Laupäev, 9. oktoober 2021

Vol 13 Võõra linna tuled

 

Olin uimane ja väsinud, kui end riidesse panin. Jesus polnud ärganud ning täiesti kindlasti ei plaaninud ma talle oma lahkumisest teada anda. Võtsin oma asjad. Enne välisukse avamist jäin hetkeks mõtlema, kas võtta kaasa kõik need riided, mida eelmisel päeval koos temaga ostsime, aga otsustasin, et ma ei taha mitte midagi. Kõik minuga viimase 24h jooksul juhtunu oli väga omamoodi kogemus, aga mitte selline, mida tahaks heldimusega meenutada. Nii ei ole mul ka neid tema poolt ostetud esemeid tarvis seda “elukogemust” nina alla hõõruma. Vaadaku ise, mida nende riiete ja kingadega peale hakkab. Minu poolest kandku või ise.

Tänavale jõudes tundsin, et väljas oli õige pisut jahe. Kindlasti oli üle 20 kraadi sooja, aga mul oli seljas ainult rannakleit, mis oli mõeldud +30 kraadisesse ilma. Juba kahetsesin, et ostukotist vähemalt roosat pluusi kaasa ei haaranud, aga mis nüüd enam. Tagasi ma ju ei lähe.

Võtsin kotist telefoni, et kaardirakendus sisse lülitada. Ma ei olnud siin linnaosas kunagi jalgsi liikunud ning ei olnud ka väga kohalesõidu marsruuti jälginud, nii et olin veidi nõutu. Telefoni aku oli tühi ning pilti ette ei tulnud. Nii palju siis navigeerimisest või takso kutsumisest.

Uberit ega Cabify'd siin linnas ei olnud. Kunagi need siin küll alustasid, aga taksistide sündikaadi võim oli nii suur, et linnavõim keelas sõidujagamisteenuse alguses lihtsalt ära. Seejärel tulid aga linnavõimu aadressil korruptsioonisüüdistused ning et neid ümber lükata, sai Uber loa tegutseda. Taksojuhtidele see aga ei meeldinud ning Uberi juhid peksti lihtsalt kusagil pimedas ükshaaval läbi. Lõhuti autosid, ähvardati kliente, peksti puruks klaase ja peegleid. Ning nii see jäi - ehkki Uber on nüüd ametlikult lubatud, siis keegi eriti Uberit siin ei sõida. Sest elunatuke on lihtsalt nii palju armsam kui need sandikopikad, mida Uber oma juhtidele maksab.

Teadsin, mis suunas asus üks linna põhimaanteid, mida mööda sõitis ühistransport. Seadsin sammud läbi pimeda öö sinnapoole. Kõik oli vaikne, liikvel ei olnud ei inimesi ega autosid. Samas puudus näiteks tänavavalgustus, nii et väga lihtne liikuda ei olnud. Õhk oli meeldivalt soe. Lõunamaa öödes on midagi, mis paneb end väga hästi tundma, isegi kui enesetunne on sitt mis sitt.

Mu pea oli tühi. Ma ei mõelnud mitte millestki. Keskendusin ainult oma sammude kajale ning putukate ja lindude siristamisele. Eemalt kostsid liiklushääled. Samm. Samm. Samm. Samm. Kuniks jõudsin maanteeni.

Kohe esimene auto oli takso, mis peatus juba ilma selletagi, et ma kätt veel tõsta oleksin jõudnud. Avasin ukse ja küsisin hinda hostelini. Nagu oodata võis, lajatati paras kirves. Nii see siin käib – kui latina nägu peas ei ole, siis ongi gringa hinnad. Mingit kõrvalekallet sellest rusikareeglist lihtsalt ei eksisteeri. Ütlesin, et üle 180 ma ei maksa. Taksojuht küsis 200. Lõin ukse väljastpoolt kinni ja eemaldusin autost. See sada kaheksakümmendki oli juba turistihind, kohalikule maksnuks see sõit heal juhul saja ringis.

Kõrvalistuja aken keriti alla ja taksojuht hõikas: “Okei, teen sulle sõbra hinna, sõidame 180-ga.” Võtsin kotist telefoni, teesklesin, et pildistan takso numbrit, ning istusin autosse. Seda õpetati mulle hostelis juba ühel esimestest päevadest, et kui sõidad taksos üksi, eriti veel öisel ajal, tee autost ja numbrimärgist pilt ja saada see Whatsapis või Messengeris kellelegi, nii et taksojuht seda pealt näeb. See aitab juba eos osasid ebameeldivusi vältida, eriti juhul, kui tegu polegi üldse ametliku taksoga. Neid plafoone võib siin turult odava raha eest osta, kui õiget ostukohta tead, ning turist ei suuda nagunii vahet teha, kas tegu on õige taksoga või piraadiga. Kuigi mu telefon oli tühi, tegin enne autosse istumist liigutuse, nagu lõpetaksin sõnumi saatmist, ning istusin tahaistmele. Proovisin kohe ka uuesti ust avada, et veenduda, et lapselukku peal ei oleks ning hiljem autost välja saamisega üllatusi ei tekiks. Kõik oli kombes. Ainult minu aju paranoia tase oli üle võlli, muud ei midagi.

Jõudsime hosteli ette. Ulatasin kaks sajalist. Algas tüüpiline turistile mõeldud tsirkus – temal ei ole raha tagasi anda.

“Aga mine vaheta hostelis ära siis. Mul on aega oodata küll,” haigutasin ja seadsin end mugavamalt sisse. Oli unine, uimane, väsinud, ning valuvaigistid ka justkui ei mõjunud. Võib vabalt öelda, et olin tige nagu herilane, ainult oodates võimalust kellelgi pea otsast ära hammustada. Siiski talitsesin ennast.

Taksojuht sai mu olekust ja hääletoonist vist aru, et ma ei lähe tema komejandiga kaasa. Ta võttis rahakoti, otsis sealt kaks kümnelist ning ulatas mulle, ise sõnagi lausumata. Võtsin raha, väljusin taksost. Sõnagi lausumata. Olin kõigest nii äraütlemata tüdinud. Eriti tüdinud olin ma minu ära kasutamise katsetest. Kaua võib!

Hostelis tervitas mind vastuvõtulaua Hector nii rõõmsalt, nagu oleks just mind öösel kell viis pikisilmi oodanud. “Kas oli tore õhtu? Käisid peol?” Venitasin suu vastu tahtmist naerule ja vastasin: “Liiga tore, nüüd tahaks ainult magada…” Hector noogutas mõistvalt ja tunnustavalt.

Kui ta vaid teaks…

Läksin magama ja ei ärganud enne, kui päevane koristaja tuppa tuli.

Oh, pagan, ma pean ju oma asjad pakkima ja bussijaama minema! Olin öösel unustanud oma telefoni laadima panna, aga nüüd ei olnud selleks enam ka aega. Pakkisin kiiruga asjad ning läksin end välja kirjutama. Viimane, keda sel hetkel näha oleksin tahtnud, oli Raul.

Õnneks aga ma teda ei näinudki.

Bussisõit järgmisesse linna möödus vahejuhtumiteta. Ka hosteli leidsin kohalikelt teed küsides kenasti üles, sest telefon ju pilti ette ei võtnud, et navigeerida.

Hostel oli taas otse rannal, kuid hosteli esine rand ei olnud väga kena. Juba kommenteeritigi, et ilusad rannad jäävad sinna-ja-sinna, ning kõige ilusamad hoopis sinna-ja-sinna. Tegin omale väikse vaimse ülestähenduse ning läksin tuppa, panin asjad lukustatavasse kappi, võtsin ühe tramadoli ja vajusin uuesti magama. Uni oli suurepärane. Tramadol tegi olemise rahulikuks ja mõnusaks. Viha, ärritus, valu – kõik kadusid ühe hoobiga, jäi ainult hea soe tunne, kuidas kogu süsteem puhkab ja taaskäivitust teeb.

Õhtuks aga oli uni läinud ning silmad pärani nagu viis kopikat. Läksin hosteli vastuvõttu uurima, mis meelelahutusprogramm tänaseks õhtuks ette nähtud on. Kell 21 oli happy hour hosteli baaris ning kell 23 oli kogunemine ühiseks ööklubi külastuseks. Otsustasin osaleda kõiges, mida hostel pakub.

Naasesin oma tuppa ja LÕPUKS taipasin telefoni laadima panna. Mõne minuti pärast ei andnud uudishimu rahu ja lülitasin telefoni sisse. Sõnumid… sõnumid… sõnumid…

Rauli sõnumeid ma ei suutnud avada, sest ma teadsin, et olen tema suhtes väga ülekohtuselt käitunud ja eelistasin talle vastamist edasi lükata. Pole ju nii kiire selle asjaga.

Jesusi sõnumeid ma üldse ei avanudki. Vajutasin kohe kustutamise nuppu. Seejärel blokeerisin ta numbri nii Whatsapis kui telefonis. Seejärel aga kustutasin ta numbri telefoni mälust, et mul jumala eest ei tekiks mingit meeltesegaduse hoogu temaga uuesti ühendust võtta. Temale mõtlemine tekitas minus ühest küljest kummalist erutust, aga teisest küljest tugevat tõrget. Mine siis võta kinni, mida ma tegelikult tundsin.

Sõnumeid oli ka Chrisilt… need olid kõigi eelduste kohaselt nii neutraalsed, et otsustasin need läbi lugeda ja kui ta midagi toredat kirjutab, siis ka vastata. Temaga suhtlemises ei olnud mingit pinget ega kohustust ega õhus rippuvaid küsimusi.

Chris oli mulle saatnud oma hotellitoa andmed ja pildid. Polnud sugugi paha. Ilusti kaks suurt voodit kõrvuti ja puha :) Ja kutse, et võiksin tema tuba jagada, kui soovin. Tänasin teda viisakalt ja mainisin, et olen küll õnnelikult pärale jõudnud, aga eelistan jääda hostelisse.

Poole sekundi jooksul tuli vastus: “Aga mida sa õhtul teed?”

“Hostelil on meelelahutus plaanis, võtan kõigest osa,” vastasin, aga ei hakanud täpsustama, mida ja kus ja kuidas.

Jätsin telefoni laadima ja läksin vannituppa end pisut sättima. Peegli ees ripsmeid koolutades ja värvides meenus mulle äkki, et olin kõik oma põhilised riided unustanud eelmisesse linna pesumajja… Sellepärast oligi nii hea lihtne hommikul asju pakkida ja kõik mahtus vaevata kohvrisse ära. “Ay, mierda! Pinche culero,” siunasin ennast. Igaks juhuks hispaania keeles. Tundus lihtsalt mahlakam.

Läksin kiiresti õue ja õnneks oli peatänav kohe hosteli lähedal. Lootsin vähemasti t-särgi ja seeliku leida, sest ööklubisse selga panekuks ei olnud mul mitte midagi sobivat; põhiliselt olid saadaval need pool-talvised riided, millega kunagi tulevikus taas kodumaile saabun. Ja veel nipet-näpet, aga ei midagi ööklubi-kõlbulikku.

Huvitaval kombel leidsin kohe ühest esimestest väikestest poodidest täiesti mõistliku valiku ja ostsin nii särgi-seeliku kui ka kaks kerget kleiti, sest ma polnud kindel, millal ma oma riietele järele saan minna või leian kellegi, kes saaks need kuidagi siia organiseerida. Arutan seda teemat homme hosteli vastuvõtus, äkki on neil mingeid häid ideid.

Paar poodi edasi ostsin mõned paarid odavat aluspesu ja ühed bikiinid. “Nii need asjad kohvrisse kogunevadki,” mõtlesin mõttes silmi pööritades. Asjad, asjad, asjad… Aga vähemasti olin lähimaks paariks päevaks riietega varustatud. Mis edasi saab, eks see selgub elu käigus.

Võtsin veel tänavamüüjalt mõned soojad ampsud ning hostelisse tagasi jõudes oligi juba rahvas baari juures kogunemas ning üsna lõbusas meeleolus. Ühinesin. Tellisin mojito ja tegin ajaviiteks baarmenile silma. Kena tõmmu noormees oli. Lühike ja noor, aga kena. Ta ei jäänud ka võlgu, naeratas ning ulatas üle leti hoopis kaks mojitot. “Üks on minu poolt ilusale tüdrukule,” ütles ta vaikselt minu poole kummardades ja otse silma vaadates. Uhh. Nad kohe oskavad.

Jõin ühe kokteilidest sealsamas ühe hooga ära, ise poisile silma vaadates, nii palju kui sain. Ta hakkas naerma. “Mina olen Raul,” tutvustas ta ennast. Mul läks viimane lonks kurku ja hakkasin korralikult köhima. Raul number kaks naeris, tuli leti tagant välja ja patsutas mulle seljale.

“Rahu, rahu, tüdruk, tranquila, chica,” muheles ta otse mu kõrva sisse, ise nii lähedal, nii lähedal ja käsi mu seljal. Sain juba paremini hingata, ning kuigi silmad olid köhimisest pisarais ning ripsmetušš tõenäoliselt kusagil seal, kus see ei peaks olema, naeratasin talle oma kõige võluvamat pandanaeratust ning tänasin. Palusin tal mu teisel kokteilil silma peal hoida ja läksin korraks oma tuppa, et peegli eest läbi käia.

Kui juba peegli ees olin, otsustasin, et arvestades minu viimase aja seiklusi ei ole mul vähimatki mõtet mingit meiki kasutada, sest see ei lõpe kunagi hästi. Tegin silmad ja näo täiesti puhtaks ning otsustasin, et nüüdsest nii jääbki – ainult loomulik välimus ja kõik. Enamikku neist inimestest ma näen nagunii esimest ja viimast korda elus, kelle jaoks ma ennast meigin? Vahet pole, kas olen sätitud või mitte, elu on liiga lühike selleks, et seda kulutada muretsemisele, kas ma ikka näen hea ja pandav välja. Sest panevad nad nagunii, vahet pole, missugune ma sealjuures välja näen.

Läksin tagasi baari ja võtsin Rauli juurest oma teise kokteili. Raul naeratas ja küsis, kauaks ma siin peatun. “Esialgu neli päeva,” vastasin, “kuid võimalik, et ka kauem, mul ei ole ei kiiret ega täpseid plaane.”

“Nii ongi kõige parem,” vastas ta tunnustavalt.

Hosteli animaator David kutsus kokku need, kes olid end ööklubisse minekuks kirja pannud ja võttis kõigilt telefoninumbrid, et vajadusel õhtu jooksul ühendust saada. Vaatasin ringi – kõik olid nii noored. Nii. Pagana. Noored. Aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, hoidsin end meie toa tüdrukute lähedusse ja sõbrannadeks saamine ei võtnud kaua aega. Kolm kaunitari olid naaberriigist, Dolores, Carla ja Eva. Nad olid täna saabunud siia kolmeks päevaks Eva sünnipäeva tähistama ning plaanisid oma reisist viimast võtta. Kallistasin Evat sünnipäeva puhul, lobisesime veidi, ning peatselt asusimegi ööklubi poole teele.

Meid oli üheksane seltskond, aga teiste nimed ei jäänud mulle meelde. Lehvitasin baari-Raulile nägemiseni ning tundsin ennast heatujuliselt ja puhanult. Mis võiks veel valesti minna?

Ööklubi oli vaatamata varasele kellaajale juba rahvast täis. Õnneks olid seal ülekaalus keskealised, mis oli ühest küljest veidi üllatav, aga teisest küljest ka arusaadav – siin riigis ei ole noortel lihtsalt väga palju raha; ning see oli kallis klubi. Lisaks hakkavad latiinod minu meelest hoopis varem keskealised välja nägema. Üleminek ilusast ja noorest mitte-nii-ilusaks keskealiseks toimub tohutult järsku ja juba kahekümnendate keskel.

Muusika oli suurepärane ning meile oli broneeritud mugav diivan. Esimese joogi eest olime hostelis juba ette maksnud, nii ei pidanud me ka baaris järjekorras seisma. Tõstsime klaasid ja laulsime Evale sünnipäevalaulu. Kõik tundus lihtsalt võrratu. Adrenaliin oli üleval, suu oli kõrvuni ning silmanurgad olid naeratamisest valusad.

Pool meie seltskonnast suundus kohe tantsupõrandale, nii ka mina. Enne jõudis David siiski meile südamele panna, et me tulime kõik koos ja me läheme kõik koos. Ilma tema eriloata lahkumine / lahku löömine ei ole lubatud, sest tema ülesanne on meid turvaliselt tagasi hostelisse toimetada. Kinnitasime, et saime aru ning lubasime sõna kuulata. Ning kiirustasime tantsima.

Eva hoidis end pidevalt minu lähedale. Tantsupõrandal võtsime üksteisel ümbert kinni ja mulle meeldis see, kuidas ta lõhnas ning kuidas ta voolujooneline keha muusika rütmis tasakesi liikus. Mulle meeldis see klubi. Mulle meeldis see muusika. Mulle meeldis see tants. Mulle meeldis see kleenuke väike tõmmu Eva minu vastas. Puudutasin ta juukseid. Need olid pikad, mustad ja natuke jäigad. Eva vaatas mulle alt üles otse silma ja sädistas särasilmselt tühjast-tähjast. Aga siis tundsin ma janu ning tegin ettepaneku lauda tagasi minna.

Läksimegi kõik koos diivanile ja istusime tihedalt üksteise kõrvale, et kõik ära mahuks. Muusika oli vali ning üksteise kõnest aru saamiseks pidime üksteisele väga lähedale liibuma. See oli kuidagi… mõnus. Väga mõnus. Hubane. Soe. Sisimas salajast elevust tekitav.

Ühtäkki tuli meie lauda ettekandja koos uhkes jäänõus šampanjaga, tema järel teine ettekandja kandikul klaasidega. “Üks härra saadab teile tervitusi,” ütlesid nad justkui ühest suust ning küsisid, kas soovime ise pudeli avada või avavad nemad.

Olime meeldivalt üllatunud ning kõigi hääl muutus hetkega mitu tooni valjemaks. Otsustasime ühiselt, et pudeli peab avama Eva, meie väike armas sünnipäevalaps. Ta võttis pudeli ja üritas seda avada, kuid see ei õnnestunud ka pärast pikka pusimist. Eva ulatas pudeli mulle. See oli jääkülm ning jääst ning kondentsveest märg ja libe. Ulatasin pudeli edasi meie animaatorile sõnadega, et ma ei taha nii vastutusrikast ülesannet enda kanda võtta. Eva naeris natuke liiga valjusti. Tegelikult lihtsalt oli see pudel nii külm ja märg, et ma ei tahtnud seda käes hoida.

Käis vali plops ja kõik naised kiljusid. Šampanja lihtsalt paneb kiljuma, mis teha. Animaator ulatas avatud kihiseva pudeli ettekandjale, kes valas pisut sädelevat jooki igasse klaasi. Jooki ennast oli vähe, ent vaht tõusis klaasi ülaääreni välja. Tõstsime klaasid ning võtsime elu ja ilusa õhtu terviseks.

Dolores küsis, kes meile selle imelise joogi välja tegi. Ettekandja osutas selja taha ja üles.

Baari kõrvalt viis üles trepp teisele korrusele. Poolkaare kujulise teise korruse rõdu ääres olid loožid seltskondadele, kust avanes ilmselt hea vaade alumisele korrusele. Libistasin silmad sinna suunda, kuhu ettekandja viitas.

Kõigist maailma ööklubidest oli otsustanud täpselt selsamal hetkel just samasse ööklubisse tulla… Carlos. Valgetes riietes Carlos. Tissikatsuja Carlos, nagu teda mõttes nimetama olin hakanud. Ta nägi, et olin teda märganud, tuli demonstratiivselt rõdu äärele ja lehvitas aeglaselt. Mulle surmtõsiselt silma sisse vaadates, ilma igasuguse naeratuseta näol. Mul vajus endal ka nägu tõsiseks ja ma ei saanud enam oma pilku tema silmadest lahti.

Eva müksas mind. “Sa tunned teda?” küsis ta elevil häälega. Keerasin pilgu Carlose silmadest ära ja kehitasin õlgu. “Ühe korra olen varem näinud. Aga ma ei tunne teda. Küllap see šampanja on ikka sulle, sünnipäeva puhul,” vastasin ja püüdsin võimalikult mittemidagiütleva näoga lonksu külma jooki võtta. Aga kõrisõlm, va reetur, tegi meeletu klõnksu. Mulle tundus, et seda oli sinna üles rõdulegi kosta.

Mnjah, nagu ma juba ennist endalt küsisin, mis saaks nii ilusal õhtul veel valesti minna?

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar