Jätsin
tüdrukud oma vannitoatoiminguid lõpetama, võtsin oma asjad ja tulin voodisse.
Kuigi hosteli voodiboks oli õnneks taas kardinaga muust ruumist eraldatud, oli
voodi ise üsna ebamugav. Kuna olin viimasel ööpäeval enamalt jaolt ainult
maganud, oli nüüd unega kitsas käes. Algul vähkresin niisama ja mõtlesin Raulile, seejärel aga võtsin
telefoni, tõmbasin teki üle pea, et telefoni valgus teisi pimedas ruumis ei
segaks, ja avasin Whatsapi.
Chris oli
küsinud, kas võiksime homme koos lõunat süüa. Temale vastasin jah.
Rauli
sõnumeid ma ei avanud.
Alberto oli
küsinud, kas me võiksime homme kohtuda. Temale vastasin ei.
Rauli
sõnumeid ma ikka veel ei avanud. Selle asemel avasin hoopis Tinderi.
Enamik
piltidest läksid vasakule. Ainult ühel lihtsalt põhjusel – neist keegi ei olnud
Raul. Seejärel jäin aga mõttesse. Kui ma Rauli “päris” elus ei tunneks, vaid
näeksin teda esimest korda Tinderi pildil, siis sajaprotsendilise kindlusega
läheks see pilt pikema jututa ja ilma igasuguse süvenemiseta vasakule. Ning mu
elus oleks saamata jäänud kõik need kogemused ja elamused, mis meie koos
veedetud aeg mulle seni pakkunud oli. Et kas on üldse õige ühe foto põhjal
inimene kohe “maha kanda” – äkki peaksin hoopis kõik paremale lükkama ning
alles pärast mõningast suhtlemist mingisuguse otsuse tegema?
Hmm. Ühel
piltidest oli ilmselgelt loomaarst. Lükkasin paremale. Match! Kirjutasin talle
kohe, mis siis, et kell oli juba ohtralt üle südaöö.
“Tere,
Vicente! Kuidas läheb?” Mida muud tarka ma ikka alustuseks öelda oskasin.
“Tere, Marilin! Ootan und. Igav on.”
“Mul on sama.”
“Kas sa siia ei taha tulla? Ma näen, et meie vahemaa on vähem kui 1
kilomeeter.”
Mkm, ma ei tahtnud sinna minna. Kui aus olla, siis mul läks kohe igasugune isu
ära temaga edasi suhelda, sest öösel netist leitud naise enda juurde kutsumine
tutvuse teisel minutil omas väga kindlat tagamõtet ning selle välja raalimiseks
ei pidanud just raketiteadlane olema.
Otsustasin
siiski, et tark ei torma ning blokeerida jõuan hiljem ka.
“Vaatan pildil järgi, et oled loomaarst? Mis loomadega sa tegeled, suurte või
väikestega?”
“Enamasti väikestega. Töötan seal-ja-seal kliinikus, aga teen palju tööd ka
varjupaigale.”
“Millisele varjupaigale?”
Vicente kirjutas varjupaiga nime.
Otsisin
Facebookist, kas sellise nimega varjupaigal on oma lehekülg. Oli tõepoolest.
Tundus, et need inimesed olid südamega asja juures. Mingitest postitustest
jooksis läbi ka info, et nad ootavad vabatahtlikke abistajaid loomadega
tegelema. Otsustasin järgmisel või ülejärgmisel hommikul sinna kohale minna.
Läksin
Tinderisse tagasi. Vicente oli vahepeal pisut endast kirjutanud ning küsinud,
kui kaua ma selles linnas peatuda plaanin. Ütlesin, et ma tõesti ei tea, aga
vähemalt 3 päeva kindlasti. Seejärel suhtlesin pisut muude match’idega, aga
ühtegi pärli ma otseselt ei leidnud. Tundsin, et ega ma vist isegi ei tunneks
neid pärle hetkel ära, sest mu süda oli igast küljest suletud, välja arvatud
üks külg. Selles küljes oli Raul.
Ohkasin ja
avasin Rauli sõnumid. Suureks pettumuseks nägin, et enamik neist oli tema poolt
kustutatud. “This message has been
deleted” märkega tühje sõnumimulle oli mitu tükki. Nüüd kahetsesin, et kohe
neid sõnumeid ei lugenud. Aga mis seal enam.
Alles
jäänud sõnumid olid üsna neutraalsed. “Marilin, palun anna endast märku. Marilin,
ma olen mures. Marilin, kus sa oled? Kas mina tegin midagi valesti või sa
lihtsalt ei taha suhelda?” Ei sõimu, ei armukadedust, ei viha – ühesõnaga, ei
midagi erilist.
Olin
pettunud. Olin oma vaimu ette valmistanud emotsioonide tulvaks ja nüüd – mitte
midagi. Kas ma talle üldse korda läksingi või olin lihtsalt üks järjekordne
“hostelis peatunud tüdruk”, kellega ta ajaviiteks magas?
Keegi
sikutas mu teki äärt. Võpatasin ja vaatasin teki alt välja. Minu voodi serval istus
Eva. Tõmbusin seina poole ja tegin talle ruumi.
“Marilin, sa
ei maga? Kas sa palun aitaksid mul …. ära võtta?” sosistas ta.
Ma ei saanud aru, mida ta tahtis.
“Palun aita mul … ära võtta.”
Ma ei teadnud, mida see väljend tähendab. Vaatasin teda vist üsna tühja
pilguga.
Eval oli
seljas õhuke eest avatav pikem tuunika moodi pluus, mille hõlmu ta oli ühe käega
seni koos hoidnud. Nüüd tegi ta hõlmad lahti. Mu silmad olid äsjasest heleda
telefoniekraani jälgimisest täiesti pimedusega harjumata ning ma ei näinud eriti
midagi.
Ta kordas uuesti
oma palvet ja osutas oma nabale. Nüüd sain lõpuks aru, et ta tahtis, et ma ta
nabarõnga aitaksin ära võtta! Anillo de ombligo!
"A ver,
a ver,” ütlesin vaikselt ja klikkisin telefonis taskulambi nupule. Süttis väike
valgusvihk, aga sellest piisas, et näha, et Eva istus minu voodi serval rätsepaistes täiesti
alasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar