Vol 15 Naine ja naine

 

Jätsin tüdrukud oma vannitoatoiminguid lõpetama, võtsin oma asjad ja tulin voodisse. Kuigi hosteli voodiboks oli õnneks taas kardinaga muust ruumist eraldatud, oli voodi ise üsna ebamugav. Kuna olin viimasel ööpäeval enamalt jaolt ainult maganud, oli nüüd unega kitsas käes. Algul vähkresin niisama ja  mõtlesin Raulile, seejärel aga võtsin telefoni, tõmbasin teki üle pea, et telefoni valgus teisi pimedas ruumis ei segaks, ja avasin Whatsapi.

Chris oli küsinud, kas võiksime homme koos lõunat süüa. Temale vastasin jah.

Rauli sõnumeid ma ei avanud.

Alberto oli küsinud, kas me võiksime homme kohtuda. Temale vastasin ei.

Rauli sõnumeid ma ikka veel ei avanud. Selle asemel avasin hoopis Tinderi.

Enamik piltidest läksid vasakule. Ainult ühel lihtsalt põhjusel – neist keegi ei olnud Raul. Seejärel jäin aga mõttesse. Kui ma Rauli “päris” elus ei tunneks, vaid näeksin teda esimest korda Tinderi pildil, siis sajaprotsendilise kindlusega läheks see pilt pikema jututa ja ilma igasuguse süvenemiseta vasakule. Ning mu elus oleks saamata jäänud kõik need kogemused ja elamused, mis meie koos veedetud aeg mulle seni pakkunud oli. Et kas on üldse õige ühe foto põhjal inimene kohe “maha kanda” – äkki peaksin hoopis kõik paremale lükkama ning alles pärast mõningast suhtlemist mingisuguse otsuse tegema?

Hmm. Ühel piltidest oli ilmselgelt loomaarst. Lükkasin paremale. Match! Kirjutasin talle kohe, mis siis, et kell oli juba ohtralt üle südaöö.

“Tere, Vicente! Kuidas läheb?” Mida muud tarka ma ikka alustuseks öelda oskasin.
“Tere, Marilin! Ootan und. Igav on.”
“Mul on sama.”
“Kas sa siia ei taha tulla? Ma näen, et meie vahemaa on vähem kui 1 kilomeeter.”
Mkm, ma ei tahtnud sinna minna. Kui aus olla, siis mul läks kohe igasugune isu ära temaga edasi suhelda, sest öösel netist leitud naise enda juurde kutsumine tutvuse teisel minutil omas väga kindlat tagamõtet ning selle välja raalimiseks ei pidanud just raketiteadlane olema.

Otsustasin siiski, et tark ei torma ning blokeerida jõuan hiljem ka.
“Vaatan pildil järgi, et oled loomaarst? Mis loomadega sa tegeled, suurte või väikestega?”
“Enamasti väikestega. Töötan seal-ja-seal kliinikus, aga teen palju tööd ka varjupaigale.”
“Millisele varjupaigale?”
Vicente kirjutas varjupaiga nime.

Otsisin Facebookist, kas sellise nimega varjupaigal on oma lehekülg. Oli tõepoolest. Tundus, et need inimesed olid südamega asja juures. Mingitest postitustest jooksis läbi ka info, et nad ootavad vabatahtlikke abistajaid loomadega tegelema. Otsustasin järgmisel või ülejärgmisel hommikul sinna kohale minna.

Läksin Tinderisse tagasi. Vicente oli vahepeal pisut endast kirjutanud ning küsinud, kui kaua ma selles linnas peatuda plaanin. Ütlesin, et ma tõesti ei tea, aga vähemalt 3 päeva kindlasti. Seejärel suhtlesin pisut muude match’idega, aga ühtegi pärli ma otseselt ei leidnud. Tundsin, et ega ma vist isegi ei tunneks neid pärle hetkel ära, sest mu süda oli igast küljest suletud, välja arvatud üks külg. Selles küljes oli Raul.

Ohkasin ja avasin Rauli sõnumid. Suureks pettumuseks nägin, et enamik neist oli tema poolt kustutatud.  “This message has been deleted” märkega tühje sõnumimulle oli mitu tükki. Nüüd kahetsesin, et kohe neid sõnumeid ei lugenud. Aga mis seal enam.

Alles jäänud sõnumid olid üsna neutraalsed. “Marilin, palun anna endast märku. Marilin, ma olen mures. Marilin, kus sa oled? Kas mina tegin midagi valesti või sa lihtsalt ei taha suhelda?” Ei sõimu, ei armukadedust, ei viha – ühesõnaga, ei midagi erilist.

Olin pettunud. Olin oma vaimu ette valmistanud emotsioonide tulvaks ja nüüd – mitte midagi. Kas ma talle üldse korda läksingi või olin lihtsalt üks järjekordne “hostelis peatunud tüdruk”, kellega ta ajaviiteks magas?

Keegi sikutas mu teki äärt. Võpatasin ja vaatasin teki alt välja. Minu voodi serval istus Eva. Tõmbusin seina poole ja tegin talle ruumi.

“Marilin, sa ei maga? Kas sa palun aitaksid mul …. ära võtta?” sosistas ta.
Ma ei saanud aru, mida ta tahtis.
“Palun aita mul … ära võtta.”
Ma ei teadnud, mida see väljend tähendab. Vaatasin teda vist üsna tühja pilguga.

Eval oli seljas õhuke eest avatav pikem tuunika moodi pluus, mille hõlmu ta oli ühe käega seni koos hoidnud. Nüüd tegi ta hõlmad lahti. Mu silmad olid äsjasest heleda telefoniekraani jälgimisest täiesti pimedusega harjumata ning ma ei näinud eriti midagi.

Ta kordas uuesti oma palvet ja osutas oma nabale. Nüüd sain lõpuks aru, et ta tahtis, et ma ta nabarõnga aitaksin ära võtta! Anillo de ombligo!

"A ver, a ver,” ütlesin vaikselt ja klikkisin telefonis taskulambi nupule. Süttis väike valgusvihk, aga sellest piisas, et näha, et Eva istus minu voodi serval rätsepaistes täiesti alasti.

/... jätkub peatselt.../