Reede, 8. oktoober 2021

Vol 12 Iseendaks tagasi


Hõljusin kusagil vedeldunud ja tahke oleku vahepeal... See oli midagi sellist, mida ma ei olnud varem kogenud. Ma sain aru, et kõik ei ole korras, aga samas oli ka; ma sain aru, et ma olen kusagil, aga samas ma ei olnud ka. Mõtlemine, nagu me seda teame ja tunneme, oli teisendunud tajumiseks ja tühjaks olemiseks. Selles tühjuses - või peaksin ütlema kõiksuses - ei uidanud ühtegi mõtet. See ei olnud päris sama tunne nagu narkoosis olek, millest üldse mitte midagi ei mäleta. Pigem oli selles umbes 4% teadvust, 7% tajusid ning 89% midagi, millele ma ei oska nime panna. 

Aga kas mul oli halb? EI! Mul oli hea. Mul ei olnud ühtegi hirmu, muret, kahtlust, ärevust... mitte midagi. Ainult hõljuv helgus, headus, pehmus, soojus... ning siis ei olnud enam midagi... ja siis oli taas soojus, natuke valgust, kuldne plasma mu ajus veiklemas... ja siis oli aja ja ruumi täielik kadumine... ja siis tuli valgus, sädelus ja plasma jälle tagasi.

Tundsin, et mu keha raputatakse, aga ma ei andnud endale sellest mõistusega aru, see ei toonud mind plasmas hõljumast tagasi. Samas see raputamine oli häiriv, segas mind seda olekut täielikult nautimast, tõi mind vedelast olekust rohkem tahke oleku poolele. Tõsiselt häiriv! Mu teadvus sõitis kuldsesse siiruviirulisse plasmasse sisse, kuigi ma seda üldse ei tahtnud.

"Melöllälöl," ütlesin ja lootsin, et mind rahule jäetaks. Enda arvates ütlesin: "Ma olen läbi." Seejärel vajusin jälle plasmasse tagasi ja rohkem mulle miski enam korda ei läinud. Hea oli olla ja üle kõige tahtsin lihtsalt iseenda sees hõljuda. 

Kuulsin midagi, mille kohta ma teadsin, et see on minu nimi, aga sel hetkel ma ei saanud aru, et minuga räägitakse. Pigem toimus kõige tajumine mingi üheksanda meelega, mille olemasolust mul seni aimu ei olnud. Jah, keegi tahtis minust midagi, aga see oli kusagil seitsme maa ja mere taga, mingis muus universumis, täiesti teises dimensioonis. 

Ikka raputati. Plasma minu sees loksus ja läks harmooniast välja. Lõpetage! Üritasin silmi avada, aga poole üritamise ajal kadusid taas kõik tajud ja mu hiiglaslik pingutus ei kandnud vilja. Tahtsin rahu. Tahtsin hõljuda. Ja ikka raputati! Lisaks oli mul näol valus, kuigi valu ma tegelikult ei tundnud... tundsin pigem mingit kõrvetavat tunnet, ent teadsin, et see on tegelikult valu, mitte kuumus. Kõik oli sassis.

"Ässemennd," suutsin öelda. Ära sega mind. Ära fucking sega mind! Ainus keel, mida sellel hetkel valdasin, oli eesti keel, aga kuidas see kõlas, võin ainult oletada. Või mis oletada, tean täpselt - kõlas absoluutselt arusaamatult. Ma ei tea sedagi, kas ma tegelikult üldse midagi ütlesin või toimus see ainult minu kujutlustes.

"MARILIN! DESPIERTATE!"
Ah? Mitte midagi ei saanud aru, miks siin üldse karjutakse, miks mind segatakse, mida minust tahetakse... Mul on nii mõnus olla ja mul ei lasta selles õndsuses oleleda... Miks ometi... Lõpuks suutsin silmad avada. Nägemine ei fokusseerunud ning panin silmad uuesti kinni. Tahtsin olla a) pikali b) täiesti rahule jäetud c) mitte kunagi sellest unenäost välja tulla. Kõik. Rohkem ma ei tahtnud siin maailmas mitte midagi. Polnud ju ometi palju tahetud või kuidas?

"Mari! Estas bien? Maari!" sain laksu vastu põske. Kuulsin seda, aga aju mingit tundmust ei registreerinud. Tegin silmad uuesti lahti. Nägin Jesusi, aga ei saanud aru, kes ta on ja mis keeles ta räägib. Ja mind ei huvitanud ka. Panin silmad taas kinni. 

"Okei, baby, okei-okei-okei," kostis ta madal hääl vaikselt. Tundsin, kuidas mind maast diivanile tõsteti. Lamasin külili. Ah, kui hea seal oli! Vajusin taas oma sooja pehmesse plasmasse. Kõik oli maailmas nii hästi, kui vähegi olla sai. Tundsin, kuidas Jesus end mu selja taha magama sättis ja end tugevalt mu selja vastu surus. Nagu pehme ja soe ja mõnus lusikas. Tema käsi liikus üle mu külje ja puusa. Ülevalt alla. Alt üles. Aeglaselt.

"Okei," sosistas ta iga natukese aja tagant. "Okei." Ohates. 

Mu tajud ja mõtlemisvõime hakkasid vaikselt tagasi tulema, aga mitte sellel määral, et ma talle midagi vastata oleksin suutnud. Ah, valetasin, ei tulnud nad midagi, minu sees oli taas ainult kuldne plasma, soojus ja selles helges soojuses lahustumise tunne. Soojad pooliku teadvuse lained vaheldusid selgemate hetkedega, aga üldiselt neid selgemaid hetki ma ei tahtnud, mulle polnud neid vaja. Mul oli ilma nendetagi hea. Parem, kui kunagi varem...

Jesus silitas mu puusa ja libistas oma käe aeglaselt mu kliitorile. Ma sain sellest aru, aga ma ei suutnud reageerida. "Baby?" sosistas ta küsivalt. Jah, ma kuulsin teda, aga ma ei olnud sellises universumis, kus ma talle midagi vastata oleksin jaksanud. Polnud minu võimuses.

Ta suudles mu kaela ja õlga. Algul vargsi ja ettevaatlikult, seejärel aga juba sihikindlamalt. Tema hingamine oli muutunud. Sügavamaks. Kiiremaks. Ta pigistas mu rinda ja seejärel silitas tasakesi rinnanibu. Tegi mu naba ümber sõrmedega aeglaselt tiire. Siis liikus ta käsi uuesti mu kliitorile. Veidi hiljem tõmbas ta tampooni mu seest ettevaatlikult välja.

Jah, ma sain aru, et mu keha erutus. Ma taipasin seda ja mul ei olnud selle vastu midagi. Samas oli mu üleüldine naudingutunne juba enne seda, kui Jesus mu kehaga mängima hakkas, nii tugev, et seksuaalne erutus ei muutnud mu enesetundes mitte midagi enam paremaks. Kui ma nüüd üritan mingi kujundliku näite tuua, siis...

Võtame näiteks juuste föönitamise. Kui te teete seda jahedavõitu vannitoas, siis naudite seda, kuidas mõnus soe õhuvool puhub teie juuksed kuivaks ning kontrast föönist tuleva sooja õhu ning ümbritseva jaheda õhu vahel on selge ja tuntav. Kui aga föönitate oma juukseid kusagil 50-kraadises aurusaunas... siis teguviis iseenesest on ju sama, aga ega see aurusaunas föönitamine teie hetke elukvaliteedile midagi juurde ei anna - olemine on juba ilma föönitagi soe ning ega niiskes õhus juuste kuivatamise üritamine ka mingit suurt efekti ei anna. 

Nii oli ka praegu. Minu heaolu, õnnetunde ja naudingu tase oli juba enne nii kõrge, et seksuaalne nauding sellele järele ei jõudnud ega üle ei ulatunud. Märjaks muutusin küll, seda tundsin selgelt, eriti kui tema sõrmed minu sees ringe tegid ja g-punktist edasi-tagasi üle libisesid. Slurp slurp. Aga see kõik oli pigem nagu mingi refleks, instinkt, mitte eelmängust teadlik olemine.

Olin ühest küljest ikka veel kusagil hõljumas, ent teisest küljest segaduses. Ma sain aru, et minuga tehakse midagi, milles ma ei ole teadlik osaline. Aga täpselt sama hästi sain ma aru, et seda ma tahangi. Mul oli äraütlemata hea olla ja teadmine, et keegi mind tahab, see tundus nii ahvatlev ja erakordne ja... hommikune mõnus rammestunud seks korrutatud kümnega! Või mis kümnega, viiekümnega! Mu keha oli valmis. Vaim võib-olla mitte, aga keha ütles "okei, okei!"

Jesus üritas sealsamas diivanil mulle sisse tulla, aga selles asendis, milles ma olin, tal see ei õnnestunud. Omalt poolt ma ei suutnud kuidagi kaasa aidata. Tahtsin lihtsalt olla. Ma ei teadnud, mida ma rohkem tahan, kas oma kuldsesse plasmasse tagasi või tema riista enda sisse. Mulle tundus, et plasmat tahtsin rohkem. Aga päris kindel ma selles ei olnud. Ning mingi aja pärast segunes mõte tema riistast kuldse plasmaga üheks.

Mu kaaslane tõusis diivanilt ja sikutas mind põlvili põrandale, nii et mu keha jäi diivanile. See oli kummaline tunne. Mingi aisting sügaval minu alateadvuses ütles mulle, et ma peaksin tõrkuma, et mind kasutatakse ära, et see, mis toimub, ei ole õige mitte ühelgi viisil. Marilin, ärka nüüd ometi üles ja hakka vastu! Ja siis sõitis sellele tundele sisse minu loomalike instinktide pool, mis ütles laisa enesekindlusega - jah, jah, just, keera mulle taha, täpselt nii. Väga hea.

Tundsin, kuidas diivani nahk hõõrus mu lõuga ja põske, kui ta tõuked järjest tugevamaks läksid. Jesus hoidis oma käsi mu õlgadel ja tõmbas mind igal tõukel tugevasti enda poole. Mida ta teha tahtis? Koerapoosis mulle ajju välja jõuda? Või mida?

Põsel oli valus. Oigasin. Tõstsin pea.

"Baby? Baby! Kas sul on valus?"
"Ei," suutsin kuuldavale tuua. Jälle valetasin. Oli küll valus. Korjasin oma käed diivanilt kokku ja panin kaitseks põse alla. Kui see diivani vastu hõõrumise valu välja arvata, siis oli mul võrratult hea olla. Ma olin lõõgastunud, lõtv, avatud, mu tajud hakkasid tagasi tulema, mul oli soe, mu enesetunne oli imeline. Naeratasin endamisi. Avastasin, et sülg oli suunurgast välja jooksnud. Põsk oli märg. Aga mis siis! Naeratasin edasi. 

"Ah... ahh... ahhh...," oigasin nüüd vaikselt iga Jesusi tõukega.

"Ai nii, nii sulle meeldib, baby, jah? Sulle meeldib nii? Ma teadsin seda," sai Jesus minu reaktsioonist indu juurde. Talle vastamine olnuks liiga suur pingutus.

Tegelikult oli mul ükskõik, kas mulle meeldis või ei. Kõigest oli õndsalt ükskõik. Mul ei olnud sellel hetkel vaja mitte millelegi mõelda, lihtsalt loksusin selles rütmis, mille Jesus oli valinud. Ja see, mis kuldsest plasmast veel järele oli jäänud, loksus minu teadvuse pahupoolel kaasa.

Tundsin viimaseid tugevaid tõukeid ja seejärel soojust enda sees laiali valgumas. Jesus oli lõpetanud. Mina... ei saanud midagi aru. Ma ei saanud sellest vahekorrast mitte midagi. Isegi ärakasutatud tunnet mitte. Absoluutselt mitte kui midagi. Olin lihtsalt kusagil pilve peal heljumas. Kas seksiga või ilma seksita, sellel polnud mingit vahet.

Jesus tõstis mind diivanile tagasi ja pani mulle pleedi peale. Mulle see sobis. Kas jäin magama või sõitsin kusagile "ära", seda ma ei tea. Igal juhul oli mul väga hea olla. Väga. Hea. Olla. Olin õnnelik ja armastasin tervet maailma.


Kui ärkasin (või teadvusele tulin?) oli väljas öö. Mind äratas tänavalt kostnud politseiauto sireen. Jesus magas minu selja taga, tugevasti minu vastu liibunult. Tema soe ja sile päevitunud nahk, mis vastu mind puutus, oli higist märg. Võimalik, et ta oli nüüd ise uimas, igal juhul minu liigutamise peale ta ei ärganud. Politseil polnud meiega midagi tegemist, nemad tegid lihtsalt oma tööd ja juhtusid meie majast mööda sõitma, aga nende lärm ajas mu üles.

Kõik tuled toas põlesid. Teleris mängis Youtube mingit lõputut deep house mix'i. Mul oli halb olla. Silmade jaoks oli liiga valge. Igalt poolt oli valus. Kõht valutas. Pea valutas. Põsk valutas. Põlved valutasid. Jalgade vahel oli midagi kleepivat ja ebamugavat. Vaatasin pleedi alla. Nojah. Mul olid päevad hakanud. Pleed oli verine. Diivan oli verine. Ja mitte vähe.

Oh jumal, jumal, jumal küll, oigasin ja heitsin alla andnult uuesti pikali. Ega mul vist mõistust üldse ei ole. Kui oled nagu vati sees üles kasvanud ja pika ontliku seiklusvaese elu ära elanud, siis kus ma oleksingi saanud neid tänavatarkusi õppida, mida oleks tegelikult täna hädasti tarvis olnud? Ja lisaks kõigele muule veel ka... ilma kondoomita?

Fuck. Ma pean mõistuse pähe võtma. Sisuliselt mind uimastati (õigupoolest ma ise uimastasin ennast täiesti vabatahtlikult), seejärel vägistati - ja ma isegi ei saanud aru, et selles midagi halba oleks! Mulle tundus, et mu sisemine kompass oli ikka päris katki läinud. Või Eestisse maha jäänud.

Hõõrusin silmi. Tõstsin Jesusi käe enda pealt ära. Tõusin ja ukerdasin üle Jesusi diivanilt maha. Minu sisse kogunenud veri voolas spermaga segatuna mööda mu jalga alla. Veidi eemal oli saunalina, millega ennist duši alt tulin - võtsin selle maast ja puhastsin end ja põrandat nii palju kui sain. Nägin diivani kõrval laual kilenutsakut kokaiiniga. Öäkk. Õudne. Ma enam ei tee, ausõna.

Tampoon oli diivani kõrval põrandal ja oleksin sellele peaaegu peale astunud, kui oma üleni valutavat keha koos kulmuluude kohalt valutava peaga, mis suutis juba - õnneks või õnnetuseks - peaaegu normaalselt mõelda, vannituppa vedasin.

Keerasin sooja vee jooksma ja istusin duši alla maha. Mu sisemus värises. Kui mul oleks midagi oksendada olnud, siis ma oleksin ilmselt oksendanud, aga ma polnud eelnenud päeval praktiliselt mitte midagi söönud. Sellegipoolest ajas iiveldama. Enesetunne oli kohutav. Isegi soe dušš ei teinud midagi paremaks. Pigem vastupidi.

Vaatasin oma käsi - need värisesid. Vaatasin oma põlvi - üks põlv oli marraskil ja sinine. Ka peas tundus olevat muhk, mis tulitas ja tuikas. Mis hetkel ma selle veel sain?

Mul oli janu. Ajasin pea kuklasse, avasin suu ja lasin soojal veel omale kurku joosta. Ma tean küll, et kraanivett siin ei jooda, aga mul oli seda vett praegu väga vaja. Võimaliku kõhulahtisusega tegeleme hiljem, kui selleni jõuame. Praegu oli mul vaja ainult vett. Palju vett. Sooja vett. Tundsin, kuidas see rahustas mu sisikonda. Rahunesin ka ise veidi maha. Vibratsioon mu sees vähenes.

Sain aru, et pean elu üle pisut järele mõtlema. "Sa oled idioot," ütlesin iseendale surmtõsiselt. Siin ei ole enam mitte midagi ilustada - idioot, mis idioot.

1 kommentaar:

  1. Arvasin, et blogimaailmal pole mulle enam midagi üllatavat pakkuda, aga näädsa - on ikka küll!:)

    VastaKustuta