuga räägitakse. Pigem toimus kõige tajumine mingi üheksanda meelega, mille olemasolust mul seni aimu ei olnud. Jah, keegi tahtis minust midagi, aga see oli kusagil seitsme maa ja mere taga, mingis muus universumis, täiesti teises dimensioonis. 

Ikka raputati. Plasma minu sees loksus ja läks harmooniast välja. Lõpetage! Üritasin silmi avada, aga poole üritamise ajal kadusid taas kõik tajud ja mu hiiglaslik pingutus ei kandnud vilja. Tahtsin rahu. Tahtsin hõljuda. Ja ikka raputati! Lisaks oli mul näol valus, kuigi valu ma tegelikult ei tundnud... tundsin pigem mingit kõrvetavat tunnet, ent teadsin, et see on tegelikult valu, mitte kuumus. Kõik oli sassis.

"Ässemennd," suutsin öelda. Ära sega mind. Ära fucking sega mind! Ainus keel, mida sellel hetkel valdasin, oli eesti keel, aga kuidas see kõlas, võin ainult oletada. Või mis oletada, tean täpselt - kõlas absoluutselt arusaamatult. Ma ei tea sedagi, kas ma tegelikult üldse midagi ütlesin või toimus see ainult minu kujutlustes.

"MARILIN! DESPIERTATE!"
Ah? Mitte midagi ei saanud aru, miks siin üldse karjutakse, miks mind segatakse, mida minust tahetakse... Mul on nii mõnus olla ja mul ei lasta selles õndsuses oleleda... Miks ometi... Lõpuks suutsin silmad avada. Nägemine ei fokusseerunud ning panin silmad uuesti kinni. Tahtsin olla a) pikali b) täiesti rahule jäetud c) mitte kunagi sellest unenäost välja tulla. Kõik. Rohkem ma ei tahtnud siin maailmas mitte midagi. Polnud ju ometi palju tahetud või kuidas?

"Mari! Estas bien? Maari!" sain laksu vastu põske. Kuulsin seda, aga aju mingit tundmust ei registreerinud. Tegin silmad uuesti lahti. Nägin Jesusi, aga ei saanud aru, kes ta on ja mis keeles ta räägib. Ja mind ei huvitanud ka. Panin silmad taas kinni. 

"Okei, baby, okei-okei-okei," kostis ta madal hääl vaikselt. Tundsin, kuidas mind maast diivanile tõsteti. Lamasin külili. Ah, kui hea seal oli! Vajusin taas oma sooja pehmesse plasmasse. Kõik oli maailmas nii hästi, kui vähegi olla sai. Tundsin, kuidas Jesus end mu selja taha magama sättis ja end tugevalt mu selja vastu surus. Nagu pehme ja soe ja mõnus lusikas. Tema käsi liikus üle mu külje ja puusa. Ülevalt alla. Alt üles. Aeglaselt.

"Okei," sosistas ta iga natukese aja tagant. "Okei." Ohates. 

Mu tajud ja mõtlemisvõime hakkasid vaikselt tagasi tulema, aga mitte sellel määral, et ma talle midagi vastata oleksin suutnud. Ah, valetasin, ei tulnud nad midagi, minu sees oli taas ainult kuldne plasma, soojus ja selles helges soojuses lahustumise tunne. Soojad pooliku teadvuse lained vaheldusid selgemate hetkedega, aga üldiselt neid selgemaid hetki ma ei tahtnud, mulle polnud neid vaja. Mul oli ilma nendetagi hea. Parem, kui kunagi varem...

Jesus silitas mu puusa ja libistas oma käe aeglaselt mu kliitorile. Ma sain sellest aru, aga ma ei suutnud reageerida. "Baby?" sosistas ta küsivalt. Jah, ma kuulsin teda, aga ma ei olnud sellises universumis, kus ma talle midagi vastata oleksin jaksanud. Polnud minu võimuses.

Ta suudles mu kaela ja õlga. Algul vargsi ja ettevaatlikult, seejärel aga juba sihikindlamalt. Tema hingamine oli muutunud. Sügavamaks. Kiiremaks. Ta pigistas mu rinda ja seejärel silitas tasakesi rinnanibu. Tegi mu naba ümber sõrmedega aeglaselt tiire. Siis liikus ta käsi uuesti mu kliitorile. Veidi hiljem tõmbas ta tampooni mu seest ettevaatlikult välja.

Jah, ma sain aru, et mu keha erutus. Ma taipasin seda ja mul ei olnud selle vastu midagi. Samas oli mu üleüldine naudingutunne juba enne seda, kui Jesus mu kehaga mängima hakkas, nii tugev, et seksuaalne erutus ei muutnud mu enesetundes mitte midagi enam paremaks. Kui ma nüüd üritan mingi kujundliku näite tuua, siis...

Võtame näiteks juuste föönitamise. Kui te teete seda jahedavõitu vannitoas, siis naudite seda, kuidas mõnus soe õhuvool puhub teie juuksed kuivaks ning kontrast föönist tuleva sooja õhu ning ümbritseva jaheda õhu vahel on selge ja tuntav. Kui aga föönitate oma juukseid kusagil 50-kraadises aurusaunas... siis teguviis iseenesest on ju sama, aga ega see aurusaunas föönitamine teie hetke elukvaliteedile midagi juurde ei anna - olemine on juba ilma föönitagi soe ning ega niiskes õhus juuste kuivatamise üritamine ka mingit suurt efekti ei anna. 

Nii oli ka praegu. Minu heaolu, õnnetunde ja naudingu tase oli juba enne nii kõrge, et seksuaalne nauding sellele järele ei jõudnud ega üle ei ulatunud. Märjaks muutusin küll, seda tundsin selgelt, eriti kui tema sõrmed minu sees ringe tegid ja g-punktist edasi-tagasi üle libisesid. Slurp slurp. Aga see kõik oli pigem nagu mingi refleks, instinkt, mitte eelmängust teadlik olemine.

Olin ühest küljest ikka veel kusagil hõljumas, ent teisest küljest segaduses. Ma sain aru, et minuga tehakse midagi, milles ma ei ole teadlik osaline. Aga täpselt sama hästi sain ma aru, et seda ma tahangi. Mul oli äraütlemata hea olla ja teadmine, et keegi mind tahab, see tundus nii ahvatlev ja erakordne ja... hommikune mõnus rammestunud seks korrutatud kümnega! Või mis kümnega, viiekümnega! Mu keha oli valmis. Vaim võib-olla mitte, aga keha ütles "okei, okei!"

Jesus üritas sealsamas diivanil mulle sisse tulla, aga selles asendis, milles ma olin, tal see ei õnnestunud. Omalt poolt ma ei suutnud kuidagi kaasa aidata. Tahtsin lihtsalt olla. Ma ei teadnud, mida ma rohkem tahan, kas oma kuldsesse plasmasse tagasi või tema riista enda sisse. Mulle tundus, et plasmat tahtsin rohkem. Aga päris kindel ma selles ei olnud. Ning mingi aja pärast segunes mõte tema riistast kuldse plasmaga üheks.

Mu kaaslane tõusis diivanilt ja sikutas mind põlvili põrandale, nii et mu keha jäi diivanile. See oli kummaline tunne. Mingi aisting sügaval minu alateadvuses ütles mulle, et ma peaksin tõrkuma, et mind kasutatakse ära, et see, mis toimub, ei ole õige mitte ühelgi viisil. Marilin, ärka nüüd ometi üles ja hakka vastu! Ja siis sõitis sellele tundele sisse minu loomalike instinktide pool, mis ütles laisa enesekindlusega - jah, jah, just, keera mulle taha, täpselt nii. Väga hea.

Tundsin, kuidas diivani nahk hõõrus mu lõuga ja põske, kui ta tõuked järjest tugevamaks läksid. Jesus hoidis oma käsi mu õlgadel ja tõmbas mind igal tõukel tugevasti enda poole. Mida ta teha tahtis? Koerapoosis mulle ajju välja jõuda? Või mida?

Põsel oli valus. Oigasin. Tõstsin pea.

"Baby? Baby! Kas sul on valus?"
"Ei," suutsin kuuldavale tuua. Jälle valetasin. Oli küll valus. Korjasin oma käed diivanilt kokku ja panin kaitseks põse alla. Kui see diivani vastu hõõrumise valu välja arvata, siis oli mul võrratult hea olla. Ma olin lõõgastunud, lõtv, avatud, mu tajud hakkasid tagasi tulema, mul oli soe, mu enesetunne oli imeline. Naeratasin endamisi. Avastasin, et sülg oli suunurgast välja jooksnud. Põsk oli märg. Aga mis siis! Naeratasin edasi. 

"Ah... ahh... ahhh...," oigasin nüüd vaikselt iga Jesusi tõukega.

"Ai nii, nii sulle meeldib, baby, jah? Sulle meeldib nii? Ma teadsin seda," sai Jesus minu reaktsioonist indu juurde. Talle vastamine olnuks liiga suur pingutus.

Tegelikult oli mul ükskõik, kas mulle meeldis või ei. Kõigest oli õndsalt ükskõik. Mul ei olnud sellel hetkel vaja mitte millelegi mõelda, lihtsalt loksusin selles rütmis, mille Jesus oli valinud. Ja see, mis kuldsest plasmast veel järele oli jäänud, loksus minu teadvuse pahupoolel kaasa.

Tundsin viimaseid tugevaid tõukeid ja seejärel soojust enda sees laiali valgumas. Jesus oli lõpetanud. Mina... ei saanud midagi aru. Ma ei saanud sellest vahekorrast mitte midagi. Isegi ärakasutatud tunnet mitte. Absoluutselt mitte kui midagi. Olin lihtsalt kusagil pilve peal heljumas. Kas seksiga või ilma seksita, sellel polnud mingit vahet.

Jesus tõstis mind diivanile tagasi ja pani mulle pleedi peale. Mulle see sobis. Kas jäin magama või sõitsin kusagile "ära", seda ma ei tea. Igal juhul oli mul väga hea olla. Väga. Hea. Olla. Olin õnnelik ja armastasin tervet maailma.


Kui ärkasin (või teadvusele tulin?) oli väljas öö. Mind äratas tänavalt kostnud politseiauto sireen. Jesus magas minu selja taga, tugevasti minu vastu liibunult. Tema soe ja sile päevitunud nahk, mis vastu mind puutus, oli higist märg. Võimalik, et ta oli nüüd ise uimas, igal juhul minu liigutamise peale ta ei ärganud. Politseil polnud meiega midagi tegemist, nemad tegid lihtsalt oma tööd ja juhtusid meie majast mööda sõitma, aga nende lärm ajas mu üles.

Kõik tuled toas põlesid. Teleris mängis Youtube mingit lõputut deep house mix'i. Mul oli halb olla. Silmade jaoks oli liiga valge. Igalt poolt oli valus. Kõht valutas. Pea valutas. Põsk valutas. Põlved valutasid. Jalgade vahel oli midagi kleepivat ja ebamugavat. Vaatasin pleedi alla. Nojah. Mul olid päevad hakanud. Pleed oli verine. Diivan oli verine. Ja mitte vähe.

Oh jumal, jumal, jumal küll, oigasin ja heitsin alla andnult uuesti pikali. Ega mul vist mõistust üldse ei ole. Kui oled nagu vati sees üles kasvanud ja pika ontliku seiklusvaese elu ära elanud, siis kus ma oleksingi saanud neid tänavatarkusi õppida, mida oleks tegelikult täna hädasti tarvis olnud? Ja lisaks kõigele muule veel ka... ilma kondoomita?

Fuck. Ma pean mõistuse pähe võtma. Sisuliselt mind uimastati (õigupoolest ma ise uimastasin ennast täiesti vabatahtlikult), seejärel vägistati - ja ma isegi ei saanud aru, et selles midagi halba oleks! Mulle tundus, et mu sisemine kompass oli ikka päris katki läinud. Või Eestisse maha jäänud.

Hõõrusin silmi. Tõstsin Jesusi käe enda pealt ära. Tõusin ja ukerdasin üle Jesusi diivanilt maha. Minu sisse kogunenud veri voolas spermaga segatuna mööda mu jalga alla. Veidi eemal oli saunalina, millega ennist duši alt tulin - võtsin selle maast ja puhastsin end ja põrandat nii palju kui sain. Nägin diivani kõrval laual kilenutsakut kokaiiniga. Öäkk. Õudne. Ma enam ei tee, ausõna.

Tampoon oli diivani kõrval põrandal ja oleksin sellele peaaegu peale astunud, kui oma üleni valutavat keha koos kulmuluude kohalt valutava peaga, mis suutis juba - õnneks või õnnetuseks - peaaegu normaalselt mõelda, vannituppa vedasin.

Keerasin sooja vee jooksma ja istusin duši alla maha. Mu sisemus värises. Kui mul oleks midagi oksendada olnud, siis ma oleksin ilmselt oksendanud, aga ma polnud eelnenud päeval praktiliselt mitte midagi söönud. Sellegipoolest ajas iiveldama. Enesetunne oli kohutav. Isegi soe dušš ei teinud midagi paremaks. Pigem vastupidi.

Vaatasin oma käsi - need värisesid. Vaatasin oma põlvi - üks põlv oli marraskil ja sinine. Ka peas tundus olevat muhk, mis tulitas ja tuikas. Mis hetkel ma selle veel sain?

Mul oli janu. Ajasin pea kuklasse, avasin suu ja lasin soojal veel omale kurku joosta. Ma tean küll, et kraanivett siin ei jooda, aga mul oli seda vett praegu väga vaja. Võimaliku kõhulahtisusega tegeleme hiljem, kui selleni jõuame. Praegu oli mul vaja ainult vett. Palju vett. Sooja vett. Tundsin, kuidas see rahustas mu sisikonda. Rahunesin ka ise veidi maha. Vibratsioon mu sees vähenes.

Sain aru, et pean elu üle pisut järele mõtlema. "Sa oled idioot," ütlesin iseendale surmtõsiselt. Siin ei ole enam mitte midagi ilustada - idioot, mis idioot.