Olin uimane
ja väsinud, kui end riidesse panin. Jesus polnud ärganud ning täiesti kindlasti
ei plaaninud ma talle oma lahkumisest teada anda. Võtsin oma asjad. Enne välisukse
avamist jäin hetkeks mõtlema, kas võtta kaasa kõik need riided, mida eelmisel
päeval koos temaga ostsime, aga otsustasin, et ma ei taha mitte midagi. Kõik minuga
viimase 24h jooksul juhtunu oli väga omamoodi kogemus, aga mitte selline, mida tahaks
heldimusega meenutada. Nii ei ole mul ka neid tema poolt ostetud esemeid tarvis
seda “elukogemust” nina alla hõõruma. Vaadaku ise, mida nende riiete ja kingadega
peale hakkab. Minu poolest kandku või ise.
Tänavale
jõudes tundsin, et väljas oli õige pisut jahe. Kindlasti oli üle 20 kraadi
sooja, aga mul oli seljas ainult rannakleit, mis oli mõeldud +30 kraadisesse
ilma. Juba kahetsesin, et ostukotist vähemalt roosat pluusi kaasa ei haaranud,
aga mis nüüd enam. Tagasi ma ju ei lähe.
Võtsin kotist telefoni, et kaardirakendus sisse lülitada. Ma ei olnud siin linnaosas kunagi jalgsi liikunud ning ei olnud ka väga kohalesõidu marsruuti jälginud, nii et olin veidi nõutu. Telefoni aku oli tühi ning pilti ette ei tulnud. Nii palju siis navigeerimisest või takso kutsumisest.
Teadsin,
mis suunas asus üks linna põhimaanteid, mida mööda sõitis ühistransport.
Seadsin sammud läbi pimeda öö sinnapoole. Kõik oli vaikne, liikvel ei olnud ei
inimesi ega autosid. Samas puudus näiteks tänavavalgustus, nii et väga lihtne liikuda
ei olnud. Õhk oli meeldivalt soe. Lõunamaa öödes on midagi, mis paneb end väga
hästi tundma, isegi kui enesetunne on sitt mis sitt.
Mu pea oli
tühi. Ma ei mõelnud mitte millestki. Keskendusin ainult oma sammude kajale ning
putukate ja lindude siristamisele. Eemalt kostsid liiklushääled. Samm. Samm.
Samm. Samm. Kuniks jõudsin maanteeni.
Kohe
esimene auto oli takso, mis peatus juba ilma selletagi, et ma kätt veel tõsta
oleksin jõudnud. Avasin ukse ja küsisin hinda hostelini. Nagu oodata võis,
lajatati paras kirves. Nii see siin käib – kui latina nägu peas ei ole, siis ongi
gringa hinnad. Mingit kõrvalekallet sellest rusikareeglist lihtsalt ei
eksisteeri. Ütlesin, et üle 180 ma ei maksa. Taksojuht küsis 200. Lõin ukse
väljastpoolt kinni ja eemaldusin autost. See sada kaheksakümmendki oli juba turistihind,
kohalikule maksnuks see sõit heal juhul saja ringis.
Kõrvalistuja
aken keriti alla ja taksojuht hõikas: “Okei, teen sulle sõbra hinna, sõidame
180-ga.” Võtsin kotist telefoni, teesklesin, et pildistan takso numbrit, ning
istusin autosse. Seda õpetati mulle hostelis juba ühel esimestest päevadest, et
kui sõidad taksos üksi, eriti veel öisel ajal, tee autost ja numbrimärgist pilt
ja saada see Whatsapis või Messengeris kellelegi, nii et taksojuht seda pealt
näeb. See aitab juba eos osasid ebameeldivusi vältida, eriti juhul, kui tegu
polegi üldse ametliku taksoga. Neid plafoone võib siin turult odava raha eest
osta, kui õiget ostukohta tead, ning turist ei suuda nagunii vahet teha, kas
tegu on õige taksoga või piraadiga. Kuigi mu telefon oli tühi, tegin enne
autosse istumist liigutuse, nagu lõpetaksin sõnumi saatmist, ning istusin
tahaistmele. Proovisin kohe ka uuesti ust avada, et veenduda, et lapselukku
peal ei oleks ning hiljem autost välja saamisega üllatusi ei tekiks. Kõik oli
kombes. Ainult minu aju paranoia tase oli üle võlli, muud ei midagi.
Jõudsime
hosteli ette. Ulatasin kaks sajalist. Algas tüüpiline turistile mõeldud tsirkus
– temal ei ole raha tagasi anda.
“Aga mine
vaheta hostelis ära siis. Mul on aega oodata küll,” haigutasin ja seadsin end
mugavamalt sisse. Oli unine, uimane, väsinud, ning valuvaigistid ka justkui ei
mõjunud. Võib vabalt öelda, et olin tige nagu herilane, ainult oodates
võimalust kellelgi pea otsast ära hammustada. Siiski talitsesin ennast.
Taksojuht
sai mu olekust ja hääletoonist vist aru, et ma ei lähe tema komejandiga kaasa.
Ta võttis rahakoti, otsis sealt kaks kümnelist ning ulatas mulle, ise sõnagi
lausumata. Võtsin raha, väljusin taksost. Sõnagi lausumata. Olin kõigest nii
äraütlemata tüdinud. Eriti tüdinud olin ma minu ära kasutamise katsetest. Kaua
võib!
Hostelis
tervitas mind vastuvõtulaua Hector nii rõõmsalt, nagu oleks just mind öösel
kell viis pikisilmi oodanud. “Kas oli tore õhtu? Käisid peol?” Venitasin suu
vastu tahtmist naerule ja vastasin: “Liiga tore, nüüd tahaks ainult magada…”
Hector noogutas mõistvalt ja tunnustavalt.
Kui ta vaid
teaks…
Läksin
magama ja ei ärganud enne, kui päevane koristaja tuppa tuli.
Oh, pagan,
ma pean ju oma asjad pakkima ja bussijaama minema! Olin öösel unustanud oma
telefoni laadima panna, aga nüüd ei olnud selleks enam ka aega. Pakkisin
kiiruga asjad ning läksin end välja kirjutama. Viimane, keda sel hetkel näha
oleksin tahtnud, oli Raul.
Õnneks aga
ma teda ei näinudki.
Bussisõit
järgmisesse linna möödus vahejuhtumiteta. Ka hosteli leidsin kohalikelt teed
küsides kenasti üles, sest telefon ju pilti ette ei võtnud, et navigeerida.
Hostel oli
taas otse rannal, kuid hosteli esine rand ei olnud väga kena. Juba
kommenteeritigi, et ilusad rannad jäävad sinna-ja-sinna, ning kõige ilusamad
hoopis sinna-ja-sinna. Tegin omale väikse vaimse ülestähenduse ning läksin
tuppa, panin asjad lukustatavasse kappi, võtsin ühe tramadoli ja vajusin uuesti
magama. Uni oli suurepärane. Tramadol tegi olemise rahulikuks ja mõnusaks. Viha,
ärritus, valu – kõik kadusid ühe hoobiga, jäi ainult hea soe tunne, kuidas kogu
süsteem puhkab ja taaskäivitust teeb.
Õhtuks aga
oli uni läinud ning silmad pärani nagu viis kopikat. Läksin hosteli vastuvõttu
uurima, mis meelelahutusprogramm tänaseks õhtuks ette nähtud on. Kell 21 oli happy
hour hosteli baaris ning kell 23 oli kogunemine ühiseks ööklubi külastuseks. Otsustasin
osaleda kõiges, mida hostel pakub.
Naasesin oma
tuppa ja LÕPUKS taipasin telefoni laadima panna. Mõne minuti pärast ei andnud
uudishimu rahu ja lülitasin telefoni sisse. Sõnumid… sõnumid… sõnumid…
Rauli sõnumeid
ma ei suutnud avada, sest ma teadsin, et olen tema suhtes väga ülekohtuselt
käitunud ja eelistasin talle vastamist edasi lükata. Pole ju nii kiire selle
asjaga.
Jesusi
sõnumeid ma üldse ei avanudki. Vajutasin kohe kustutamise nuppu. Seejärel
blokeerisin ta numbri nii Whatsapis kui telefonis. Seejärel aga kustutasin ta
numbri telefoni mälust, et mul jumala eest ei tekiks mingit meeltesegaduse
hoogu temaga uuesti ühendust võtta. Temale mõtlemine tekitas minus ühest küljest kummalist erutust, aga teisest küljest tugevat tõrget. Mine siis võta kinni, mida ma tegelikult tundsin.
Sõnumeid
oli ka Chrisilt… need olid kõigi eelduste kohaselt nii neutraalsed, et
otsustasin need läbi lugeda ja kui ta midagi toredat kirjutab, siis ka vastata.
Temaga suhtlemises ei olnud mingit pinget ega kohustust ega õhus rippuvaid
küsimusi.
Chris oli
mulle saatnud oma hotellitoa andmed ja pildid. Polnud sugugi paha. Ilusti kaks
suurt voodit kõrvuti ja puha :) Ja kutse, et võiksin tema tuba jagada, kui
soovin. Tänasin teda viisakalt ja mainisin, et olen küll õnnelikult pärale
jõudnud, aga eelistan jääda hostelisse.
Poole
sekundi jooksul tuli vastus: “Aga mida sa õhtul teed?”
“Hostelil
on meelelahutus plaanis, võtan kõigest osa,” vastasin, aga ei hakanud
täpsustama, mida ja kus ja kuidas.
Jätsin
telefoni laadima ja läksin vannituppa end pisut sättima. Peegli ees ripsmeid
koolutades ja värvides meenus mulle äkki, et olin kõik oma põhilised riided
unustanud eelmisesse linna pesumajja… Sellepärast oligi nii hea lihtne hommikul
asju pakkida ja kõik mahtus vaevata kohvrisse ära. “Ay, mierda! Pinche culero,”
siunasin ennast. Igaks juhuks hispaania keeles. Tundus lihtsalt mahlakam.
Läksin
kiiresti õue ja õnneks oli peatänav kohe hosteli lähedal. Lootsin vähemasti
t-särgi ja seeliku leida, sest ööklubisse selga panekuks ei olnud mul mitte
midagi sobivat; põhiliselt olid saadaval need pool-talvised riided, millega
kunagi tulevikus taas kodumaile saabun. Ja veel nipet-näpet, aga ei midagi
ööklubi-kõlbulikku.
Huvitaval
kombel leidsin kohe ühest esimestest väikestest poodidest täiesti mõistliku
valiku ja ostsin nii särgi-seeliku kui ka kaks kerget kleiti, sest ma polnud
kindel, millal ma oma riietele järele saan minna või leian kellegi, kes saaks
need kuidagi siia organiseerida. Arutan seda teemat homme hosteli vastuvõtus,
äkki on neil mingeid häid ideid.
Paar poodi
edasi ostsin mõned paarid odavat aluspesu ja ühed bikiinid. “Nii need asjad
kohvrisse kogunevadki,” mõtlesin mõttes silmi pööritades. Asjad, asjad, asjad…
Aga vähemasti olin lähimaks paariks päevaks riietega varustatud. Mis edasi
saab, eks see selgub elu käigus.
Võtsin veel
tänavamüüjalt mõned soojad ampsud ning hostelisse tagasi jõudes oligi juba
rahvas baari juures kogunemas ning üsna lõbusas meeleolus. Ühinesin. Tellisin mojito
ja tegin ajaviiteks baarmenile silma. Kena tõmmu noormees oli. Lühike ja noor,
aga kena. Ta ei jäänud ka võlgu, naeratas ning ulatas üle leti hoopis kaks mojitot.
“Üks on minu poolt ilusale tüdrukule,” ütles ta vaikselt minu poole kummardades
ja otse silma vaadates. Uhh. Nad kohe oskavad.
Jõin ühe
kokteilidest sealsamas ühe hooga ära, ise poisile silma vaadates, nii palju kui
sain. Ta hakkas naerma. “Mina olen Raul,” tutvustas ta ennast. Mul läks viimane
lonks kurku ja hakkasin korralikult köhima. Raul number kaks naeris, tuli leti tagant välja
ja patsutas mulle seljale.
“Rahu,
rahu, tüdruk, tranquila, chica,” muheles ta otse mu kõrva sisse, ise nii
lähedal, nii lähedal ja käsi mu seljal. Sain juba paremini hingata, ning kuigi silmad olid köhimisest
pisarais ning ripsmetušš tõenäoliselt kusagil seal, kus see ei peaks olema,
naeratasin talle oma kõige võluvamat pandanaeratust ning tänasin. Palusin tal mu
teisel kokteilil silma peal hoida ja läksin korraks oma tuppa, et peegli eest
läbi käia.
Kui juba
peegli ees olin, otsustasin, et arvestades minu viimase aja seiklusi ei ole mul
vähimatki mõtet mingit meiki kasutada, sest see ei lõpe kunagi hästi. Tegin
silmad ja näo täiesti puhtaks ning otsustasin, et nüüdsest nii jääbki – ainult
loomulik välimus ja kõik. Enamikku neist inimestest ma näen nagunii esimest ja
viimast korda elus, kelle jaoks ma ennast meigin? Vahet pole, kas olen sätitud
või mitte, elu on liiga lühike selleks, et seda kulutada muretsemisele, kas ma
ikka näen hea ja pandav välja. Sest panevad nad nagunii, vahet pole, missugune
ma sealjuures välja näen.
Läksin tagasi
baari ja võtsin Rauli juurest oma teise kokteili. Raul naeratas ja küsis,
kauaks ma siin peatun. “Esialgu neli päeva,” vastasin, “kuid võimalik, et ka
kauem, mul ei ole ei kiiret ega täpseid plaane.”
“Nii ongi
kõige parem,” vastas ta tunnustavalt.
Hosteli
animaator David kutsus kokku need, kes olid end ööklubisse minekuks kirja pannud ja võttis kõigilt telefoninumbrid, et vajadusel õhtu jooksul ühendust saada.
Vaatasin ringi – kõik olid nii noored. Nii. Pagana. Noored. Aga ma ei lasknud
ennast sellest heidutada, hoidsin end meie toa tüdrukute lähedusse ja
sõbrannadeks saamine ei võtnud kaua aega. Kolm kaunitari olid naaberriigist, Dolores,
Carla ja Eva. Nad olid täna saabunud siia kolmeks päevaks Eva sünnipäeva
tähistama ning plaanisid oma reisist viimast võtta. Kallistasin Evat sünnipäeva
puhul, lobisesime veidi, ning peatselt asusimegi ööklubi poole teele.
Meid oli
üheksane seltskond, aga teiste nimed ei jäänud mulle meelde. Lehvitasin baari-Raulile
nägemiseni ning tundsin ennast heatujuliselt ja puhanult. Mis võiks veel
valesti minna?
Ööklubi oli
vaatamata varasele kellaajale juba rahvast täis. Õnneks olid seal ülekaalus
keskealised, mis oli ühest küljest veidi üllatav, aga teisest küljest ka arusaadav
– siin riigis ei ole noortel lihtsalt väga palju raha; ning see oli kallis
klubi. Lisaks hakkavad latiinod minu meelest hoopis varem keskealised välja nägema. Üleminek ilusast ja noorest mitte-nii-ilusaks keskealiseks toimub tohutult järsku ja juba kahekümnendate keskel.
Muusika oli
suurepärane ning meile oli broneeritud mugav diivan. Esimese joogi eest olime
hostelis juba ette maksnud, nii ei pidanud me ka baaris järjekorras seisma. Tõstsime klaasid ja laulsime Evale sünnipäevalaulu. Kõik tundus lihtsalt võrratu. Adrenaliin oli üleval, suu oli
kõrvuni ning silmanurgad olid naeratamisest valusad.
Pool meie
seltskonnast suundus kohe tantsupõrandale, nii ka mina. Enne jõudis David siiski meile südamele panna, et me tulime kõik koos ja me läheme kõik koos.
Ilma tema eriloata lahkumine / lahku löömine ei ole lubatud, sest tema ülesanne
on meid turvaliselt tagasi hostelisse toimetada. Kinnitasime, et saime aru ning
lubasime sõna kuulata. Ning kiirustasime tantsima.
Eva hoidis
end pidevalt minu lähedale. Tantsupõrandal võtsime üksteisel ümbert kinni ja
mulle meeldis see, kuidas ta lõhnas ning kuidas ta voolujooneline keha muusika
rütmis tasakesi liikus. Mulle meeldis see klubi. Mulle meeldis see muusika.
Mulle meeldis see tants. Mulle meeldis see kleenuke väike tõmmu Eva minu vastas. Puudutasin
ta juukseid. Need olid pikad, mustad ja natuke jäigad. Eva vaatas mulle alt üles otse silma ja sädistas särasilmselt tühjast-tähjast. Aga siis tundsin ma janu
ning tegin ettepaneku lauda tagasi minna.
Läksimegi
kõik koos diivanile ja istusime tihedalt üksteise kõrvale, et kõik ära mahuks.
Muusika oli vali ning üksteise kõnest aru saamiseks pidime üksteisele väga
lähedale liibuma. See oli kuidagi… mõnus. Väga mõnus. Hubane. Soe. Sisimas salajast elevust
tekitav.
Ühtäkki
tuli meie lauda ettekandja koos uhkes jäänõus šampanjaga, tema järel teine
ettekandja kandikul klaasidega. “Üks härra saadab teile tervitusi,” ütlesid nad
justkui ühest suust ning küsisid, kas soovime ise pudeli avada või avavad
nemad.
Olime
meeldivalt üllatunud ning kõigi hääl muutus hetkega mitu tooni valjemaks.
Otsustasime ühiselt, et pudeli peab avama Eva, meie väike armas sünnipäevalaps. Ta võttis
pudeli ja üritas seda avada, kuid see ei õnnestunud ka pärast pikka pusimist. Eva
ulatas pudeli mulle. See oli jääkülm ning jääst ning kondentsveest märg ja libe. Ulatasin
pudeli edasi meie animaatorile sõnadega, et ma ei taha nii vastutusrikast ülesannet
enda kanda võtta. Eva naeris natuke liiga valjusti. Tegelikult lihtsalt oli see pudel nii külm ja märg, et ma ei
tahtnud seda käes hoida.
Käis vali
plops ja kõik naised kiljusid. Šampanja lihtsalt paneb kiljuma, mis teha.
Animaator ulatas avatud kihiseva pudeli ettekandjale, kes valas pisut sädelevat
jooki igasse klaasi. Jooki ennast oli vähe, ent vaht tõusis klaasi ülaääreni välja. Tõstsime klaasid ning võtsime elu ja ilusa õhtu terviseks.
Dolores
küsis, kes meile selle imelise joogi välja tegi. Ettekandja osutas selja taha ja
üles.
Baari kõrvalt
viis üles trepp teisele korrusele. Poolkaare kujulise teise korruse rõdu ääres olid
loožid seltskondadele, kust avanes ilmselt hea vaade alumisele korrusele.
Libistasin silmad sinna suunda, kuhu ettekandja viitas.
Kõigist
maailma ööklubidest oli otsustanud täpselt selsamal hetkel just samasse
ööklubisse tulla… Carlos. Valgetes riietes Carlos. Tissikatsuja Carlos, nagu teda mõttes nimetama olin
hakanud. Ta nägi, et olin teda märganud, tuli demonstratiivselt rõdu äärele ja
lehvitas aeglaselt. Mulle surmtõsiselt silma sisse vaadates, ilma igasuguse
naeratuseta näol. Mul vajus endal ka nägu tõsiseks ja ma ei saanud enam oma pilku tema silmadest lahti.
Eva müksas
mind. “Sa tunned teda?” küsis ta elevil häälega. Keerasin pilgu Carlose
silmadest ära ja kehitasin õlgu. “Ühe korra olen varem näinud. Aga ma ei tunne
teda. Küllap see šampanja on ikka sulle, sünnipäeva puhul,” vastasin ja püüdsin võimalikult mittemidagiütleva näoga lonksu külma jooki võtta. Aga kõrisõlm, va reetur, tegi meeletu klõnksu. Mulle tundus, et seda oli sinna üles rõdulegi kosta.
Mnjah, nagu
ma juba ennist endalt küsisin, mis saaks nii ilusal õhtul veel valesti minna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar