Teisipäev, 23. november 2021

Vol 14 Öös on armastust

 

Lõpetasime joogid, Eva võttis mul käest kinni ja viis tantsima. Haarasin ka Dolorese kaasa, kuna Carla oli kusagile kadunud. Liikusime võimalikult baari lähedale nurka, et ülevalt rõdult meid näha ei oleks. Tantsisime. Tüdrukud olid tõesti  väga ilusad ja tantsisid väga hästi. Nägin silmanurgast, kuidas neil peatusid nii mõnedki pilgud, kuigi tavaliselt ma tantsimise ajal ringi ei vaata. On vaid mina ja muusika. Minust polnud neile ilusatele latiinotüdrukutele mingit võistlejat, ma lihtsalt tantsisin ja nautisin muusikaga kaasa minemist.

Ent üsna pea algas kõrval oleval laval meelelahutusprogramm. Läksime diivanile tagasi. Otsustasin meile neljale joogid osta ja läksin baarileti äärde. Valisin mojitod ja tüürisin nendega lauda tagasi.

"Cheers, chicas! Salud!" kõlistasime klaase. Külm jook oli pigem värskendav kui purju tegev. Kes teab, kas seal üldse alkoholi oligi, baarmenil oli ju ka vaja millegagi eluvaimu sees hoida - võib-olla hoidis alkoholi pealt kokku? Rummi maitset igal juhul tunda polnud.

Vaatasime esinejaid ning kuna muusika oli väga vali, siis eriti omavahel rääkida ei üritanud. Energiat hakkas ka juba vähemaks jääma. Kõrge ea eripära vist. Ühtäkki koputas selja tagant mu õlale turvamees.

"Senjoriita, palun tulge minuga kaasa. Senjoor See-ja-see soovib teid enda juurde kutsuda."
"Senjoor kes? Ei tunne sellist. No lo conozco," vastasin ja keerasin turvamehele taas selja.

Ta koputas uuesti. "Senjoor See-ja-see. Palun tulge minuga üles."

Eva kuulis seda pealt, näpistas mind põsest ja itsitas huuled torus: "Sinu šampanjamees tahab nüüd šampanja eest tasu saada." 

Ignoreerisin turvameest. Ma ei plaaninud kusagile minna. Pööritasin Evale silmi ja mühatasin "Aga muidugi, kindel see."

Turvamees ei lahkunud, vaid seisis jätkuvalt diivani taga. Eva vaatas teda üle õla ja niheles. Ma teesklesin, et kõik on hästi ja mina ei tea midagi. Turvamees koputas uuesti mu õlale. Eva hakkas mind püsti lükkama. "Maari, hakka minema, sind oodatakse!"

Ohkasin. "Ma tean. Aga ma ei taha minna."
"Miks?"
"Mul pole selle senjooriga millestki rääkida ja ta ei meeldi mulle."
"Kui tal raha on, siis ta ei peagi sulle meeldima. Pikapeale harjud ära," naeris Eva turvamehe kuuldes ja tegi keele põse sisse lükkamise liigutust. Hah! Võimalik, et ma punastasin. Igal juhul ajas ta siivutu miimika mind omakorda naerma ja ma läksin turvamehega kaasa, baarist mööda ja trepist üles.

"Tere, Marisol!" ütles mees valges ja suudles mind mõlemale põsele. Neil on nii kombeks. Aga samuti on neil kombeks tervitades naeratada. Carlos ei naeratanud.
"Tere, Antonio."
"Ma pole... aaaa! Selge, sain aru! Aga mis su nimi siis oli?"
"Ma ei ütle."
"Siis on su nimi Marisol," vastas ta üsna ülbel, külmal toonil.
"Mida iganes," vastasin.

Väga paljutõotav taaskohtumise algus, peaks mainima. Ma ei saanud aru, miks ma siia üldse tulin. Mul ei olnud ei sööki, ei jooki, ei ühtegi pidepunkti silmadele, ei ühtegi jututeemat. Me kumbki ei lausnud sõnagi. Carlos vaatas mind. Võimalik, et ta ootas, et ma midagi ütleksin. Mina põrnitsesin tantsupõrandat ja ei öelnud midagi. Ma lihtsalt tundsin, et ta vaatab mind ainiti, aga ma vältisin meie pilkude kohtumist.

"Kas sa tahad tantsida?" küsis Carlos.
"Ei."
"Kes need inimesed on, kellega sa siin oled?"
"Me oleme ühest hostelist."
"Jah, ma tean Davidit, aga ma poleks iial arvanud, et sa peatud hostelis. Miks ometi?"
"Miks mitte?"
"Kas sul pole raha, Maari?"
Pööritasin silmi ja ohkasin. Ma tundsin, et ma ei jaksa enam rääkida. See ei olnud rääkimine, see oli üle muusika karjumine, ja lisaks oli mul selle lärmi keskel Carlose aktsendist veel eriti raske aru saada, nii et tundsin end nagu kala kuival. Mu hääl oli terve õhtu tüdrukutega suhtlemisest juba täiesti kähe. 

"Kas sul on midagi juua? Näiteks vett?" palusin talle sõna otseses mõttes otse kõrva karjudes.
"Jah, muidugi," muutus Carlos ootamatult hoolitsevaks. "Tule, lähme siia tahapoole, siin on vaiksem. Maari, ära ole kogu aeg nii kuri. Naerata ka mõnikord," ütles ta mind madala laua poole juhtides. Kehitasin õlgu. Tundsin ennast Carlose kõrval ebamugavalt. Ta oli selline mees, kes vastuvaidlemist ei sallinud ja ma tundsin, kuidas tema enesekindlus mind ärritas. 

Istusime diivanile, võtsin Carloselt klaasi jaheda joogiga ja... naeratasin. Meie ümber olid veel mõned mehed, puhas meeste seltskond.
Carlos ütles midagi. Ma ei saanud aru ühestki muust sõnast peale "suu".
"Mida?" küsisin.
"Sul suu naeratab, aga silmad mitte," vastas Carlos ja tahtis oma kätt mu põlvele panna.
Tegin hoiatava häälitsuse, mis kõlas nagu "aaakkk" ja tõstsin peopesa tema suunas.

Ta tõmbas käe tagasi.

Mida ta minust tahab? Jõin aeglaselt klaasist ja seekord ma enam pilkude kohtumist ei vältinud, vaatasin talle otse silma ning ei keeranud pilku ära.

"Kuidas sul Jesusiga läks?" küsis Carlos.
"Mis mõttes?"
"Kas sa seksisid temaga?"
Keerasin pea Carlosest eemale ning ei öelnud midagi. Jõin uue lonksu.
"Jah või ei?"
Ma ei öelnud midagi. Mis paralleeluniversum see selline on, kus selliste küsimuste küsimine on täiesti normaalne? Umbes kolmandal minutil peale kokku saamist?

"Carlos, aitäh šampanja eest, aitäh ka selle joogi eest, aga ma lähen nüüd tüdrukute juurde tagasi," ütlesin võimalikult valjusti, panin klaasi lauale tagasi ja hakkasin püsti tõusma.

"Ei, Maari, istu," ütles ta üsna kurjal toonil ning haaras mul käsivarrest, seda üsna tugevasti pigistades.
"Istu ja räägime. Mis sind seal all ootab, ainult mingid hoorad."

"Kuidas, palun?" Vihastasin tõsiselt. Tundsin, et tahtsin Carlosele laksu vastu nägu anda, aga hoidsin ennast tagasi.
Carlos pahvatas naerma, nii et kõik vakatasid ümberringi ja jäid teda äraootava pilguga vaatama.

"Maari, sina juba oma emotsioone ei varja. Kas sa kunagi teeskled ka? Kas sa orgasmi teeskled või tuled päriselt?"
Oh püha taevas, issand jumal, MIDA???

"Ära muretse, ma tean, et sa ei seksinud Jesusiga."
Minu silmad olid üks suur küsimärk.
"Me oleme temaga nii palju pidusid pidanud ja siis, kui teised omavahel orgiaid peavad, on tema alati kusagil omaette pilves. Heal juhul laseb mõnel ilusamal tüdrukul imeda, aga ma ei tea, et ta oleks kunagi kellegagi seksinud. Tal ei lähe kõvakski. Sa ei pea arvama, et ta sind ei tahtnud, ta lihtsalt ei saa hakkama," selgitas Carlos isalikult ja kõiketeadvalt.

"Ja sina saaksid hakkama?" küsisin irooniliselt.
"Minu vanuses? Mitte alati. Aga üldiselt küll."
Panin käed näo ette ja hakkasin naerma. Kõik see oli nii ootamatu ja sürrealistlik - milleks ma räägin siin mingi veidra tüübiga mingitel veidratel teemadel, ma ei saa poolest tema jutust aru ning sellest poolest, millest ma aru saan, võiksin ma lihtsalt imestusest minestada. KUIDAS on mõne inimese jaoks sellist juttu rääkida täiesti normaalne? Minu jaoks ei olnud. Ei olnud - nagu lihtmineviku kõneviis. Aga nüüd vist juba oli, sest otsustasin Carlosega samal teemal jätkata.

"Millal sa viimati ise seksisid?"
"Umm...," ütles Carlos natuke kohmetult ja võttis laualt joogi.
"Okei, ma saan aru, sa ei taha mulle vastata. Mis me siin ikka pingutame, on ju näha, et meie vestlus ei suju. Sind oli tore näha, aga ma lähen nüüd oma sõprade juurde tagasi, sest meil on Davidiga kokkulepe, et kõik lahkuvad koos."

"Marisol, anna mulle oma number," küsis ta ning haaras uuesti mu käsivarrest, mille ta vahepeal juba lahti oli jõudnud lasta.
"Ei," oli mu jutt lühike.
Carlos ei lasknud mu kätt lahti. Oli näha, et ta mõtleb pingsalt millelegi.

"Okei, hästi. Teeme siis nii, et ma annan sulle ühe numbri. See ei ole minu number. Mul on siin üks maja, kus ma vahel peatun, aga mitte täna, sest me sõidame poistega öösel siit edasi ning kõigi meie asjad on praegu ühes hotellis. See number kuulub donja Milagrosele, ta on seal majahoidja. Ma räägin talle sinust. Kui juhtub, et sa tahad seal majas peatuda, siis saada Milagrosele sõnum, ta saadab sulle aadressi ja laseb su sisse. Mari, ma räägin tõsiselt. Kas sul ei ole raha?"

Ma ei teadnud, mida öelda. Olin vihastamisest väsinud. Vaatasin talle silma. Ta ei olnud üleolev, ta ei olnud ironiseeriv, ta ei olnud imal. Tema tumepruunid silmad tundusid siirad. Pupillid olid poole iirise suurused. Kortsud silmanurkades olid sügavad ja pärlendasid higist. Oli näha, et ta huuled olid kuivad ja veidi pragunenud. Ta niisutas keelega huuli ja ootas tähelepanelikult mu vastust.

"Hea küll, ma võtan selle numbri," vastasin.

"Poisid, andke mulle pastakat," hõikas ta sõpradele. Kohe ulatati tema poole pastakaid kahest erinevast suunast.

Carlos võttis papist õllealuse ja kirjutas sinna oma telefonist ühe numbri. Võtsin numbri vastu ja tõusin.

"Oota," ütles Carlos nõudlikult ja tõusis samuti. Jäin talle küsivalt otsa vaatama. Ta võttis mul õlgade ümbert kinni ja suudles mind mõlemale põsele.
"Hoia ennast, Mari," ütles ta tõsisel ilmel.

Läksin trepist alla. Pidutuju oli kusagile kadunud.
"Mis juhtus?" küsis Eva osavõtlikult.
"Ahhh," lõin käega.
"Kuule, see pidu ongi jamaks läinud, lähme minema," pani Dolores ette. Olime nõus. Dolores läks Davidile ütlema, et me neljakesi lahkume. 

David tuli meie juurde. "Kas lähete taksoga?" küsis ta. "Takso hind on XX, palun ärge üle makske," lisas ta enne, kui Dolores jõudis talle vastata, et me parem jalutame.

Väga armas Davidist meie eest nii hästi hoolitseda. Kuna osa rahvast jäi veel tantsima, jäi ka David klubisse, samal ajal kui meie mööda sumedaid öiseid tänavaid hosteli poole minema hakkasime. Õhk lõhnas mereadru ja mingite õitsvate põõsaste järele, mille nime ma ei teadnud. Kuu kumas taevas, aga natuke teispidi, nagu meie sellega harjunud oleme.

Ma ei rääkinud jalutades ühtegi sõna. Vaatasin vaheldumisi teed enda ees ning taevast ja tähti. Tundsin, et tahan nii väga Rauli, tema keha, tema häält, temaga koos olla. Ei, mitte tänast baarmen-Rauli, vaid MINU Rauli, seda, kellega mul oli voodis nii lõputult hea.

Eva küsis murelikult: "Kas kõik on hästi, Marilin?"
"Tead... ma igatsen praegu ühte meest. Ma igatsen teda väga."
"Seda šampanjameest?" uuris Eva edasi.
"Kuule, meie oleme ka praegu tohutult kiimas, nii et pole sul häda midagi!" segas Dolores uljalt vahele. Just seda teadaannet oligi mul tarvis, et ennast paremini tunda :) Tuli välja, et ma ei olnud ainus naine maailmas, keda sume troopiline öö kirglikku seksi igatsema paneb, ning teadmine, et ma ei ole oma ihuvaevas üksi, pakkus omajagu kergendust.

Oh, Raul, Raul, Raul... tundsin tugevat füüsilist tõmmet tema poole, see oli lausa nagu mingi valu. Aga Rauli ei olnud. Ja võib-olla ei tulnud enam kunagi, arvestades seda, kuidas ma temaga käitunud olin.

Olime hostelisse jõudnud ning läksime kõik koos vannitoa peegli ette. Tüdrukud hakkasid meiki maha võtma, mina pesin lihtsalt näo ja käed veega puhtaks ning hakkasin hambaid harjama. Eva tuli minu kõrvale. 

"Kuidas sulle tänane õhtu meeldis, Eva? Kas sa jäid oma sünnipäevaga rahule?" küsisin läbi hambapesu, endal vahutav hambapasta suust tilkumas.

"Jah. Mul on hea meel, et ma sinuga tuttavaks sain, Marilin. Kuule, pese oma suu puhtaks."

Muigasin, sülitasin hambapasta välja ja loputasin suu.

"Kas nii on parem?" küsisin ja kuivatasin nägu.

"Jah, nii on väga hea," vastas Eva, tõusis kikivarvule ja... suudles mind põsele. Ilmselgelt sihtis ta huuli, aga see oli mulle nii ootamatu, et mingi refleks käskis mul põse ette keerata. Nii maanduski Eva suudlus kusagil suunurga ja põse vahel.

"Uuuuuuuuuuuuuuuu," tegid Dolores ja Carla nagu ühest suust, endal silmad säramas ja nägu naerul.

Ha! See oli nüüd küll natuke ootamatu. Naeratasin, tõmbasin Eva enda vastu ja tegin talle pai. Tahtsin nii väga teda huultele suudelda, aga ei saanud sellega hakkama. Tundsin ennast nagu teismeline, kes ei ole veel kordagi elus suudelnud ja see tundus nii ületamatult keeruline protseduur.

"Minu arust ka oli su sünnipäev väga tore, minu ilus Eva!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar